ISLANDI KIRJAD 3

Islandi Püha Tund

Islandi Püha Tund

Tegelikult on natuke kahju sellest, et ma endiselt, vaatamata oma 40 eluaastale, miljardär pole. Kahju pole niivõrd nendest kaatritest ja lossidest, mida mul pole, vaid just sellest, et aega ei ole. Jaa-jaa, on küll vabad päevad nädala lõpus ja riiklikel pühadel, aga saate aru − aega ei ole mul! Aega tutvuda põhjalikult kõige selle iluga, mis Islandil oma lahkuses on pakkuda. Nautida kiirustamata kahte-kolme koobast või kärutada paadiga nädal aega mööda fjordi, lihtsalt selleks, et vaadata ja nautida. Hoopis sõidan autoga tööle, olgugi mäed paremal ja fjord vasakul, ning sõidan autoga koju − fjord paremal ja... ühesõnaga vastupidi. Aga see tähendab kahjuks seda, et ma näengi ainult sedasama asja eest ja tagant ning kui tuleb nädalalõpp, siis on toss väljas, sest tited (ehk õpilased) imevad energiat nagu kaaniparv − heas mõttes muidugi. Seega pean kahetsusega tunnistama, et olen mõneti justkui harjunud nende uhkete ja ürgsete vaadetega. Aga pole hullu, 25 aastat veel ja küll siis jõuab tiirutada, nii et okulaarid udused. Pensionärid elavad meil sisuliselt maapealses paradiisis. Pisike mure tekkis selle kõige kõrval, et mis uhket reisijuttu ma siis selles ajakirjanumbris pajatan. Need künkad ja nood virmalised ja seesugune loojang ja toosugune tõus, hingekriipivast värvidegammast rääkimata. Aga raudreegel kõneleb just nimelt, et ei maksa kinnistuda stampidesse ehk pole ei piiblis ega ka kompartei manifestis kirjas, et reisijutt peab olema just nimelt selline, et täna ronime sinna ja homme laskume tänna. Ja siis juurde hunnik tuunitud pilte, mis rohkem küll meenutavad Disneylandi kui elavat loodust. Reis on tegelikult sada tuhat pisiasja, alates asfaldil vedelevast kommipaberist kuni nurga taga keppivate koerteni ehk siis tuleb ainult vaadata ja näha ning materjali leidub mitme kirjapoogna jagu. Nagu ütleb mu lemmikkirjanik Stephen King: „Süžee on oluline, aga oskus jutustada veel palju olulisem.” Täna ma otsustasin teile jutustada ühest huvitavast nähtusest meie riigis, nimelt ülirangest Islandi Pühast Tunnist. On mõneti hämmastav, et meil siin üldse midagi üliranget on, sest alati on kõikidel hea tuju ja aega laialt. Ootasin oma honorari kord pool aastat ja mitte sellepärast, et tellija oleks pahatahtlik olnud, vaid tal oli lihtsalt vähe aega. Ja milleks kiirustada, kuna vaeseid ju siin riigis pole. Tegelikult ka mitte. Seega honorariküsimus ei kõigutanud mu majanduslikku seisu karvavõrdki. Aga nüüd, et sissejuhatus mingil juhul jutust endast pikemaks ei kujuneks, lükkan piduri põhja. Püha lõunaaeg Kui Islandil kukub kell 12, on vaikus majas. Mitte üht piuksu ega prääksu. Vaid hillitsetud lurin, matsutamine ning nugade-kahvlite kilin. Ja seda kuni kella 13-ni. Rangelt. Sest sel ajal Islandil Süüakse Lõunat! Kui meil kasvaks rohi, siis sel ajal see ei kasvaks. Kella 12-st 1-ni võib kana vabalt jalutada näiteks polaarrebase urgu. Temast ei tehtaks väljagi, kuna valitseb Islandi Püha Tund. Mina isiklikult eelistan selle tunni veeta Krua Siami nimelises Tai restoranis. Toidud on seal head, peremees lahke ning pole ka mitte mingi probleem, kui näiteks teinekord pangakaart koju ununeb. Isegi mitte selles mõttes, et olgu, maksa siis teine kord, vaid hoopis − ähh, pole midagi, sa niigi käid siin iga päev õgimas ja mulle kassat tegemas. Eks söö siis täna üldse tasuta! Peremehel on ka imeliselt tore naine. Selline pisike ja ümmargune tailanna, kes töötab samas peakokana ning käib ka missioonitundest kõiki külalisi uksel tervitamas. Ei saa kunagi aru, mida ta täpselt mõtleb sel ajal, kui ta suu lahti teeb ning pika ja peenikese „iiiieeeeeäääää” kuuldavale laseb, aga ma usun, et kindlasti midagi toredat. Ükskord oli mul ühel titel mingi eksam tulemas ja mina olin kummalisel kombel närvis ning üldse läksin tookord kuidagi pika mokaga seda kookoskala sööma. Tailanna tervitus mind seekord ei rõõmustanud. Pigem kutsus esile hoopistükkis nii kummalise reaktsiooni, mis mind ennastki veidi üllatas. Ajasin samuti suu pärani ning lasin kuuldavale kordi võimsama „IIIIIIIIIEEEEEÄÄÄÄÄÄ!” Ning et häälitsusele kaalu juurde anda, ajasin kaela õieli nagu pahasoovlik kalkun. Pisikesed pilusilmad läksid suureks nagu piraka tõlla rattad ning seekord ta rohkem enam kedagi ei tervitanud. Üldse oli selline halb päev, ma mäletan. Õpilane sai ka kahe. Aga täna otsustasin siis korra proovida eespool mainitet toitlustusettevõtte konkurenti ehk sealsamas ümber nurga asuvat restorani Peng’s. Nagu nimigi ütleb, ei saa tegemist olla teps mitte Baieri köögiga, vaid ikka pesuehtsa hiinakaga. Kitsast trepist üles ronides ning pead nüri järjekindlusega vastu punaseid paberist laternaid tagudes jõudsin sojakastme järele lõhnavasse hubasesse saali. Keset saali oli hurmav buffet koos absoluutselt kõikmõeldava Hiina kulinaariaga. Maksin siis kiiruga minu meelest veidi kõrge hinna ning asusin isukalt nagu hävituslennuk, ümber pika laua pikeerima.  Ootamatu ülestunnistus Olin vahest ehk kolm ampsu suhu pistnud, kui minu lauda tuli asiaadi tunnustega mees. Lips ees. Jäin hetkeks nagu veidi trotslikult ootamatut külalist vahtima, sest minu meelest oli restoranis vabu laudu piisavalt. Vana ennast häirida ei lasknud. Lajatas hakatuseks visiitkaardi lauale, kuhu oli kirjutatud Allan Peng. Edasi käis asi kähku. Ei mingit sissejuhatust. Lihtsalt avas suu ning mulle õieti otsa vaatamata tegi teatavaks, et tema on selle Peng restorani omanik ning tal on sellepärast selline totter eesnimi, et ta on Hongkongist. Jõudsin vaevu kaastundlikult noogutada, kui mees järsku oma vägagi tõsised silmad minule suunas. Sügaval häälel teatas peremees mulle, et tegelikult ta naine on loll. Näiteks eile käis naine hulgilaos kaunu ostmas, ning peremees just eelnevalt rõhutas, et ära neid kaunu osta, sest neid on veel terve hunnik järel. Naine ostis ikka. See ongi tegelik põhjus, miks Peng kogu aeg oma naist petab! Olin vist täitsa pikalt vait. Veidi aja pärast küsisin köhatustega segamini, et siis kaunade pärast petad või? Tundus, et peremees just seda küsimust ootaski. Silmade särades pasundas ta üle saali, et kunagi oli šampinjonidega täpselt sama pull! Nähes siis mu suust väljarippuvat nuudlit ja kahvli otsas võdisevat pardipekki, võttis ta mul isalikult õlgade ümbert kinni. Nähes, et ma olen teisest kultuurist tulnud ilmselge tohman, teatas ta mulle veel kord kannatlikult: „Saad aru mees, täpipealt sama pull! Šampinjonidega!!” Peng kohendas lipsu ning lahkus sõnagi lisamata. Sõin oma taldriku tühjaks, tõstsin juurde veidi puuvilju ning siis selgus, et mahlapurk oli hinna sees! Arbuusitükki lutsutades mõtlesin, et küll oli ikka tore tutvuda inimesega... tema mõttemaailmast killuke osa saada ja üldse tajuda, kuivõrd fantastiline on, kui erinevate kultuuride vahelised sageli ületamatud kuristikud hoopistükkis mängleva kergusega ületatakse. Piisab vaid teisele käe ulatamisest, tajumaks, et polegi tegelikult mingit kuristikku! Kui seekord rääkisin söömisest, siis järgmine kord räägin otse söögist. Mitte sellepärast, et see valdkond mu elus kuidagi erilise tähelepanu all oleks, aga siinsed söögid on lihtsalt midagi nii kirjeldamatut ... aga sellest siis juba veidi tõsisemalt järgmises numbris.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga