Raamatututvustused

Jan Beltran
„Mässav Barcelona”
GO REISIRAAMAT 2012

Mässav Barcelona on linnana sama reaalne kui Võrumaa juurtega, nüüd juba aastaid Barcelonas pesitsev ning Tenerifel sügis-talvituv Jan Beltran ise. Jan Beltran on pseudonüüm oma looga, mille taha peituv autor näib vähemalt põgusal tutvumisel sama rahumeelne nagu tema raamat taltsalt iseseisvusele pürgiva Kataloonia pealinnast. Küllap tuleb siis mässumeelsust otsida hoopiski autori pseudonüümist, eks pseudonüümid sünnivadki olgu või pisut mässumeelselt taustalt.

Jan Beltran on pseudonüümina sündinud just Barcelonas ja küllap sünnilinnast mässumeelsemana. Raamat ise, nagu märgitud, mässutulest ei huvitu, vähemalt otsesõnu. Otsesõnu ei keskendu kirjutatu isegi mitte tänasele Barcelonale, ähvardades oma ekskurssides valguda laiali nagu linna kandvaks sümboliks kujunenud Gaudi looming, mis tihtilugu meenutab vormilt laste, tõusulainetes ähmastuvate kontuuridega liivalosse mereranna veepiiril. Liivaskulptuurid pole sotsrealism, nii nagu Beltrani raamat Barcelonast pole reisijuht. Beltran eksib oma raamatus täiesti süüdimatult ka ise Barcelonas ära, või pigem siiski ära Barcelonast. Nimme ja rahulolevalt.

Barcelona mässav giid kuvab linna, mis ilmselt kuulub autori pseudonüümile, kellelt või millelt põrkunud kaleidoskoopilised mõtisklused viimaks justkui katkevad näpunäidetesse, et linna vanakraamiturg Els Encants Vells laiub Diagonali avenüü idapoolses osas või et kõige lihtsamalt saab lennujaamast kesklinna bussiliiniga A1. Viie euro eest. Selgelt turistlikke näpunäiteid on märksa julgem pimesi uskuda, näiteks gastronoomiliselt mõistatuslikku raamatuväidet, et vein kombinatsioonis peterselliga tekitab hallutsinatsioone. Vahet muidugi pole, hallutsinatsioon on samuti reaalsus, tihti just kõige erutavam.

Beltrani raamat Barcelonast loob linna, veel ühe Barcelona-nimelise linna, mida saab külastada vaid tema raamatut lugedes. Barcelonasid ongi mitu, veel üks samanimeline miljonilinn „mässab” Anzoátagui osariigi pealinnana Venezuelas. Literatuurselt urbaniseeruv maailm saab reaalsest linnastumisest ohutum, mõnevõrra riskantne on aga mässavale Barcelonale tuginedes Kataloonia pealinnas orienteeruda. Eeskujud, ka reisijuhtidena, ongi tihti ohtlikult eksitavad.

Eesti reisikirjandusel on põlised traditsioonid jooksutada lugejaid ka mööda fantaasiatel tuginevaid reisiradu ja kui Beltrani raamat on erand, siis ehk ainult vaieldavalt kuuluvuselt kodu-Eesti reisikirjandusse või žanrilt reisikirjandusse üldse.  Maailm ise aga pole lõpuks ju midagi muud kui meie kujutlus sellest. Ei ole teisiti ka Barcelona ning Beltrani maailmaga.

Eduard Tüür

 

Kairi Tilga
„Tossutäkuga Euroopasse”
GO REISIRAAMAT 2013

Kohustusliku koolikirjanduse loetelus lasub lugeja turjal tihti justkui rõhuva koormana Eduard Vilde romaanide raskus ja näidendite läbiv teravus. Äärmiselt viljaka ja mitmekülgse kirjanikuna tuleb reisikirjanduses aga esile tema veidi kelmilik külg ja peamine − oskus tekitada lugejas põnevust.

Kairi Tilga poolt Vilde reisikirjadest kokku pandud raamat „Tossutäkuga Euroopasse” on justkui fragmenteeritud seiklusromaan alalise puuduse all kannatava kuldse taskukellaga ajalehekorrespondendi avantüüridest Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Türgis, Itaalias, Krimmis ja mujal.

Raamatut lugedes tabasin end mõttelt, et mida kirjanik oleks küll öelnud, kui ta oleks teadnud, et Prantsuse vastupanuliikumise üks juhtfiguure – samuti küllalt koloriitne persoon Boris Vilde − Eesti kuulsaimat kirjanikku oma hõimlaseks ja koguni sugulaseks oli nimetanud ning tänu sellele Pariisis teatud ringkondades suure usalduse võitnud; linnas, mis unistustes ka kirjanikule endale kodulinnaks oleks sobinud.

Vilde mahlakas ja samas elegantne keelekasutus maalib raamatutäie elavaid kaadreid närusest ja räpasest Napolist, paljasjalgsetest Simferoopoli hulgustest, hulluks ajavatest Ameerika piiriametnikest, kes ta trellide taha pistsid, ning punapäisest tulipunaste küüntega Tatarimaa pruudist.

„Meie maitse järgi pole seesugused värvitud juuksed mitte ilusad – nad on, sest et juuste eneste värv on must, näotu roostekarvaline, umbes säherdune, nagu oleks veri karvade sisse ära tardunud. Võõrik oli ka värvitud küüsi näha,” kirjutab Vilde.

Kirjaniku reisikirjadest leiab palju ka sellist, mis suunurgad ikka ja jälle muigele kergitab või südame kiiremini tukslema paneb.

GO Reisiraamatult ilmunud „Tossutäkuga Euroopasse” on väärikas ja vajalik raamat, mis võiks olla iga kirjandussõbra raamaturiiulis ja reisihimulise seljakotis.

 Jan Beltrán

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga