KREETA – matka maagiline fotojäädvustus

Fotograaf Gabriela Liivamägi pildistas meresüstamatkal Kreeta lõunarannikul möödalibisevat elu ja loodust. Tulemuseks oli müstiliselt ilus fotoseeria.

Fotograaf Gabriela Liivamägi pildistas meresüstamatkal Kreeta lõunarannikul möödalibisevat elu ja loodust. Tulemuseks oli müstiliselt ilus fotoseeria.Kreeta. Aprill 2013. Sõit mööda maad mõnusa reisiseltskonnaga talvisest Eestist Kreeka suvesse. 12 päeva kajakkidega (Kormoran Kayak) merel − 170 kilomeetrit kaunist ja iga nurga taga vahelduvat maastikku, põhiliselt erivärvilisi kive ja kaljusid, kõlisevate kellukestega kitsi, armsaid rannakülasid, jõeorge ja kuristikke. Mõnusad soojad ööd, enamik neist täiesti lageda taeva alla. Pisut ka keerulisi tuulepuhanguid, mis üheks ööks meid järsule kaljunukile jättis. Rahulik süstaga kulgemine mööda rannikut. Hooajaväliselt ka vähe turiste, mis lasi mõnusalt kohalike elanike toimetamisi jälgida. Olen seni matkadel pildistanud filmikaameraga, ilmselt osalt sellepärast, et oleks kohe füüsiliselt elektrilistest vahenditest sõltumatult pildid päriselt olemas, osalt ka riski pärast, et igapäevaselt tööks kasutatavat digipeegelkaamerat vee peal kulgemisega seotud matkadel mitte lõhkuda. Matkal pildistamine on eelkõige enda jaoks, mingiks märkmikuks või logiraamatuks, et tuletada meelde seda ilu ja õhustikku, mida olen näinud ja kogenud. Seisin kodus nõutult objektiivihunniku ees ja olin kimbatuses, kas võtta see profikupatus (lemmikobjektiivid ja digipeegelkaamera) kaasa, mis tähendanuks korralikku veekindlat lisavarustust ehk riskide maandamist soolases, märjas ja liivases keskkonnas. See aga oleks olnud väsitav ja tülikas. Seekord olin oma tavapärase matkakaamera Canon 600 välja laenanud ja tuli mõelda, millega pildistada, kui üldse. Kiusatus oli minna täiesti ilma kaamerata – puhata 100% salvestamise vajadusest, kuid olin lubanud kirjutada pildistamisest matkal. Paradoksaalne olukord. Õigupoolest olen seda tunnet tundnud ka varasematel reisidel ja matkadel, et ei taha pildistada, tahaks hetke ilu nautida ja vastu võtta seda ainult läbi silmade. Siis jäi pilk ja mõte peale lapsele kingitud digikale, Nikon Coolpix AW00 vee- ja šokikindel väike seebikas, millega saab ka edukalt filmida. Tuluke läks peas põlema, selle ju saab ilusti endale vesti külge riputada ja teha vee peal ja vee all pilte. Mõeldud-mõeldud. Kruttisin pildikvaliteedi madalamaks, kui tavapäraselt teen, ja oligi kaameramure lahendatud. Ei mingeid objektiive, kotte ja mis peamine − muret. Lõpuks kujunes nii, et enamjaolt hoopis filmisin. Ainuke häda kippus olema aku tühjenemine, ühe varuakuga jäin ikkagi hätta, ja mõnel hetkel ei saanud jäädvustada, mida oleks tahtnud. Akude laadimine sõltus kaldaäärsete tavernate ja külade tihedusest, aga põhiliselt enda laiskusest. Minu jaoks on möödalibiseva elu ja looduse pildistamine mitte niivõrd esteetiline nauding, kuivõrd pildiliste märksõnade kogumine. Kui on loo vääriliselt „märksõnu” kogutud, siis saab neist kokku loo või pildirea. Kreeta rannik kujunes suuresti looduse, kivide ja kaaslaste taustal iseenda vaatlemise matkaks. Süstaga sõites tekib hoopis teine elurütm − täiesti märkamatult muutub see mere ja loodusega üheks hingamiseks. Tagasi koju naastes peab kõvasti reorganiseerima ja ümber ajastama, mitte et kodune asjalik olemise rütm kuidagi võiks erineda looduse rütmist, paraku on rütmidel väga suur vahe. Selline tunne, nagu peaks nupust heli maha keerama. Järelikult elab inimene loodusest väga kaugel, isegi maal elades võib mürgituda infost ja lasta end kanda mingil vale rütmiga lainel. Matkal on märkamiseks aega. Seltskond oli meil väike − viis inimest, viis süsta − paras, et end üsnagi eraklikult tunda. Kui tavaliselt pildistan enamjaolt inimesi, mitte loodust... siis sellel matkal tundus, et inimene on ikka väga palju väiksem kui loodus, sestap kaaslased ei jäänudki eriti kaadrisse, vaid hoopis süstade saledad piirjooned, mis vaateid kujundasid. Tunnen end vahel väga vastutustundetu fotograafina, selle sõna heas mõttes. Puhas egoistlik ja boheemlaslik lähenemine vaatenurkadele, juhuslikud ja ebakvaliteetsed kadreeringud. Ma ei mõtle ilusa vaate või sulni hetke puhul, et selle peaks üles pildistama, tundub, et teen pilte hoopis tühistena näivatest asjadest, mis jäävad nende võimsamate elamuste vahepeale, kaadrid, mis liidavad neid päris visuaalseid mälestusi nähtust. Ei ole eesmärk teha häid fotosid, ei ole vaja teha kompromisse, näha vaeva ega ole vaja planeerida, isegi aku tühjenemine suvalisel hetkel on osa selles ajas kulgemisest. Tahaks piltidega väljendada erutust, igavust, sõltuvust, suutmatust, tahet, igatsust, frustratsiooni − kõike, mida sõnadega teha ei oska. Aga ikkagi jääb see võõrale vaatajale tajumata, seda tean lõpuks ainult ma ise. Mingi erilise kontseptsiooniga ei ole mõtet reisil küll pead vaevata, sest kontseptsiooni loob matkal kulgemine ise ning matkakaaslased, ilm ja tuju. Siis mingis mõttes on ka vastutus veeretatud nendele juhuslikele klõpsudele, mida kaameraga aeg-ajalt tegin, sest pildistamise käsu olin ju endale siiski andnud enne reisi. Kontseptsioon selgub, kui üldse, hiljem, matkarütmist väljudes. Minu pildistamise ideoloogia matkal olles on ära kasutada juhuslikke erroreid, soolapiisku klaasi ees, vastu päikest tekkivaid kontra-piirjooni, päikese ja udu fluidumit, ühesõnaga kõike, mida tajud, isegi kui see ei jää pildil usutav. Siis lähen hiljem arvuti abil pildile kättpidi kallale, et seda tunnet võimendada. Kiusatus on ka natuke üle võlli keerata, nii värvide ja udutamise kui ka muuga. See on puhtalt ainult tähelepanu nihutamise kunst, sest kui ma neid efekte ei lisa, siis ei saa ma „öelda”, mida mõtlesin või nägin tol hetkel. Nagu näiteks üksik mediteerija kaljunukil − pilt on udune ja kirju, inimest seal isegi pea võimatu märgata, seega natuke veel vägivaldsemat udutamist ja pisut inimese teravamaks muutmist ning pildil on see punctum paigas. Töötlemise eesmärk pole esteetilise ilu suurendamine, vaid pigem isegi selle vähendamine, õhustiku rõhutamine. Mulle meeldib väga värvidega mängida, ja digitaalselt ilmutada, see on natukene nagu laboritöö, mis on pildistamise juures minu jaoks pool või vahel enamik mõnust. Kuigi väga tihti tahaks pilti presenteerida täiesti ausalt, nii nagu „torust” on tulnud. Ehkki töötlemata pildil võib seda ausust isegi vähem olla, kui see ei anna tegelikult edasi tunnet, mida kohal olles tajuti. Matkal terava pilguga ringi vaatamine õpetab tajuma ruumi, valgust ja õhustikku, ilma et kaamerat puutuksid. Põhimõtteliselt, kui võimalik, siis ma ei pildistaks. See on nagu kiusatusest loobumise võlu. Loodus on Kreetal kevadel eriti külluslik, eemalt mäekülgi vaadates näib, nagu polekski peale eeterlike okkaliste põõsaste suurt midagi, lähemal vaatlusel on seal mitmekesisust nagu botaanikaaias. Puud on nii ilusasti kompositsioonis mäenõlvade, loojuva päikese ja kaljutükkidega, et on täiesti ilmselge, kust need müüdid puuks või taimedeks muudetud inimestest tekivad. Inimese abstraktsioonivõime on päris kõrgelt arenenud: puud või kivid tunduvad iseloomuga, see on alateadlik soov leida inimese omadusi loodusest. Kui ühel pärastlõunal tuul nii vingeks läks, et meie kamp ei suutnud enam ühes mõistlikus rühmas edasi liikuda, pidime pugema ühele kaljunukile varju. Ent keegi ei aimanud, et tuule vaibumist tuleb oodata 16 tundi järjest, vertikaalasendis tiksudes nagu linnud. Aga see öö oli üks ilusamaid matka jooksul, sest väsinuna võimenduvad muud tajumised. Lisaks tähistaevale paistis lainetavast merest ka helendavaid tähti − olid need planktonid või krevetilaadsed, seda ma ei tea, igal juhul polnud seda ilu võimalik jäädvustada. Aku oli fotokal tühi ja ilmselt oli ka liiga pime. Jääb vaid ilus mälestus. Need pildid on ainulaadsed, mis mällu ja hinge jäävad. Pildid, mida ei saa jagada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga