Jaan Künnap kehastab väga hästi neid seiklussportlasi, kes teavad, mida ja miks nad teevad. Nii nagu Gerd Kanteri võitude taga, nagu Timo Palo polaarrännakute taga, on ka Künnapi ronimiste taga mõtestatud tegevus, oma läbimõeldud filosoofia. Kui nüüd küsida, et kust seda Künnapi filosoofiat lugeda saab, siis vastust ei ole raske leida. Tõsi, tema esimene raamat, „Matkaspordi käsiraamat”, on eelkõige matkamise tehnilist poolt puudutav väga põhjalik teatmeteos, teine raamat on mahukas fotokogumik − kummaski pole verbaalsele filosofeerimisele ruumi jäetud. Künnap ei ole mingi kirjamees, tõenäoliselt ei ole ta selline mägironimise ajaloo taustade uurija ja külastatavate piirkondade kultuuriloo analüüsija nagu näiteks Raivo Plumer või mõni teinegi tuntud alpinist. Ent kui kuulata Künnapi arvukaid jüngreid, vaadata tema fotosid ja filme, koorub sealt välja üks väga terviklik maailm.

Künnap on klassikaliselt hea näide tehnilise korrektsuse ja loomingulise vabaduse koostööst.

Seda nii alpinismis kui ka fotograafias. Ma ei tea, kas ta seda ise nii sõnastanud on, aga mulle tundub, et mägironimist võtavad nii õpetaja kui ka ta õpilased nagu klaverimängu. Kohe alguses unistatakse sümfoonia mängimisest, aga teatakse, kui palju heliredeleid, arpedžosid ja etüüde enne seda nüri järjekindlusega korrata tuleb.

Ja nad ronivad mööda Astangu panka ja Rannamõisa panka, mööda Astangu panka ja Rannamõisa panka ning veel lõpmata kordi mööda Rannamõisa panka ja Astangu panka. Teades, et selle nüri tehnilise töö tulemusena saabub ühest hetkest alates loominguline vabadus. See on see hetk, kui keha enam vaimule alla ei jää, see hetk, kui keha on nüri töö tulemusena valmis tegema just seda, mida hing ihkab. Minema mäkke just siis ja seal, kust ja kuidas hing on unistanud.

Ainult perfektse tehnika korral saab mängida ka Bachi ja Beethovenit. Aga Künnapi koolkonda iseloomustab ka teadmine, et paljast tehnikast üksi ei piisa millekski, tehniliste oskuste taga peab olema unistus ja mõte sümfooniast.

Tiit Pruuli