Matkama, Lõuna-Aafrikasse!

Lõuna-Aafrika kontrastiderohkes looduses jagub avastamisrõõmu igale matkahuvilisele. Siinkandis pool aastat elanud Griselda Rosenberg annab vihjeid, kuidas ja milliseid matkaradu Lõuna-Aafrikas valida.

Lõuna-Aafrika kontrastiderohkes looduses jagub avastamisrõõmu igale matkahuvilisele. Siinkandis pool aastat elanud Griselda Rosenberg annab vihjeid, kuidas ja milliseid matkaradu Lõuna-Aafrikas valida.Augustis, kui meil oli Stellenboschi äriülikoolist pikemalt vaba aega, suundusime koos kolme kursusekaaslasega riigi läänekaldale ja sealt edasi Cederbergi mägedesse. Kindlat plaani ei olnud, kaasas oli Lonely Planeti reisiraamat ning mõtetes lilleväljad ja mägimatk. Kuna teele jäänud väikestes linnades me midagi põnevat ei leidnud, siis võtsime üsna pea suuna West Coast National Parki poole. See oli hea otsus, sest rahvuspargis avanesid imeilusad vaated ookeanile ja sinisele laguunile, nägime ära oma esimesed Aafrika loomad ning nautisime lummavaid lillevälju. Kui sõita Kaplinnast põhja poole, siis jõuad pärast paljusid kilomeetreid Namaqualandi, kus igal aastal lillede õitsemisajal (tavaliselt septembris ja oktoobris) kaunistavad põlde tuhanded õied, mis oma erinevate värvidega moodustavad kirkad lillevaibad. Meil vedas, sest tugevate vihmasadude tõttu oli sel aastal õitsemisaeg kätte tulnud varem ja sattusime sinnakanti just õigel ajal. Lisaks rõõmustasid meid antiloobid, keda kaugustest jälgisime, kilpkonnad, kes aeglaselt ja rahulikult teed ületasid, jaanalinnud, kes oma uudishimulikud pead põõsastest välja pistsid, kui möödusime, ning aasal rohtu nautivad sebrad ja pühvlid. Ekslemine Cederbergi mägedes Enne õhtu tulekut sõitsime edasi, et ikkagi reisi sihtpunkti, Cederbergi mägedesse jõuda. Ööbisime Citrusdali linna lähedal tsitrusefarmis, mille viljad moodustasid osa meie hommikusöögist ja järgmise päeva lõunalauast. Hommikul alustasime teekonda Albergosse, sest just sealt pidime ostma matkapileti ja end registreerima. Putka juures kohtasime kohalikku matkaaktivisti, kelle soovituste järgi asusime rajale, mis viis kõrgele mäekünka otsa. Rada algas ootamatult järsult ja keskpäevane päike ei aidanud hoogsale kõnnile samuti kaasa. Treenitud või mitte, sellel rajal olime üles jõudes kõik piisavalt väsinud, et maaliliste vaadete taustal tunnine lõunapaus teha. Allatulek algas juba üsna hoogsalt, kuid matkasellide näod muutusid aina murelikumaks, kui rada vales suunas hoopis kaugemale kulges. Loojuv päike lisas piisavalt muremõtteid ja sundis peas reisikindlustuse tingimusi meelde tuletama. Lõpuks pöördus rada aga ikkagi õigesse suunda, maapind paistis juba lähemal olevat ning vahetult enne kottpimedust jõudsime tagasi auto juurde. Meie valitud matkarada võttis neli-viis tundi, kuid huvilistele leidub Cederbergi mägedes ka põnevamaid ja pikemaid matkaradu. Tuntumad ja kaunimad on Maltese Cross ja Wolfberg Arch. Neid ette võttes tuleb arvestada pikema päevaga ja alustada varakult. Päris algajatele leidub ka paaritunniseid radu, mille sihtpunktides ootavad kosed. Draakonimäed ja Amfiteater Augusti lõpus ootas meid juba pikem reis, mis algas lennuga Kaplinnast Durbanisse. Durban asub riigi idakaldal ning on tuntud oma hindude kultuuri ja suurepäraste surfirandade poolest. Durbanis me oma reisil pikemalt ei peatunud, võtsime hoopis suuna Draakonimägede (Drakensberg) poole. Esimese öö veetsime Sani Passi ääres, mis on tuntud teelõik Lesothosse sisenemiseks. Tuntud on ta eelkõige kaunite vaadete poolest. Hommikul tõttasime hoogsalt rajale, mille nimi oli Balancing Rocks. Olime juba varasematel matkamistel märganud, et märgistused on radadel küll olemas, kuid kas tõesti nii ebaloogilised või olime meie lihtsalt algajad, aga õige tee leidmine ei olnud alati lihtne. Sellel rajal suutsime teha äraeksimiste rekordi ning päris sihtkohta, Balancing Rocksi juurde me ei jõudnudki. Vaatamata sellele oli teekond meeleolukas ja piisavalt ekstreemsusi täis, sest teerajalt kõrvalekaldumine viis meid kaljuseina äärde, millest edasiminemine oli võimatu ja tuli leida kõige mõistlikum viis, kuidas sealt olematute oskuste ja abivahenditeta alla saada. Samuti tuli meil kasutada sillaehitusnippe, et saada üle kahest jõest. Lõppes kõik väga hästi ning enne hostelisse tagasi jõudmist üllatas meid kaunis kosk. Sani Pass jääb Drakensbergi mäeaheliku lõunaküljele. Järgmisel päeval liikusime edasi põhja poole, et seal järgmine mäetipp vallutada. Hostelis kohatud sakslase soovituste järgi valisime raja nimega Amfiteater (Amphitheater). Rada algas 2500 meetri kõrguselt ja tipp ehk Mont-Aux-Sources on 3254 meetri kõrgusel. Seega oli meil päris kõrge, umbes 750 meetrine tõus. Päris tippu jõudmiseks oli vaja kasutada mäe külge kinnitatud paarikümnemeetriseid kettredeleid. Suhteliselt hirmuäratav turnimine võttis küll jalad veidi nõrgaks, kuid üles jõudes tekkinud võimas tunne tegi selle tuhandeid kordi tagasi. Tipust voolab alla 948-meetrine Tugela juga, mis on maailmas kõrguselt teisel kohal (pärast Venezuelas asuvat Angel Fallsi). Talvehooajal, kui meie sinna jõudsime, ei olnud vaade küll midagi erilist, sest juga tilkus piinlikult hõredalt. Kogu matk võttis kokku veidi üle viie tunni. Draakonimäed on Lõuna-Aafrika Vabariigis vapustavalt kaunis piirkond, mida soovitan kõikidele matkafännidele. Rajad on hästi hooldatud ja registreerimine enne rajale asumist annab kindlust, et päris hätta ei jää. Sellegipoolest tuleb hoolikalt kuulata juhiseid ja võimaluse korral teha rajakaardist mõni foto kaasa, et ära ei eksiks ja ikka õigesse sihtpunkti jõuaks. Minu kogemuse põhjal on päris kerge (isegi kaarti kasutades) rajalt kõrvale kalduda. Lisaks tuleb alati varuda piisavalt aega ning alustada võimalikult vara. Aega võtab nii kohale jõudmine kui ka registreerimine. Samuti võib lõõmav päike tempot kõvasti alla võtta. Draakonimägedesse tagasi jõudsin ühe korra veel. See oli oktoobri alguses, kui olime pikemal reisil läbi Lõuna-Aafrika Vabariigi. Sellel korral suundusime mäestiku keskosasse Cathedral Peaki. Osa eelmise lõigu näpunäidetest tulebki selle kogemuse põhjal, sest päris tippu me ajapuuduse tõttu ei jõudnudki. Vaatamata sellele oli see väga nauditav kogemus, sest nägime teistmoodi külge Draakonimägedest. Kõik minu matkad olid erinevad ning loodetavasti jõuan nendesse mägedesse kunagi tagasi, sest Draakonimäed on imelised. Blyde River Canyon – matkamiseks loodud Fantastilisi matkaradu leidub aga terves riigis. Blyde River Canyon on üks piirkond, millest saab maksimumi võtta just matkates. Mägede kõrval leiab huviline ilusaid kohti ka ranniku ääres, näiteks Garden Route’il Port Elizabethist Kaplinnani. Table Mountaini rahvuspargis Kaplinnas on ohtralt eri pikkuste ja raskustega radu, mida mööda Lõuna-Aafrika ilu avastada. Külastamata ei tasu jätta ka Lesothot või Svaasimaad, sest mõlemad väikesed riigid on omamoodi eriilmelised. Svaasimaal on hulk rahvusparke, Lesotho asub aga lausa pilvepiiril ning mägisest õhust ja puutumata loodusest seal puudust ei ole. Kindlasti ei tohi seejuures unustada turvalisust, sest inimtühjad kohad meelitavad ligi pätte, kes seal agaralt „tööd” teevad. Ühel korral Draakonimägedes matkates kohtasime kolme sõjaväelast, kes seal pättide eemalepeletamiseks kolm korda nädalas patrullimas käivad. Kaplinnas olev Table Mountaingi pidavat kubisema turiste tühjendavatest paharettidest. Enda kogemusi ma õnneks siinkohal tutvustada ei saa, sest kuritegeliku kontingendiga kokkupuudet mul selle viie kuu jooksul ei olnud. Rahvuspargid igale maitsele Ühe õige Aafrika-reisi juurde võiks kuuluda ka safarikogemus. Lõuna-Aafrika Vabariigis on hulk rahvusparke, mille hulgast valida. Samuti on palju teenusepakkujaid, kes teevad reise parkidesse ja pakuvad eri hinnaklassides kogemust. Siinkohal võiks teada, et kõikidesse avalikesse parkidesse (lisaks avalikele on ka eraparke) pääseb sisse oma autoga ning üldjuhul on parkides peateed asfalteeritud ja hästi läbitavad. Samuti saab ööbimise ise eraldi broneerida. Safarituuri tellides võib olla aga suurem võimalus kohtuda põnevate loomadega ning saab teadjatelt nende kohta juurde küsida. Mina käisin kahes rahvuspargis: Hluhluwe-iMfolozi ja Krügeri rahvuspargis. Hluhluwe-iMfolozi on väiksem ja ühe päevaga saab teha ringi peale. Kõik tuntud loomad on seal esindatud, sealhulgas big 5 (Aafrika viis kõige ohtlikumat looma: elevant, lõvi, leopard, ninasarvik ja pühvel). Sõitsime ringi renditud Toyota Avanza pereautoga ning enamik teid olid sellega läbitavad. Parki sisenesime päikesetõusul, kui väravad avati, kuna hommik on loomade märkamiseks kõige soodsam aeg. Esimese poole tunniga kerkis minu ja mu reisikaaslaste silmile juba kerge pettumusemaik, sest nägime vaid kuivanud maastikku, kuid peagi päästsid olukorra ringi kappavad impalad (Aafrikas ohtralt esindatud antiloobid). Seejärel tuvastasime kaugustest binokli abiga ninasarviku ning edasi nägime gnuusid, tüügassigu, kaelkirjakuid, ahve, sebrasid, pühvleid, kudu (samuti Aafrikas esinev antiloop) ning vahvaid linnuliike. Enne lõunat sattusime ühte varjendisse, kus kohtasime kohkunud vanapaari. Selgus, et nad olid vaid mõni tund tagasi sealsamas näinud kaheksat lõvi, kes neid umbes tund aega jälgisid, siis aga oma teed läksid. Safari on tõsine loterii, sest kui oled õigel ajal õiges kohas, võid saada fantastiliste once in a lifetime elamuste osaliseks, oled aga vales kohas, lahkud pettununa. Seetõttu on kogenud giidiga tuuri tellimine kindlam variant kui ise ringi seiklemine. Krügeri rahvuspark on Lõuna-Aafrika suurim ning selle läbikammimiseks kuluks nädalaid. Oma reisil veetsime seal kokku kaks päeva ning seiklesime kesk- ja lõunaosas. Kohtusime seal juba eelmisest rahvuspargist tuttavate loomadega, kuid nägime ka elevante, jõehobusid, krokodille, lõvisid ja hüääni. Elevante oli seal hulgaliselt ja üldiselt karjakesi koos – suured ja väiksed üksteisega lõbutsemas. Lõvi nägime otse tee äärest teisel pool kuivanud jõge rahulikult puu varjus puhkamas. Poleks aga olnud kolme autot juba enne meid seal teda binoklitega jälgimas, siis oleks loomade kuningas meil arvatavasti märkamata jäänud. Kuna olin varem Hluhluwe rahvuspargis käinud, siis olin loomade suurepäraste varjumisoskustega osaliselt tuttav ning märkasin loomi kergemini kui eelmisel korral. Päev läbi silmade pingutamine võtab õhtuks väga läbi ning mugavam on seetõttu broneerida reis koos giidiga, kes töö sinu eest ära teeb. Vaatamata sellele märkasime puu taga varjuvat kaelkirjakut või veest piiluvat krokodilli.   Häid vihjed:
  • Loomade nägemiseks on parim aeg talv, kui on kuiv ning loomad koonduvad veekogude äärde. Rahvusparkidest soovitan Krügeri rahvusparki, mis on suurim ja kus võiks veeta vähemalt kolm päeva.
  • Ühistranspordi süsteem ei ole riigis väga hästi korraldatud. Seevastu on olemas väga hea ja hooldatud teedevõrgustik, mida mööda on mugav rendiautoga ringi liikuda. Kindlustuslepingud tasub enne rentimist üle lugeda, sest rahvusparki minnes on väga lihtne loomadele otsa sõita ja seeläbi auto kahjusid katta.
  • Lõuna-Aafrika Vabariigi rahaühik on rand (1 EUR ≈ 10 ZAR). Rahatähti kaunistavad nimetuse big 5 alla koonduvad loomad: elevant, lõvi, leopard, ninasarvik ja pühvel.
  • Lõuna-Aafrika hinnatase on võrreldav Eestiga. Soodsa majutuse leiab seljakotiga reisija, sest backpacker-tüüpi hostelites ööbides võib hakkama saada 10–15 euroga öö eest. Svaasimaa külastamiseks on hea teada, et see on viisavaba. Lesothosse sisenemiseks on Eesti kodanikul vaja viisat.
  • Lisaks Aafrika traditsioonilistele loomadele saab väga lähedalt näha vaalu ja pingviine. Vaalu näeb Hermanuse linnas. Vaatlemiseks on parim aeg juulist oktoobrini. Pingviinide koloonia on end sisse seadnud Hea Lootuse Neemel asuvas Simonstownis Bouldersi rannal.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga