Jaapani mägedes valitseb karm korranõue ning mäed on hästi tähistatud, aga paraku enamasti jaapani keeles. Yarigatake mäel matkasid Mihkel Kangur ja Liisa Puusepp.
Üldine ettekujutus Jaapanist on kui tehnoloogiliselt natuke kummalisest, aga kõrgelt arenenud ülerahvastatud riigist, mida räsivad keskmisest tihedamini maavärinad, tsunamid ja taifuunid. Vähetuntud on aga fakt, et Jaapan on väga metsarikas riik.
Metsasuse poolest on ta võrreldav Eestiga. Kõrge metsasuse põhjuseks on Jaapani keeruline topograafia. Jaapan on mägine maa (kogupindalast ~80%), elamiseks kõlblikku väheke horisontaalsemat pinda napib ja sellised kohad on tõesti ülerahvastatud. Kuna Jaapanis puuduvad looduslikult suured taimetoidulised imetajad ja ka karjakasvatuse eesmärkidel pole neid introdutseeritud, siis ongi vähesed metsata või majata maalapid jäänud vaid riisikasvatuseks. See tähendab, et erinevalt meile harjumuspärasest, kus talu ümber laiuvad aasad ja põllud, algab Jaapanis küla viimase maja tagant padrik. Kõrgete tööjõukulude tõttu on Jaapanil odavam vajalik puit sisse tuua Siberist ja Kanadast. Seetõttu jäävadki oma metsad raiumata. Nii üllatav kui see ka pole, võime seetõttu Jaapanis kohata looduslikele tingimustele lähedasemaid metsi kui näiteks meil. See aga tähendab elamust.
Olles tüdinenud Tokyo suurlinlikust ja olgem ausad, suhteliselt kiiresti ammendavast melust, on üks paremaid võimalusi metsa pagemiseks Jaapani Alpid. Kui valdavalt on Jaapani mäeahelikud kirde-edelasuunalised, siis erinevate geoloogiliste protsesside tulemusena on Jaapani Alpides mäeahelikud ka ristisuunalised. Seetõttu võib just selles regioonis leida Jaapani kõrgeimaid tippe. Kahtlemata on Jaapani tuntuim mägi Fuji (3776 meetrit). Ümbritseva maastiku kohal kõrguv peaaegu ideaalse koonuse kujuga on Fuji Jaapani kultuuris olulisel kohal, kuid tõenäoliselt on ta ka üks igavamaid mägesid, mille otsa ronida. Pealegi on selle mäenõlva rajad ülerahvastatud või on ilm nii kehv, et mäe otsa pole mõtet minna. Elamuse otsimiseks tuleks suunduda lääne poole Jaapani Alpide südamesse.
Kamikochi − Jaapani mägironimise häll
Jaapani Alpide väravateks nimetatakse Matsumotot. See on üks väike linnake Tokyost kolmetunnise rongisõidu kaugusel. Selle linnakese peamiseks vaatamisväärsuseks on kindlus, mida pole kunagi vallutatud. Mis ei tähenda, et ta just sellisena terviklikult säilinud oleks, nagu ta 16. sajandil ehitati. 19. sajandi lõpul tundusid enamik kindluseid vanad ja iganenud olevat ning kuulusid seetõttu hävitamisele. Paljud ehitised just nii oma lõpu leidsidki, kuid paari kohaliku haritlase pingutuste tulemusena on Matsumoto kindlusest osake siiski tänaseks säilinud. Matsumotost viib väike rongike Shin-Shimashimasse, kust kohe väljub ka buss, mis viib Kamikochisse. Kamikochi on piirkond, kust algasid Jaapani mägironimise traditsioonid.
Mägedel ronimist peeti varasematel aegadel jumala teenimise looduslähedaseks vormiks ning seda praktiseerisid vaid pühad mungad. Teatakse rääkida, et Toyama regioonist pärit budistlik munk Banryu oli esimene, kes ronis Kamikochi ümbruse mägedes. Mägede vahel redutasid ka lindpriid. Seetõttu oli tavajaapanlastele mägedel ronimine tundmatu tegevus. Ilmselt on sellel ka looduslikud põhjused. Kuna mägismaad on ohtlikud ja neist mingisugust olulist ressurssi ei hangitud, Euroopa Alpides praktiseeritavat karjakasvatust ju ei tuntud, siis olidki mäed pühad ja puutumatud. Seda kuni 19. sajandi lõpuni, mil mägimatkamist kui kosutavat tegevust mõnede lääne inimeste poolt ka jaapanlastele tutvustati.
Inglise kullasepp ja amatöörarheoloog William Gowland publitseeris esimesena artikli oma kogemustest Yarigatake (3180 meetrit) mäe otsa ronimisest aastal 1877. Gowland võttis esimesena kasutusele mõiste Jaapani Alpid − see termin muutuski tema artikli avaldamise järel Nagano prefektuuri mägismaa üldiseks nimetuseks. Kamikochi ümbruse mägede tutvustamise eest aga peetakse kohapeal au sees Walter Westonit, kes avaldas 1896. aastal raamatu „Mountaineering and Exploration in the Japanese Alps”. Pärast seda pole mäed jaapanlastele enam võõrad.
Regiooni loodusliku seisukorra ja ilu kaitseks rajati 1965. aastal Kamikochi rahvuspark. Korrast ja reeglitest kinnipidamine on suure rahvaarvuga, kuid napi elamiskõlbliku pinnaga riikide ainus toimetulekuvõimalus. Rahvusparki pääsemiseks on ainuke võimalus kasutada ühistransporti või tuuribusse. Autod tuleb jätta pargi territooriumist väljapoole. Range kaitse-eeskiri keelab ka ametlikult matkarajalt kõrvale astumise, keelatud on igasugune elusa looduse häirimine, oma kollektsiooni täiendamine mõne kauni lille näol või kivikese taskusse poetamine. Samas ei näinud me nende päevade jooksul maas mitte ühtegi kommipaberit, sigaretikoni või mõnda muud prügi. Kõik, mille mägedesse kaasa võtad, pead ka alla tooma. Tulenevalt lumerohkusest on rahvuspark ametlikult oktoobri lõpust aprilli lõpuni suletud.
Just Kamikochi poolt Jaapani Alpidele lähenedes võib kohata kõige kiiremini vahelduvaid maastikke. Siin on orud kitsamad ja mäenõlvad järsemad ning tänu sellele on taimkatte vertikaalne vaheldumine kergesti jälgitav. All orus laiutavad erinevad segametsad, kus alustaimestikus võib kohata madalakasvulist bambust. Puude vööndis aga kõrguvad üle lehtpuude jaapani krüptomeeriad, kõrgemal kidurad mägimännid. Küllalt lihtne on siin märgata ka jaapani makaake. Kuna nende toitmine on rangelt keelatud, rääkimata nende mingil viisil ohustamisest, siis ignoreerivad makaagid neist mööda jalutavaid turiste, jagades vahel nendega ühist rada. Jaapanlasi ei näi see kuidagi häirivat ega tekitanud ka primaatide nägemine neis mingit elevust. Pigem tekitasime meie jaapanlastes huvi, kui soovisime makaake igast võimalikust poosist pildile saada ning rõõmustasime, kui mõni loom külma rahuga peaaegu meie varvastest üle kõndis.
Nagu juba eespool öeldud, siis puudub Jaapanis sarnane karjapidamise traditsioon, mida me võime kohata Euroopa Alpides. Seetõttu puuduvad siinselt maastikult ka lehmakellade kolksatused. Selle kompenseerimiseks armastavad jaapanlased riputada kellukesi iseenda külge. Nii võibki vahel kohata kuni kolmekümnepealist matkarühma, igaühel kelluke seljakoti küljes, usinalt mäkke rühkimas. Väidetavalt pidi selline kellukesehelin siinsetes mägedes sagedasti kohatavale mustkarule ühtlasi turisti lähenemisest teada andma, et ta teaks siis sündsasse kaugusesse hoiduda.
Matkarajad on mägedes väga hästi tähistatud. Ka regiooni kaardid on detailirohked ning kättesaadavad nii kohalikust turistiinfost kui ka näiteks Tokyost. Nii matkaradade kui ka kaartide puhul peab aga arvestama, et enamasti on need jaapanikeelsed. Matkaradade alguses võis kohata veel paari üksikut silti, mis olid kakskeelsed, kuid kõrgemal mägedes olid viidad vaid kohalikus keeles. Enne rajale asumist tasub meelde jätta, milliste märkidega on valitud sihtkoht tähistatud, ja nende järgi siis ka liikuda.
Marsruudi muutus
Kuna meil oli mägedes kondamiseks vaid mõni päev, siis olime marsruudi välja valinud juba kodus. Kasutasime Lonely Planeti raamatu „Hiking in Japan” abi. Sarnaselt paljude varasemate kordadega pidime aga tõdema, et oleks pidanud marsruudi valikul otsima põhjalikumalt ka teisi allikaid. Valisime marsruudiks Kamikochi–Yari–Hotaka ringi, mida on kirjeldatud kui moderate-demanding. Lähtusime naiivsest mõttest, et kui raske see mõõdukas-nõudlik ring ikka olla saab. Esimesed signaalid valitud raja ohtlikkusest saime oma kolleegidelt. Eriti tõsiseks võttis ühe alpinismiga tegeleva doktorandi hoiatus, et see rada pole sugugi mõõdukas-nõudlik, vaid potentsiaalselt (surma)ohtlik. Nimelt läbis meie plaanitav marsruut ka Daikiretto-nimelist kuru, mille ohtlikkuses veendusime lõplikult Kamikochi turismiinfos nähtud filmilõigust. Sellelt kurult tuuakse aastas mitme parimatele matkaradadele lahkunu maised jäänused. Ilmaoludki ei toetanud meie esimest hulljulget plaani. Kuna nädal varem möödus Jaapanist järjekordne taifuun, siis tõid tugevad tuuled ookeanilt niisket õhku, mis tugevate vihmasadudena mägedesse sadasid ja seetõttu olid kaljused rajad äärmiselt libedad. Kõrgusest tingitud madal temperatuur ei kutsunud kaljudele ronima. Seetõttu valisime tervise ning otsustasime ronida vaid ühe tipu otsa.
Ilmastikutingimused vahelduvad mägedes ikka väga kiiresti. Jaapani Alpide puhul peab arvestama, et mäed asuvad sooja ookeani läheduses, mistõttu päikesepaistelisi kuivi päevi on harva. Matkajate majutamiseks ja hädaolukordade üleelamiseks on mägedesse rajatud palju mägionne. Neis onnides on võimalik ööbida, kuid peab arvestama, et pärast seda su rahakott ei armasta sind enam. Hädaolukordades on onnid kohustatud inimesi vastu võtma maksimaalse mahutavuseni. See tähendab, et inimese kohta arvestatakse 200 x 40 cm põrandapinda. Tavaolukorras on võimalik ööks omale põrandapind rentida. Samuti pakutakse õhtu- ja hommikusööke. Kes oma rahakotti siiski rohkem armastavad, saavad onni kõrvale telkimisalale seitsme euro eest oma varjualuse püstitada.
Esimese öö veetsime Kamikochis telkimisalal. Elu käib mägedes päikese järgi, nii ronisime ka meie õhtul kell 7 telki, et alustada teekonda veel enne päikesetõusu. Kuigi meil oli kaasas kirjade järgi ekstreemsetele tingimustele vastav telk, siis pidime kella kaheksaks õhtul tunnistama, et telk on minetanud igasuguse veepidavuse. Troopilise tormi vihmavalingud muutsid kogu telkimisala suureks porilombiks. Sellegipoolest alustasime hommikul varakult sammumist. Plaanisime liikuda vaid kerge seljakotiga, kus minimaalne magamisvarustus ja paari päeva toit, kuid selle nullisid läbivettinud magamiskotid ja muu varustus. Vaatamata sellele algas päev optimistlikult. Mingil hetkel oli isegi tükike sinist taevast ja päikest näha. Raja algus oli suhteliselt tagasihoidliku tõusuga. Päevapeale aga hakkas rada üha kiiremini tõusma. Kuna mäed on noored, siis on nõlvad küllaltki järsud. Mäeküljed ise on küllaltki pudedast materjalist, mistõttu võib tihti näha lihete jälgi. See on ka üks põhjus, miks kehtib range nõue püsida vaid matkaradadel.
Yarigatake mägi
Loobunud suuremast osast algselt plaanitud rajast, jäi meie sihiks vaid Yarigatake mägi. 3180 meetriga on ta kõrguse poolest Jaapani viies mäetipp, kodusest Suurest Munamäest täpselt kümme korda kõrgem. Nõelja kuju poolest nimetatakse seda ka Jaapani Alpide Matterhorniks. Esimese päeva teekond viis meid tipu alla eelviimasesse mägionni. Algne plaan oli küll tõusta kõrgemale, kuid tugeva tuule ja vettinud olemise tõttu otsustasime jääda väheke madalamale. Kaalusime tõsiselt ka onnis ööbimist, kuid saime siiski kiusatusest jagu ja panime oma õnnetu telgi onni taha väheke siledamale platsile. Öö jooksul kuulsime korduvalt, miks on rangelt nõutud, et ööbitaks vaid selleks ettevalmistatud kohtades. Öine vaikus võimendab maalihete ja kivirahe müra ning korduvalt oli selline tunne, et peaks vist telgist lahkuma.
Hommik algas udus ja näha oli vaid mõnekümne meetri kaugusele. Jätsime seljakotid samasse onni hoiule ja vaid fotoaparaatidega varustatuna hakkasime tõusma tipu suunas. Kuna olime oma plaane ümber teinud, siis alustasime päeva väheke hiljem. Lootsime ilma selginemisele päeva peale. Seda aga ei juhtunud. Tipu jalamil onnis hinge tõmmates kutsuti meid ühel hetkel õue, kuna mäetipp paistvat. Seal ta oligi, kõrge kaljusein, kus üksikud eredamad täpid tähistasid nõlval ukerdavaid matkalisi. Vaatepilt võttis hingetuks, kuid see kestis vaid mõne sekundi, kui pilvekardin tipu taas endasse mähkis. Lõpuks loobusime ootamast ja asusime samuti ronima.
Vihmast märgadel kividel oli tõsiseid probleeme saabaste libisemisega. Õnneks on rada märgistatud väga iseloomulike tähistega. O tähendab „OK, mine siit”, X tähendab „Ära siit mine!” ning surnupealuu ja ristuvate kontidega märk ei tähenda piraadiohtu. Raja raskematesse kohtadesse on paigutatud ketid ja redelidki. Päikesepaistelistel päevadel võib liiklus neil nõlvadel olla äärmiselt tihe. Seetõttu on üles minev ja alla tulev rada eraldi tähistatud.
Pärast viimast redelit ongi lõpuks tipp. Keset halli udulaama väike lapike pinda koos tiputähisega. Võisime vaid ette kujutada, millised vaated oleks võinud siit avaneda. Kuna ruumi on tipus vähe, siis pole viisakas pikaks ajaks kohale passima jääda. Pealegi polegi sellise ilmaga tipus eriti midagi teha. Väheke pettununa, kuid siiski lahtuvast adrenaliinitulvast õnnelikuna hakkasime laskuma. Tippu tõus kinnitas veel kord meie otsuse õigsust mitte minna rada mööda edasi, läbivettinud seljakotid seljas, külmadele ja libedatele kaljudele ukerdama.
Laskusime onni juurde, kus ootasid me seljakotid, ning lahkusime, aeg-ajalt seljataha kiigates, veendumaks, et päeva jooksul tipu ümbert pilved ei hajunudki. Kuna nüüd oli aega, siis otsustasime jääda ööbima ühele tasuta telkimisalale. Orus paistis päike ja see võimaldas läbivettinud varustust kuivatada ning nautida lihtsalt ilusaid vaateid. Paljud matkalised olidki jätnud oma telgid ja raskema varustuse telki ning õhtu edenedes täitus laagriplats rahvaga. Järgmisel hommikul oli olukord endine − päike paistis, tipud olid pilves, kuid eemalt oli näha läheneva vihmapilve tumedat müüri. Otsustasime valida matka lõpuks raja jõe parempoolsel kaldal, kui tõusnud olime mööda vasakut kallast. Valik õigustas ennast igati. Ei saa salata, et olime tipuvõtmisest väsinud ja jalalihased ei tahtnud mingil hetkel üldse sõna kuulata, kuid teispool jõge pakkusid vaated uusi imetlushetki. Vihmasabinate saatel jõudsime hilisel pealelõunal tagasi Kamikochisse. Laagriplatsi einelas kohtuvad eri rahvuste seljakotimatkajad, jagatakse kogemusi, soovitusi ja muljeid mägedest, planeeritakse järgmist päeva. Meid aga ootas ees viimane öö telgis ning seejärel juba onsen (kuumaveeallikas) ja väike puust linn Takayama.