Suurim Seiklus VENEZUELA ohtlikes vetes

Purjejaht Stella Marise meeskonna Atlandi-ületus ning Kariibi mere mañana-elurütmid keerati pea peale, kui juhuse tahtel ning Neptuni soovil otsustati ette võtta teekond tundmatusse ning teadaolevalt esimese Eesti lippu kandva purjejahina Venezuelasse purjetada. Kapten Kaspar Eiseli reisikiri avab selle Suure Seikluse tagamaad.

Purjejaht Stella Marise meeskonna Atlandi-ületus ning Kariibi mere mañana-elurütmid keerati pea peale, kui juhuse tahtel ning Neptuni soovil otsustati ette võtta teekond tundmatusse ning teadaolevalt esimese Eesti lippu kandva purjejahina Venezuelasse purjetada. Kapten Kaspar Eiseli reisikiri avab selle Suure Seikluse tagamaad.

Trinidadist merele minnes kallasin Vanale pool pudelit kõige kallimat rummi ja palusin lisaks traditsioonilistele soovidele hoida laeva ja meeskonda ka Chávezile pikka iga. Eesti aukonsul hoiatas meid (õigupoolest soovitas ta küll üldse mitte tulla) presidendi surma korral puhkeda võiva kodusõja eest ja ka purjetamisfoorumitest saadud eelinfo ei lisanud just meelerahu. Küll tegutsevad piraadid meie teekonnal Venezuela idarannikul ja just Margareti saare ümbruses, küll suudetakse igasuguste põhjuste tekitamisega eri suuruses altkäemakse välja pressida, sest korruptsioon on saavutanud mastaapse ulatuse.

Kaptenina tegin reisiplaani selliselt, et startides Trinidadist lõunasel ajal, jõuaksime Venezuela rannikuvetesse päikeseloojanguks. Siis saaks kasutada pimeduse varju (muidugi juhtus just täiskuu aeg olema) ja libiseda ilma igasuguste tuledeta ning ka AIS-ita kenas kolmesõlmelises taganthoovuses paralleelselt rannikuga sihtsadama poole. Esimene üllatus tabas kohe öö hakul. Kell 01.00 askeldasin kokpitis ja nägin ehmatusega, kuidas täiesti pime kalapaat meetri kauguselt kõrvalt mööda libises. Kolm meest selles olid ilmselt sama üllatunud ja tundus, et nad tegelesid seal vaikselt võrguvargusega. Kuid hetke pärast ei näinud meie enam neid ja ilmselt ka vastupidi. Hommikuks olime juba kenasti Margareti saare all, kus kõige rohkem röövimisi korraldatakse, ja jäime huviga ootama, mis saama hakkab.

Margareti saare all

Olime Trinidadis laevalt maha monteerinud kogu ebavajaliku kallima kraami alates satelliiditelefonist ja lõpetades meie suure Liviko varuga. Samuti tekitasime topeltrahakotid väheste summadega ning passid pistsime laevaseifi riivi taha. Aga hirmul on suured silmad ning juba enne päikese loojumist panime raketipüstolid kappi tagasi ja sõitsime sisse Cumana sadamasse. Ma ei soovita kellelgi kunagi Venezuela vetes üritada pimedas kuskile sadamasse siseneda. Nimelt pole nende alade kohta usaldusväärseid paberkaarte, meie laeva elektronkaart oli ebatäpne (selle järgi asusid kõik sadamad juba sisemaal) ja igasugused sissesõitu märgistavad poid üldjuhul üldse puuduvad. Lisaks sellele on oht sõita otsa mõnele uppunud laevavrakile, mille puudust seal kindlasti ei ole. Esimesel katsel vaikse käiguga Cumana sadamasuust sisse hiilida jäime kenasti kinni. Riskisime ühe katsega veel, kuigi  tuul koos lainega oli meile ebasoodus ja kandis laeva sadamamuulile ohtlikult lähedale. Teine katse õnnestus paremini ja mõne hetke pärast kinnitasime juba kaiotsi.

Meile tuli vastu väga üllatunud sadamatöötaja (välisjahte ei ole seal juba aastaid käinud) ja kirjutas vihikulehele meie andmed üles. Hetke pärast aga saabus juba uhkes mundris hea rühiga kõrge ametimees, kes valdas isegi umbes kümmet sõna inglise keelt. Uuris asja ja kutsus edasisteks toiminguteks sadamakontorisse. Hea tahte märgiks pistsin kotti Stella Marise särgid, Tallinna Sadama kinkepaki ja mõne pudeli Vana Tallinna.

Pika pusimise ja sõnaraamatu abiga saime paberid täidetud ja kingitused üle antud ning kindral lubas kohale kutsuda tolliametnikud. Asi näis kuidagi liiga lihtne. Paari tunni pärast saabuski vilavate silmadega tegelane, korjas passid kokku ja ütles meile kogu asjaajamise hinnaks 5000 bolivari, mis ametliku kursiga vahetades teeks üle 1100 dollari. Musta turu kursiga aga pea neli korda vähem. Nimelt nagu meilgi kunagi, saab seal välismaale sõitja vahetada ametlikult näpuotsatäie dollareid, mis on ka kõik, ja seega õitseb althõlma valuutavahetus. Vahetasime meiegi ja seda otse pangasabas. Tegime lihtsalt eesseisjale ettepaneku vahetada 1:15-le ja ta oli silmagi pilgutamata nõus. Aga tagasi passide juurde − kuna me nõutud hinda pidasime ulmeks ja terve mõistuse vastaseks, läksime üheskoos uuesti kindrali juurde sadama kontorisse. Seal joonistati paberile suur ilus number 5000 ja teisele paberile sadamamaksuks number 448. Siis tõmmati efektselt sadamamaksu oma maha ja tehti selgeks, et nüüd on nende poolt suur vastutulek toime pandud ning me peaks piirduma ainult 5000 maksmisega. Pikkamisi langes vastastikku paberile numbreid kritseldades hind 200 dollari peale ja kuna lubaduse järgi pidi see ka sadamamaksu sisaldama, lõime kauba lukku. Vahemärkusena olgu öeldud, et loomulikult tuli hommikul ikkagi ka sadamamaks tasuda, sest sellist kokkulepet polevat kunagi olnud…

Oma passid ja laevapaberid aga saime ime läbi tagasi koos riiki sisenemise templitega ja kõikidel libises üle huulte kergendusohe. Ühesõnaga õhtul külastasime teatud kergendustundega sadamas relvastatud valve all asuvaid kõrtse ja nii mõnedki rummid sai kenasti ära maitstud. Hommikul aga jälgisime huviga, kuidas kohapealses sadamatanklas käis töö. Terve akvatoorium lainetas mahajooksvast kütusest ja kui vahepeal oli vaja voolik tõsta teise paaki või kanistrisse, siis ei vaevutud seda isegi kinni keerama, vaid kütus jooksis samal ajal edasi! Venezuela elab nimelt oma puurtornidest pumbatava nafta najal ja selle hind kohalikele elanikele on 0,01 (ehk siis 1 eurosent!) eurot liiter. Kuna kütus ei maksa mitte midagi, on ka kõige väiksema kanuu taga vähemalt 300 hj Yamaha päramootor, mis oma raskusega juba ise kipub seda ära uputama.

Proovisime meiegi tankida, aga kohe teisenes hind 1 dollariks liitri eest ja suureks üllatuseks ei aidanud siin isegi mingi altkäemaksu pakkumine. Venezuelas nimelt kehtib n-ö tasuta kütuse hind ainult kohalikele. Kõik võõramaalased peavad tankima teise hinnakirja järgi. Lootsime leida sobiliku vahemehe järgmises sadamas Margareti saarel.

Öö olime rahulikult ankrus mahajäetud kaubalaevade vahel ja hommikul püüdsime saadud vihjete järgi leida kohta, kuhu saaks jahiga silduda ning ennast riigist välja vormistada. Esimene viide osutus aga valeks, tegu oli parvlaevade sadamaga ja selle taga olevasse kalasadamasse sisenemisel jäime järjekordselt mudasse kinni. Küll aga leidsime abivalmis inimese, kes kohapeal korraldas oma lõbusõidukatamaraaniga reise ja lahkelt juhatas saare teises otsas asuvasse sadamasse. Seal pidi olema piiripunkt, tankla ja ööelukeskus. Näitas ka ära, kus on ohtlikud alad, millest kaugelt mööda minna, ja andis oma telefoninumbri.

Porlamari sadamasse jõudsime kenasti lõunasel ajal ja ma ei suutnud binokliga pikka aega tuvastada, mis seal üldse toimub. Kaugelt paistis hulk kenasid ja kalleid kaatreid, nende kõrval jälle uppunud kaatreid ja loomulikult mitte ühtegi liitsihti. Tunde järgi nii ühesõlmese käiguga lähenedes laveerisime suurte kivide vahel ja kohati näitas kajalood vaid 2,2-meetrist sügavust (Stella Marise süvis on 2 meetrit). Esimene katse kai äärde saada lõppes fiaskoga ja mudapilvega vees. Proovisime seejärel uut soovitatud kohta, kuhu pärast pusimisi saime lõpuks ka kaiotsad kinni.

Õnnelik juhus

Enda üllatuseks leidsime sadamast ladusat inglise keelt kõneleva mehe, kes suvel Tallinna oli väisanud ja meid kenasti enda kaitse alla võttis. Tema abita oleks me tolli- ja immigratsiooniametnike juures ilmselgelt suures (keele)hädas olnud, sest järgneva paari tunni jooksul nägime, kuidas meie paberid ja passid rändasid laualt lauale, iga ametnik täpsustas midagi, täitis pabereid ja askeldas arveraamatuga (kokku läks väljatollimine maksma veidi üle tuhande bolivari). Meie uus sõber rääkis ka veidi kohapealsetest oludest ja palkadest. Nimelt teenib tollipunkti juhataja kuus 30 000 ja tavaline ametnik vaid 3000 bolivari. Seega kümnekordne vahe. Ja seda just seetõttu, et juhataja peab hoolitsema igasuguse seadusevastase tegevuse ja korruptsiooni puudumise eest tema majas. See ei seganud aga auväärses eas juhatajat otse Chávezi pildi all meie dollareid musta turu kursiga endale vahetamast ja väikest kingitust põuetaskusse panemast. Samuti organiseeris ta meile mehe, kes pidi 20 euro eest tooma kohale 300 liitrit salakütust.

Millegipärast hakkas meie lühike riigis viibimise aeg ametimeestele kahtlane tunduma, õhkkond läks ärevamaks ja tekkis tunne, nagu oleks ristküsitluse pingile sattunud. Siinkohal aga meenus Neptunile, et olin teda Trinidadis väga lahkelt rummiga meeles pidanud, ja nagu nõiaväel saabus tuppa tort koos hulga inimestega. Nimelt oli ristküsitlejal sünnipäev! Laulsime teistega koos hispaaniakeelset õnnelaulu ja lasime tordil hea maitsta! Minu õnneks oli kotis täpselt lauale sobilik Vana Tallinna kingipudel ning igasugused kahtlused meie narkoveo suhtes hajusid koos esimese pitsi ja toostidega.

Kergendusega uuesti laevas olles jäime ootama lubatud kütust, mis saabuski pimeduse kattevarjus vaatidega otse kaile. Nagu tavapäraselt, ei hoolinud meie tarnija mingist reostusest ja kogu kai ujus pärast tankimist naftast, mille pesemiseks kulus hulk aega ja pesuvahendit. Igatahes olime õhtul rõõmsal meelel kohalikus eliitklubis Bora-Bora, olles sisenemisel läbinud nii turvaväravad kui ka isikliku läbiotsimise. Hommikul saabus jahi juurde mingi kätega vehkiv mees, väites, et me oleme tankinud öösel seadusevastaselt ja peame nüüd hirmsa trahvi maksma. Kuna sama isik näis meile kahtlaselt sarnane öise väravavalvuriga, kinnitasime nagu ühest suust, et me pole tilkagi midagi tankinud ja üleüldse helistame kohe saatkonda, kui ähvardamine jätkub. Kuri mees lubas hetke pärast tuua kohale teised ametimehed ja kadus. Me aga ei hakanud aega pikemalt kulutama, lõime mootori käima ja… kai äärest ära ei saanud, sest väikse mõõna tõttu oli laev nagu ühele kohale naelutatud. Nägime tükk aega vaeva ning pikapeale ankru ja Volvo Penta kaasabil tekitasime merepõhja ühe kiiluvao… saime õnneks minema. Veel tund aega hiljemgi vaatasime kerge ärevusega üle õla, aga järele ei tulnud keegi.

Tagasitee koju

Kogu tagasitee oli kaunis vaevaline, sest nii tuul, laine kui ka hoovus surusid meid nagu kiuste ikka Venezuela poole tagasi. Pautisime mis jaksasime, aga vastu uue päeva hommikut olime sisuliselt sama koha peal. Ei grammigi edenemist. Kuna aeg pressis peale ja osa meeskonnast pidi jõudma lennukile, kulutasime tagasiteel ära kogu soodsalt tangitud kütuse ja olime lõunaks tagasi turvalises Crews Inn Marinas Trinidadis.

Sügavat imestust tundsin selle üle, et ei Venezuelas aga ka Trinidadis ei astunud Stella Marise pardale üksi ametnik. Olin valmis pikkadeks läbiotsimiseks narkokoerte ja kummikinnastega, sest Trinidadi reid kubiseb juba aastaid seisvatest jahtidest, mille omanikud istuvad vangis. Ilus oli ka vaadata suuri pelikane majesteetlikult meist mööda lendamas, halle delfiiniparvi ahtris hullamas ja vaalu saba lehvitamas. Täiskuu ei olnud sel reisil meile küll kõige parem kaaslane olukorras, kus tahaks piraadihirmus võimalikult nähtamatu olla, aga nii mõnigi mõte sai mõeldud öises vahis seda taevakera vaadates. Ja 16. kanal (ehk siis põhiline mereside kanal) tundub siin olevat rohkem meelelahutuseks. Midagi erilist ei ole selles, kui keegi laseb tunnikese  salsamuusikat või vilistab niisama eetrisse.

Ühtegi piraati me ei kohanud, aga eks neid on ka raske eristada tavalistest kalameestest. Kõikidel on võimsad mootorid ja paate on lähiraadiuses kogu aeg kümneid. Ilmselt lipsasime läbi hetkel, kui piraadid olid otsustanud automaadid koju jätta ja sel päeval hoopis kalaõnne proovida.

Küsides tähtsalt ametimehelt piraadimure kohta, saime vastuseks, et kolm nädalat tagasi oli sealsamas Margarita saare lähistel lastud röövikatsel ühed piraadid guardia poolt merel lihtsalt soolapõhjaks, ei mingit pikka juttu. Ja et nad võitlevad väga halastamatult sellel rindel. On ju see ka üks põhjus, miks aastaid ei ole välisjahid julgenud Venezuelat oma reisisihiks valida. Ka meie sealoleku ajal leiti lähedusest sihitult ulpiv Prantsuse lipuga purjejaht, kus ei olnud ühtegi hingelist pardal.

Tänane päev on aga kulunud laevalt meresoola mahapesemiseks ja suurpuhastuseks. Tagasitee on leidnud kallis kraam alates satelliittelefonist ja lõpetades Liviko tagavaraga. Suur Seiklus on tehtud ja võin oma talismani panna püksitaskust rahulikult riiulile tagasi.

Palju tänu Neptunile ja Chávezile (kelle tervis ikka vastu pidas). Stella Marise edasised teed on loodetavasti oluliselt turvalisemates vetes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga