Eesti kõige põhjapoolsemale paigale, Viinistu kalurikülale aastate jooksul uue hingamise andnud Jaan Manitski jagab GO Reisiajakirjaga mõtteid merest, Viinistust, Mohni saarest ning nende olulisusest enda elus.
Meri ja mäed
Olen vee lähedal sündinud, kõik mu sugulased − vanemad, vanavanemad, vanaonud − on siin Viinistul elanud, mere peal sõitnud ja kala püüdnud, eks see mereteema ole kuskil geenides, arvata on!
Mul on väga raske ette kujutada, et veedaksin vaba aega kusagil teises kohas kui mere ääres või merel. Mina sellist erilist tunnet mujal ei taju, ka mitte metsas puude vahel.
Üks alternatiiv on siiski olemas – need on mäed. Juba 40 aastat tagasi ehitasin ühe väikese majakese Rootsi mägedesse ja palju aastaid oleme perega seal suusatamas käinud. Mul on Rootsis neli tütart ja lapselapsed ning kaks poega siin Eestis.
Ka sel kevadel käisime seal. Ükspäev läksin varahommikul üksinda mägedesse − sinna, kus on ainult lumi ja taevas... Päev läbi sõidad suuskadel ja lumi tantsib, nagu meri võib lainetada! Seal kõrgel on seesama elamus.
Meri ja lapsed
No mis rannamehed Arthur ja Aleksander oleksid, kui nad kala rookida või võrke merre panna ei oskaks. Ikka käime kalal, kuigi võrgulubadega on kehvasti, aga niipalju toob siit akna alt ikka ära, et oma kodukööki varustada. Haugi, räime, lesta, angerjat, forelli ja lõhet...
Lapsed on sõudmise päris hästi selgeks saanud. Vanem, viiendas klassis käiv Arthur on juba mitu aastat päris pikka maad sõudnud. Mere ääres kasvanud poisid õpivad sellised asjad kiiresti selgeks. Kui klassikaaslased Tallinnast suvel poistele külla tulevad, siis on näha, kes on rannapoiss, kes mitte.
Meri ja ettearvamatus
Meri on sama ettearvamatu kui mäed – kui mägedes tuleb lumetorm, siis merel on samasugune fenomen uduga. Siis võivad ka kogenud inimesed ära eksida. Viinistu külavanem, väga vilunud meremees, eksis kord uduga nii ära, et ei leidnud Mohni saart üles. Mina ise ei ole merel ohtlikku olukorda sattunud, küll aga mägedes.
Meie Mohni saarevaht Mati oleks merel äärepealt läinud. Hakkas kaks aastat tagasi vahetult enne jõule Mohnilt väikese paadiga mandrile sõitma ja siis tuli ootamatult torm peale. Väikese paadiga lainete vahel ju ei orienteeru ja õhtu oli saabumas. Lõpuks sai ta mobiili teel ühendust hädaabiga, teda prooviti edutult juhendada, kuni otsustati kutsuda päästehelikopter, kes lõpuks leidis ta radari abil palju meremiile kaugemalt. Paat avastati hiljem Käsmu poolt rannast.
Meri ja reeglid
Meri piire ei tunne, nii Eestis, Rootsis kui ka Soomes on seesama meri ja vesi ning seetõttu ka ühised probleemid. Kolm aastat tagasi võeti minuga ühendust ning tehti ettepanek, et hakkaksin juhtima MTÜ Hoia Eesti Merd tegevust. Ja räägitigi auk pähe, sest mereteema on mulle väga oluline. Tahaksin ju kaasa aidata.
Nii saigi sellele ettevõtmisele taas kord elu sisse puhutud ning vanad võlad likvideeritud. Skandinaavias on sellised organisatsioonid väga tugevad.
Meie algatusel lehvib alates 2010. aastast sadamates, rannakülades, randades ja ujuvalustel Kotkalipp. Usun, et umbes 30 sadamat kannab seda lippu. Kotkalipu kasutamisõigus näitab, et lipuomanik hoolib merest ja seda ümbritsevast keskkonnast.
Teine suur asi on kolmandat aastat toimuv mereprügi monitooringu programm MARLIN, mille väljatöötamisel on kaasa löönud eri riikide teadlased. Kaasa on haaratud neli riiki: Soome, Rootsi, Eesti ja Läti. Meil on välja valitud rannalõigud, mis käiakse läbi ja kaardistatakse, ning arvutiprogrammid analüüsivad näite. Sellest tuleb väga huvitav andmebaas, see on unikaalne kogemus. „Teeme ära!” ettevõtmine läheb nüüd Vahemere äärde koristama, ka meil on mõte mereprügi monitooringu kogemust kuskil mujal rakendada.
Meri ja Viinistu
Eestist lahkusin koos isa ja emaga umbes pooleteiseaastaselt 1943. aastal.
Mäletan väga hästi, kui 1989. aastal esimest korda Viinistule tagasi tulin, sadamas olid kõrged metallpostid ja õhtul valgustati randa, rannajoon oli kontrolli all. Räägiti legende, kuidas üks vanatädi käis talvel mere ääres jääaugus pesu loputamas ja tuli enda jälgi pidi tagurpidi tagasi. Siis oli suur pahandus, uuriti neid jalajälgi ning kahtlustati, et vaenlase allveelaeva mehed olid käinud luuramas.
Viinistu elust ema ja isa ikka rääkisid, suur osa selle küla elanikke elas ju Rootsis, Kanadas ja Austraalias. Kolm neljandikku Viinistu küla elanikest läks ära, umbes 150 inimest jäi ning sellisena on püsielanikkond tänaseni säilinud. Mõni väga ilus kaptenimaja seisab tühjalt, Rootsis elav omanik ei söanda ära müüa, seni kuni isa, kes maja ehitanud, elab. Nostalgia!
Meri ja traditsioonid
Kaks põlvkonda ehk 50 aastat oli merest ära lõigatud, rannajoon oli kinni ning kalurid ei saanud oma põhitööga tegeleda. Rannakülade elanikud said kõige enam kannatada sovetistamise ajal, sest kui sisemaa külaelanikud said kolhoosi minekust hoolimata traktoriga omaenda põllule tagasi, siis rannakülade inimesed jäid külapoe ette pudel käes istuma... Eks nüüd võtab aega, enne kui traditsioonid taastuvad, aga küll need paadid ka peredesse jälle tulevad.
Meri ja üksindus
Suvel on siin Viinistus palju inimesi, pidevalt käib külalisi ning olen tegevuses. Siis on küll vahel väga hea võtta aerupaat või siis mootorpaat ja sõita Mohni saare teisele küljele. Üks asi seoses merega Viinistus puudub − see on liivarand! Kui teised sõidavad autoga mõne kilomeetri eemale, näiteks Pärispeale, siis meie võtame paadi ja sõidame Mohnile. Siin saab valida, kumba randa minna, sest saare mõlemal pool on rannad ning vahel võib seal vees kuni viis kraadi vahet olla.
Meri ja Mohni saar
Mohni saar on tegelikult osa Viinistust. Ega külaelanikud ise vahepeal siia ei pääsenud. Mohni saarele tulin esimest korda umbes aastasena ja siis 50 aastat hiljem 1992. aasta suvel oli esimene külainimeste kokkutulek − igalt poolt maailmast tuli inimesi, isegi need, kes Viinistul eluaeg elanud, ei olnud siin kunagi käinud.
Meil elavad siin juba neljandat aastaringi kaks saarevahti: Mati ja Lea. Mati on tegelikult sisemaamees, aga nüüd käib kalal ja mere peal nagu saarlased ikka.
Siis oli tore lugu, kui kirjanik Kristiina Ehin oli siin saarevaht, see oli vist 2005. aastal. Tolle aasta jaanuaris oli suur jaanuaritorm, siis ta esmaspäeva hommikul helistas ja ütles: „Jaan, tule ruttu appi, saar vajub!” Meri käis saarelt üle ja saar oli madalama koha pealt pooleks lõigatud. Kui vanu merekaarte vaadata, siis on näha, et Mohni on kaks eri saart.
Mohni loodus
Terve Mohni saar on muinsuskaitse all. Lahemaa Rahvuspark on kehtestanud reeglid − sellest aastast on nii, et saarel võib korraga viibida kümme inimest, tuld teha ega ka ööbida ei või, välja arvatud selles osas, mis on eraomandis.
Kes soovib vaikust ja üksindust, siis siit seda leiab. Ka mina pean oluliseks, et siia ei tekiks suurt turismi, sellepärast ei taha ka korralikku sadamat ehitada. Kunagi käisin poolnaljaga välja idee, et siia võiks rajada kloostri, sest kõik vajalikud tingimused on ju siin olemas.
Asjatundjad ütlevad, et Mohni loodus on eriline, sest siin on väga haruldane taimekooslus. Kord olin Mohnil ühe seltskonnaga, Tartu Ülikooli teadlastega − nii kui saarele jõudsid, kadusid kohe põõsaste vahele ja hakkasid põlvili maas roomama ja taimi uurima.
Mere sügavus mandri ja Mohni vahel on kohati 80 meetrit, siinsamas nurga taga Hara lahes isegi 100 meetrit. Siin paiknes kunagi väga tähtis nõukogude allveelaevabaas.
Legendid ja Mohni
Mohnil on iidne, üle 300 aasta vana pärn, millest minu isa rääkis palju, see on väga eriline koht. Kui puud on lehes, siis see on nagu suur saal! Kalurid panid võrgud merre ja tulid ööseks pärna alla ööbima.
Tegelikult räägib legend, et sajandeid tagasi elanud saarel seitse munka. Aastaid saarel elades muutusid nad aga aina metsikumaks ja lõpuks said neist röövelmungad, kes rüüstasid laevu. Selleks, et neid paksust metsast kätte saada, põletati muist metsast maha ning ainult see üks iidne puu jäi saarele kõrguma.
Meil on siin Nunnade laht. Mohnil käisid külas nunnad ja tahtsid privaatselt ujuma minna ning siis me leidsime ühe sellise vaikse lahesopi, kus nad said ujuda. Mina ise veel valvasin, et keegi ei tuleks häirima... Nüüd kannab see sellist nime.
Mohnil on vanad udupasunad, mida kunagi kasutati, kui majaka tuli laevadele udus nähtav ei olnud. Praegu ei ole need töökorras. Räägitakse, et kui need huilgama hakkasid, siis äratas kogu ümbruskonna üles. Olen mõelnud, et kunagi üllatan külarahvast ja panen need tööle!