Gerald Durrelli jälgedes KAMERUNIS

Loodusuurija Gerald Durrell veetis Kamerunis vahvalt aega Bafuti fonniga, nagu seisab ta raamatutes „Bafuti hagijad” ja „Loomaaed pagasis”. Kai-Helin Kaldasel õnnestus seal tuttavaks saada toonase valitseja pojapojaga, kes on üks Bafuti printsidest!

Loodusuurija Gerald Durrell veetis Kamerunis vahvalt aega Bafuti fonniga, nagu seisab ta raamatutes „Bafuti hagijad” ja „Loomaaed pagasis”. Kai-Helin Kaldasel õnnestus seal tuttavaks saada toonase valitseja pojapojaga, kes on üks Bafuti printsidest! Koos sõbrannaga tehtud kahenädalane seljakotireis Kameruni oli meile mõlemale esimene retk Musta Aafrikasse. Sihtkohariigi valikul sai määravaks see, et aprillis polnud Kamerunis vihmaperioodi, seal tundus mitme teise regiooni riikidega võrreldes turvaline ja lisaks on mul riigi suurimas linnas Doualas tuttav politseiinspektor, kellega olin kohtunud Washingtonis koolitusel. Kamerun on ka nagu väike Aafrika, kus on olemas kõik, mis tervel ülejäänud kontinendil ehk mäed, vihmametsad ja kõrb. Reisisime põhiliselt riigi ida- ja edelaosas – märksõnadeks vihmametsad ja kõrgendikud – ning vähese aja tõttu mujale ei jõudnud. Douala lennujaamas maandudes oli kamerunlanna Dorothy meil juba vastas ja tänu tema ametimärgi vibutamisele läks piiriületus igati sujuvalt, kuigi viisad olid passides muidugi olemas. Pagasi ootamine krudis aga mõnevõrra närvikõdi üles, kuna tundus, et meie suured seljakotid pole kohale jõudnud. Aga kes võinuks arvata, et pagasilint kotid lihtsalt ühte suurde hunnikusse maha poetab, meie omad loomulikult kõige all. Olgu vahemärkusena öeldud, et teiste reisijate keskmine kompsude arv ületas meie oma mitu korda. Ja ometi oli ka meil seljakottidesse pakitud piisavalt kraami, põhiliselt küll selleks, et jagada kohalikele riideid-jalanõusid ja pliiatseid-kriite-värvimisvihikuid. Saime neist reisi jooksul edukalt lahti ning kohalikele palju rõõmu valmistada. Ühe suurema joonistusvahendite annetusega üllatasime üht väikest kooli, enamik asjadest sai aga ära antud otse tänaval. Dorothy saatel väljusime lennujaamast, möödudes ahistavatest kelm-taksojuhtidest, ja meid ootas Seme beach’il kinni pandud hotelli buss. Tegu oli ka ainukese majutusega, mille olime ette broneerinud. Kamerun pole just riik, mille majutusasutused oleksid leitavad internetist ja eks me tegelikult olime ka huvitatud paindlikust reisigraafikust. Seme beach’il peatumine oli aga üks õigemaid otsuseid üldse, kuna võimaldas sujuvalt aklimatiseeruda Kameruni ellu – tegu on relvastatud valvega puhkusekompleksiga, millel oma rannariba. Samas on toad üsna spartalikud ja kuigi puhtad, tuli vannitoas jõudu katsuda mitme priske tarakaniga. Ja edaspidi ööbisime näiteks ka hotellis, mis elektrikatkestuse tõttu ei suutnud voolavat vett pakkuda. Nimetatud hotellist alustasime ümbruskonna uudistamist, käisime kuurortlinnas Limbes ja Kameruni mäe jalamil Bueas. Nagu planeeritud-organiseeritud juba enne riiki saabumist, püüdsime vallutada ka seda enam kui 4000 meetri kõrgust vulkaanilist mäge. See oli ühtlasi minu sünnipäev ning õhtu veetsime lõkke ääres koos giid Danieli ning kandjate Watersi ja Emmanueliga. Kameruni kõrgeimasse tippu aga kahepäevasel retkel jõuda ei õnnestunudki, kuna ilm muutus vihmaseks ja turvalisuse huvides – tipp pidi saju ajal kattuma jääga – jäi varahommikune turnimine ära. Oli põnev läbida niisama matkates rada, kus igal aastal toimub Mont Camerouni jooks – tippu ja tagasi tuhisevad kiiremad nobedamalt, kui meil ainult mäkke tõusmine läks. Rada iseenesest on jõukohane ka ilma meeletu ettevalmistuseta, hea füüsiline vorm võiks muidugi olla eelduseks, kuid kaelamurdvaid mägironimistrikke teha ei tule. Korupi rahvuspark Edasi sõitsime veelgi rohkem sisemaale Kumbasse, sealt Nigeeria piiri lähedale Mundembasse, kus asub Korupi rahvuspark – Aafrika üks vanemaid ja rikkalikumaid vihmametsi. Pärast viis tee meid mägismaale, Lääneprovintsi keskusesse Bafoussami, selle lähedal asuvasse Bandjouni – mis toimib klannipõhimõttel, kohaliku vanema juhtimisel – ning siis Bamenda kaudu Gerald Durrelli poolt kuulsaks kirjutatud Kahekesi seigeldes tundus Kamerun Aafrika mõistes turvaline. Samas oli meil kindlasti omajagu reisiõnne pluss kaine kaalutlus liikuda ringi päevavalguses ja mitte ööpimeduses. Teisi välismaalasi nägime väga harva – Kamerun pole just turistidest üle külvatud. See-eest sai aga rohkelt suhelda kohalikega, kes meid pea igal pool ja tihti suure summana ümbritsesid. Keelebarjääre seal üldiselt pole, erinevalt mõnest teisest riigist, kus saab hakkama ainult vestmikust järge ajades ja pantomiimioskusi lihvides. Enamik kamerunlastest räägib prantsuse ja paar provintsi ka inglise keelt. No ja muidugi räägivad nad isekeskis pidžin-inglist, mis justkui nagu meenutab päris inglise keelt, aga samas on piisavalt omapärase sõnavaraga. Kamerunist kirjutades ei saa üle ega ümber kohalikust transpordist. Reisisime nii jagatud taksodega, jagatud motikatega kui ka minibusside ja (öö)bussidega. Kõik transpordivahendid on suhteliselt vanad ja halvas korras ning pannakse inimesi pilgeni täis. Nii on takso esiiste mõeldud kahele reisijale – selleks on juhid käigukangikastile sageli asetanud väikese padja reisija vasaku tuhara toetamiseks. Tagaistmele pressib end neli inimest. Lühematel distantsidel kogesime paaril korral sedagi, et juht mahutab ka endast vasakule ühe väiksemat sorti kaasreisija. Mikrobussides istuti samuti tihedalt õlg-õla kõrval, lisaks võis nii taksos kui ka mikrobussis juhtuda, et akna allakerimiseks tuli linki küsida juhi käest. Suurtes (öö)bussides sai iga reisija küll oma istme, kuid tihkelt olid inimesi täis ka trepiastmed ja vahekäik. Öisel pikal bussireisil võis magamisest ainult unistada – mürtsus kristlik muusika ja mõne aja möödudes avastasime ka unise iseenda tümpsulauludele kaasa lõõritamast. Päevasel pikal bussisõidul lahutavad reisijate meelt aga müügiagendid. Saime teada, et üks imerohi võib aidata kõige vastu, juuste väljalangemisest sissekasvanud varbaküünte ja menstruatsioonivaludeni. Sõit ise algas aga pastori pöördumisega, et sõitjad ikka eluga kohale jõuaks, ja palve mõjususe tugevdamiseks organiseeris ta ka väikese korjanduse. Ükski kamerunlane ei paistnud aga üheski sõiduvahendis lugevat – see lihtsalt ei tundunud olevat reisimisel kombeks. Väiksemate sõiduvahendite, näiteks asulatevaheliste mikrobusside ja autode puhul ei kehti kindlad väljumisajad, kuna sõit algab just siis, kui vajalik arv reisijaid on koos. Autode puhul on selleks arvuks lisaks juhile kuus inimest. Porisel teelõigul, kui auto mutta kinni jääb, saavad aga kõik reisijad ühiselt ponnistada selle nimel, et sõiduvahend mudast välja päästa. Bussijaamades transpordivahendite täitumist oodates kulus teinekord tunde, nii et hea raamat kulub siin väga ära! Kui aga lugemismaterjal on puudulik, pole sellestki hullu, küll kaasreisijad juba hoolitsevad selle eest, et vestlus soiku ei jääks. Ööbussiga sõitmisest tuleb mainida üht eriti kurioosset juhtumit, kui olime teel Kumbast Bafoussami, kuhu oli ka pilet ostetud. Ühe kaasreisijaga rääkides saime ootamatult infot, et buss Bafoussami siiski ei sõida, vaid kuskil teeristil tuleb transporti vahetada. Ühe vahepeatuse ajal õnnestus tuvastada bussijuht ja tal nööbist kinni haarata, info sai kinnitust. Muide, aafriklased kasutavad vahepeatusi joomiseks-söömiseks ja muidugi tualetipeatuseks, tavaliselt peatubki buss kuskil, kus öisel ajal on avatud turg ja söögiletid. Edasised sündmused hargnesid nii, et kuskil väikeasula teeristis tõsteti meid öisel tunnil lihtsalt suurest bussist maha ja juhatati istuma kohaliku pagariäri ette – ootama mõne tunni pärast väljuvat mikrobussi. Minu küsimise peale, et tegelikult oleme ju maksnud pileti eest Bafoussami, võttis bussijuht lahkelt taskust natuke raha ja pistis mulle pihku – et tüdrukud ikka kenasti oma sihtkohta jõuaksid. Nii me siis ootasime seal pagariäri ees ja ausalt öeldes oli see ka ainuke hetk reisist, kui kõhedus naha vahele puges. Eriti kuna mingitel hetkedel tülitasid meid kohalikud jõrm-mehed, pakkudes transporti ja kutsudes dringile. Lubatud varahommikusel ajal ilmuski teeristi mikrobuss, mis sõitis meie soovitud sihtkohta. Korjasime oma kodinad pagariäri eest kokku ja istusime sõiduvahendisse. Põhiolemuselt on kamerunlased ülisõbralikud – eks enamik on lihtsalt uudishimulikud ja mõned üritavad ehk ka sobitada kasulikke tutvusi, et Euroopasse pääseda. Heatahtlikkusest ja abivalmidusest neil puudu ei paista tulevat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga