Ring ümber AAFRIKA

Selja taha on jäänud Siiditee, Arktika-Antarktika vallutused ning nüüd siis Aafrika. „Aafrika oli nii vaimses kui ka füüsilises mõttes vaieldamatult kõige raskem,” ütleb pooleaastaselt mastaapselt Aafrika-ekspeditsioonilt naasnud Peeter Vähi.

Selja taha on jäänud Siiditee, Arktika-Antarktika vallutused ning nüüd siis Aafrika. „Aafrika oli nii vaimses kui ka füüsilises mõttes vaieldamatult kõige raskem,” ütleb pooleaastaselt mastaapselt Aafrika-ekspeditsioonilt naasnud Peeter Vähi.

AAFRIKA ja PÄRIMUSKULTUUR

Oled alati suurt huvi tundnud põlisrahvaste pärimuskultuuri ja -muusika vastu. Kas reis Aafrikasse ja Musta Mandri kaasakiskuvad rütmid inspireerisid sind muusikat looma?

Jah, sellest reisist sünnib kindlasti heliteos, selline otsus tuli juba enne ekspeditsiooni Aafrikasse. Algul oli mul raskusi sisu ja õige mõtte leidmisega, kuni Mali pealinnas kohtusin Eesti Vabariigi aukonsuli Eva Dialloga, kes näitas mulle fulanikeelset teost „To leydi Kaydara kaawnoyiindi” (‘Müstilisel Kaïdara-maal’), mis on nagu Mali „Kalevipoeg”. Just sellest sain vajaminevat inspiratsiooni vokaal-sümfoonilise teose loomiseks.

Teie reisirühma ekspeditsioonide eesmärk on olnud niipalju kui võimalik sulanduda kohalikku ellu, liikuda kartmatult eemale turismikeskustest, et kogeda kohalikku elu koos ohtude ja riskidega. Kui palju jäi teele n-ö metsikut ning ehedat Aafrikat?

See ei olnud sugugi nii kerge. Piltlikult öeldes, sinna kuhu läheb mudatee või üldse puudub tee, sealt leiad veel ehedat Aafrikat. Ka Eestit saab läbida, sõites ainult mööda peatrassi ning sel juhul võib pettuda, sest jäävad nägemata Peipsi vanausuliste külad ja setokeste traditsioonid. Samamoodi saab läbida ka Aafrika, aga meie üritasime igal viisil vältida suuri teid. Kui oli valida suurema ja väiksema sõidutee vahel, kusjuures viimane oli väga raskesti läbitav, siis valisime enamasti viimase. Tänu sellele saime võimaluse heita pilgu väga mitmete arhailiste suguharude eluollu, jälgida rituaale ning salvestada nende muusikat. Julgen öelda, et kogutud materjal omab teaduslikku väärtust, need on museaalse väärtusega salvestised.

Kuidas teil õnnestus tekitada usalduslik vahekord kohalikega?

Jätsime alati autos ühe koha vabaks, et võimaluse korral keegi kohalik saaks meiega kaasa sõita ja meid keeleliselt aidata. Samas umbes kümmekond fraasi jätsime ise meelde ja näiteks suahiilikeelsete fraasidega võitsime küll kohalike poolehoiu ning õnnestus paremini esimest kontakti luua.

Siiditeel kulgedes osalesite kohalikes pulmatseremooniates, ohvritalitustes ning muudes metsikutes rituaalides. Kirjelda palun sarnaseid kogemusi Aafrikast.

Malis elavate dogonite maskitants oli kogu Aafrika-reisi üks kõrghetki. See on rituaal, mis toimub kord aastas ning veelgi suuremalt kord 60 aasta tagant. Kuna Malis käib sõda, siis oli viimasest sellisest maskirituaalist möödas juba paar aastat. Külaelanikud kuulsid, et oleme tulemas ning seetõttu viidi see just nüüd taas läbi… ja see oli midagi erakordset!

Tantsijaid oli ligi 40, kaks trummimeest ning kaks meie mõistes lehmakella lööjat ja viies mees retsiteeris ehk lausus muusikaliselt mingit teksti salakeeles. Ka dogoni keelt valdav inimene sai aru vaid paarist üksikust fraasist. Kogu rituaal oli hästi dünaamiline.

Teine väga võimas kogemus oli Elevandiluurannikul Evenokope külas kogetud ewede voodoo rituaal. Rituaaliga alustati varahommikul, et tänada voodoo-jumalusi soodsate põlluharimistingimuste eest. Inimesi oli 35 ringis. Trummitagumises oli võimas jõud sees. Kõige ekstaatilisemalt musitseeris pikk kõhn mees, kes peksis kahe pulgaga täiest jõust vastu bensiinivaati. Enamasti soleeris üks eeslaulja, teised laulsid koorina kaasa. Tundub, et kogu seltskond oli kahekordselt „pilves”. Iga poole tunni järel toodi lagedale puskaripudel, millesse oli topitud rästiku mõõtu madu. Keegi võttis paljaste kätega keevast õlist välja noad, tantsides käisid noaterad vastu küünarvart, kõhtu ja rinda. Püüdsin rituaali muusikalisest osast teha audiosalvestuse ning olin seetõttu melu keskel. Asi väljus täielikult kontrolli alt, nuga liikus must mööda vaid mõne sentimeetri kauguselt. Tiina (elukaaslane Tiina Jokinen − toim) haaras mind riietest ja tõmbas eemale…

Üks väga huvitav hõimurahvas on veel Namiibia piiri lähedal elavad himbad. Nemad on suurel määral säilitanud traditsioonilise elustiili. Nii näiteks ei pese himba naised ennast mitte kunagi veega, vaid puhastavad nägu pudruga ning desinfitseerivad intiimseid kehaosi sandlipuusuitsuga. Kui enamik aafriklasi käib tänapäeval linnades ringi läänelikes riietes, siis himba naised käivad katmata ülakehaga ka linnas. 11-aastaselt eemaldatakse lastel alalõuast neli hammast, et sarnaneda lehmale, ning tüdrukud kannavad kuni esimese menstruatsioonini silmade ees kahte patsi.

Olete nende reiside jooksul saanud palju kogemusi kohalike toitumistavadega, alates lõkkes küpsetatud rottidest, mesilaste elusatest vakladest kuni kärbsesupini. Mida põnevat Aafrika toidulaud pakkus?

Toon näite, mida müüdi Kongo ja Gaboni maanteeservas: väikesed antiloobid, ahvid, okassead, nahkhiired, samuti banaanid, litšid, mangustiinid ning muud puu- ja juurviljad, millest mitmed on meie jaoks täiesti tundmatud. Õhtusöögimenüüs on gaselli-, metssea-, krokodilli- ja püütoniliha, pakutakse ka grillitud aafrika rästikuid ning vakladest suppi. Plantaan on toidulaual samas funktsioonis nagu meil kartul, tangainetest on populaarne fermenteeritud ja kuivatatud kasavast valmistatud kuskuss.

Kuna Tiinaga oleme mõlemad taimetoitlased, siis meie poolt jäid kohalikud lihatoidud maitsmata. Seetõttu oli toiduga isegi väike probleem, sest meiega kaasas olnud arstid – kaks inimese- ja kaks loomaarsti – manitsesid, et mitte mingil juhul ei tohiks süüa salateid toidukohtades, sest need võivad olla pestud saastunud jõeveega. Aga kui salatid mängust välja jätta, siis jäävad järele vaid jahused toidud. Paraku üle kuu me salateid vältida ei suutnud ning unustasime selle ettevaatusabinõu. Mulle meeldis väga plataan − see näeb välja nagu banaan, aga sobib söögiks vaid hautatuna või siis friteerituna.

AAFRIKA ja LOODUS

Missugused olid sinu isiklikud looduse ja matkamisega seotud kõrghetked, mida Aafrikas kogesid?

Vaieldamatult kõige võimsam kogemus oli tõus Kilimanjarole. Olen mägede fänn, mulle meeldivad karged mäed, lumi ja liustikud. Sellise vaate nimel, mis Uhuru tipust avaneb, oleksin valmis ära andma ükskõik mida!

Tehnilises mõttes pole see küll raske tipp, köite otsas rippuma ei pea, aga kõrguste vahe alguspunktist Moshi linnast (900 m) Uhuru tipuni (5895 m) on ligi5000 meetrit. Tunduvalt rohkem kui näiteks Alpides, Kaukasuses või Sise-Aasia kõrgmägedes. See tähendab, et need viis kilomeetrit tõusu tuleb läbida viie päevaga, tõustes iga päev umbes kilomeetri jagu. See pole kerge ning väidetavalt vaid 40–50 protsenti üritajatest jõuab eesmärgini, ülejäänud loobuvad. Vahepeal olin ka ise nii läbi, et kahtlesin, kas ikka jõuan. Aga kui juba tippu nägin, see andis niipalju lisaenergiat, et viimane tõus ja allatulek läksid kergelt.

Üks vägevamaid looduslikke vaatepilte oli kahtlemata ka Victoria juga ehk kohalikus keeles Mosi-oa-Tunya, hiigelkosk Zambezi jõel Zambia ja Zimbabwe piiril. Oled justkui tohutu veesupi sees, saja meetri kõrguselt langev veesein, mis teeb kuni aluspesuni märjaks. See on maailma suurim juga langeva veeseina pindala poolest, veepritsmed võivad tõusta ligi poole kilomeetri kõrgusele ning olenevalt ilmast võib joa kohal hõljuv veepritsmete pilv olla nähtav kümnete kilomeetrite kauguselt.

Loomade ja lindude kontsentratsioon on Aafrikas väga suur, siinsed rahvuspargid – Serengeti, Ngorongoro, Tarangire − on olnud loendamatute loodusfilmide aineseks. Millised kohad jätsid sügavama mulje?

Ida-Aafrikas oleks paljude jaoks reisi olulisem osa kindlasti kaks väga kuulsat rahvusparki: Maasai Mara Keenias ja Serengeti Tansaanias. Nendes parkides on esindatud Aafrika „suur viisik” – lõvi, leopard, Aafrika elevant, Aafrika pühvel, teravmokk-ninasarvik ehk must-ninasarvik. Lisaks topi, hüään, paavian, hüään, eland, impaala ja teised. Linde on pargis umbes 500 liiki.

Need pargid olid väga vägevad, aga seal on kõik kommertsimaiguline – väravad, kus sisenedes tuleb tasuda sisenemismaks, igal pool on safariautod ja turistid kaameratega… Kellele mis meeldib, see on maitse küsimus.

Mulle meeldivad metsikumad paigad, nii Serengeti kui ka Maasai Mara kahvatusid Botswanas asuva Okavango delta ees – see oli loomariigi ning looduse poolest üks kõrghetki! Isegi väljaspool loodusparki oli loomi mitu korda rohkem. Selles piirkonnas elab umbes 120 000 elevanti, Aafrika metsik elevant on muide väga ohtlik, ta võib rünnata ka autot. Lisaks elevantidele on tee ääres pühvlid, sebrad, kaelkirjakud, mitut liiki antiloobid… Hilisõhtuti kostavad kajana imelised hääled, justkui elektrooniline kajamasin!

AAFRIKA ja OHUD

Aafrika eksootilise hõimuelu ja vapustava looduse kõrval ei saa puudutamata jätta sealset kohati üsnagi ebastabiilset poliitilist olukorda. Lugedes eri raporteid, võib tekkida mulje, et olenevalt riigist võib jääda sõjale jalgu, karta pantvangistamist… Kuidas tajusite olukorda ise kohal viibides?

Meie ekspeditsioonid on kulgenud tõusujoones, iga reis on olnud raskem ja ohtlikum. Aafrika oli vaieldamatult kõige keerulisem nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Selles oli kõike seda, mis on seotud erinevate riskidega, mitu korda  rohkem kui üheski eelneval reisil – haigused ja arstiabi vähene kättesaadavus, kuritegevus koos tugeva pantvangistamise ohuga, eriti vihmaperioodil olematuks muutuvad teed ja palju muud.

Mustal Mandril esindatud eksootilistest taudidest saab üsna esindusliku nimekirja. Kuidas ennast kaitsesite, sest viibisite ju kohapeal eri riikides kokku pool aastat?

Jah, näiteks kogu maailma malaaria surmajuhtudest umbes 80–90 protsenti esinevad Aafrikas. Profülaktikana võtsime malaariavastaseid tablette. Lisaks esineb veel pidev erinevate muude haiguste oht – tsetsekärbse hammustusega levib unitõbi, mis on paljude jaoks surmav. Ja neid kärbseid on siin enam kui küllaga. Jäi üle vaid paluda jumalat… Meie teejuht rääkis siin leiduvatest mürgistest madudest: püüton, must mamba, roheline mamba, Aafrika rästik, „sülitav” kobra. Samuti erinevad kõhutõved, millest mõned meie ekspeditsiooni liikmed päris ei pääsenud, õnneks midagi tõsisemat ei juhtunud.

Meie reisiapteek oli koostatud ülima hoolikusega. Olles kuulnud järjekordsetest surmaga lõppenud malaariajuhtudest, otsustasime reisile kaasa võtta malaaria kiirtesti ja ka malaariaravimid. Ekstreemsete juhtude puhuks sisaldas reisiapteek isegi vereplasmat.

Elevandiluurannikul puutusin kokku kohaliku arstiabiga, sest murdsin käeluu, mis pandi kipsi kohalikus arstipunktis. See oli sisustatud 1950ndate stiilis, kuid röntgeniaparaat oli seal olemas. Muidu nägi välja kõik nagu kuulsa arsti Albert Schweitzeri ajal, aeg oleks justkui seisma jäänud. Sidemed ja muu pidime enda reisiapteegist arstile andma.

Kuuldavasti nihutasite riskide maandamiseks ka enda blogi sündmusi nädala võrra. Samuti on blogis välja toodud iga maa kohta välisministeeriumi soovitused. Kuivõrd need nõuanded paika pidasid?

Aafrika on reisimiseks keeruline manner. Maanteeröövid, relvastatud kallaletungid ja pantvangistamised on teatud riikides väga levinud. Me ei soovinud riskida, seetõttu nihutasime turvalisuse kaalutlustel blogi nädala võrra ning autodele oli ka asukoha jälgimise seade paigaldatud.

Mis puudutab ametlikke soovitusi, siis on ju huvitav võrrelda, kuidas paistavad olukorrad ühes või teises riigis nähtuna e-kanalite kaudu turvalisest kabinetist ja reaalselt kohapeal viibides. Paljud nõuanded ja ettevaatusabinõud on asjakohased, ent sageli on need võetud teiste maade valitsusasutuste kodukatelt ja võivad seetõttu olla aegunud.

Meie kogemuste põhjal võiks öelda, et kõige rahutum oli Nigeeria – ka meie sealviibimise ajal pantvangistati seal mitmeid gruppe, isegi sõjaolukorras Mali tundus olevat turvalisem.

Reisile minnes ja ettevalmistusi tehes tekkis kindlasti teatav ettekujutus eesootavast. Kas midagi üllatas?

Paar asja üllatasid tõeliselt ning need on omavahel seotud. Oleme õppinud ajaloost, et eurooplased tulid ja koloniseerisid Aafrika. Ka Nõukogude Liit on siin üritanud kanda kinnitada kommunismi-ideoloogiaga ja see on lõppenud edutult. Nüüd võiks öelda, et Aafrikas toimub uus koloniseerimine, hiinlased on saanud „jala ukse vahele”. Väga paljudes paikades näeme silte hiina kirjamärkidega. Teest veidi eemal on kaevandus, tee-ehitus, jälle hiinlased. Kusagil kõlab „ni hao”. Hiinlased pole tulnud vallutama ega punaideoloogiat levitama, neil on kommertshuvid, nad räägivad siin raha keeles.

Mulle oli üllatuseks, et Hiina kohalolu on nii tugevalt tajutav ja et Aafrikas on nii palju hiinlaste poolt ehitatavaid pooleliolevas faasis teid, mis meie reisi isegi keerulisemaks muutis.

 Kuhu nüüd edasi?

Tegelikult oli plaanis ka Austraalia, aga me loobume sellest plaanist. Põhjus peitub Aafrikas. Aafrika oli väga raske ja Austraalia oleks nagu tagasiminek, see poleks enam proovikivi. „African Round” jääb meie „reisitriloogiale” lõppvaatuseks, kuue aasta jooksul on läbitud Aasia, Põhja- ja Lõuna-Ameerika, osaliselt Antarktika ja nüüd Aafrika.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga