TEERAJAJAST LUMELEOPARD

Jaan Künnapi nimi räägib alpinismimaailmas enda eest – terve koolkond eestlasi on temalt alpinismipisiku pärinud ning tema loengutelt saadud tarkuseterad aitavad mäel raskest olukorrast välja. Andre Nõmm ajas legendaarse alpinistiga juttu, muuhulgas ka sellest, milline juhus Künnapi enda alpinismi juurde tõi.

Jaan Künnapi nimi räägib alpinismimaailmas enda eest – terve koolkond eestlasi on temalt alpinismipisiku pärinud ning tema loengutelt saadud tarkuseterad aitavad mäel raskest olukorrast välja. Andre Nõmm ajas legendaarse alpinistiga juttu, muuhulgas ka sellest, milline juhus Künnapi enda alpinismi juurde tõi. Vaevalt võis Nikolai von Glehn 1910. aastal arvata, et sada aastat hiljem turnivad tema ehitatud Tallinna Tähetorni seinal noored, kes püüavad sel viisil imiteerida kaljuseinal ronimist, trotsides päris mägede puudumist. Just selline vaatepilt avanes mulle, kui ühel aastatetagusel nädalavahetuse hommikul sattusin tornist mööda jooksma. Et lood mäetippude vallutamistest olid mind paelunud, siis püüdsin esimese ettejuhtuvaga juttu teha, kes osutus Jaan Künnapiks endaks. Ma ei mäleta, mida me täpselt rääkisime, kuid juba mõni päev hiljem kuulasin suurema seltskonnaga ühes kitsas ruumis Künnapi loengut ohtudest mägedes. Pean tunnistama, et see oli aeg, kus ma peale Jaan Künnapi ühtegi teist Eesti alpinisti nimepidi ei teadnud. Küllap ei olnud ma ainuke, kelle jaoks Künnap kehastas eestlasest esialpinisti võrdkuju. Mingil mulle teadmata põhjusel oli ta selle tiitli endale omastanud. Hiljem sain küll kuulda paljudest teistest nimedest, nagu Heino Paltser, Peeter Varep, Helme Suuk, Alfred Lõhmus, Ilmar Priimets, Kalev Muru, kes kõik on Eesti alpinismilukku jätnud tugeva jälje. Täpselt nädal pärast saatuslikku tervisejooksu olen ma Tähetorni seinal, all julgestamas keegi tütarlaps, keda näen elus esimest korda. Jääb vaid loota, et see kõik toimib. Põlved hakkavad kergelt tudisema, kuid sellist julgust ka ei ole, et ronimine pooleli jätta. Sellele järgnevad juba Astangu ja Naage ning talvekuudel Rannamõisa panga jäised seinad. Need on omamoodi kui Künnapi klubi pühamud, kuhu tõsine klubiline ei jäta ühelgi nädalavahetusel oma palverännakut tegemata. Ka Künnap ise on valdavalt kohal. Mõni kuu hiljem oleme juba Kaukaasias, Elbruse jalamil – see on üldjuhul Jaan Künnapi alpinismiklubi noorte esimene tõsisem kokkupuutumine päris mägedega. Eesti rannikupankade mõõtmed asetatakse siin jõuga õigesse mõõtkavasse. Siit tuleb loodetavasti uusi tegijaid või ka lihtsalt „lillenuusutajaid”, nagu Künnap ise nimetab neid, kellel liiga suuri ambitsioone ronimise koha pealt ei ole ning kes piirduvad edaspidises elus üksnes kergemate matkadega. Eeltoodu ei ole minu lugu, vaid suures pildis see, kuidas Jaan Künnapi alpinismiklubi kaudu jõuavad paljud noored alpinismi või mägimatkamise juurde. Tema eeskuju on nii nakkav, et Elbruse laagri lõpuks kõik suitsumehed isegi suitsetavad nii nagu Künnap, istudes telgi ees jalg üle põlve kas kivil või kännul, pilk suunatud kaugele. Ta on mägironimise juurde toonud sadu noori. Hiljem mõistan juba paremini, miks Jaan Künnapit teatakse.

Kas Jaan Künnapi Alpinismikool toimib edasi?

Ikka, kuid algajaid, kes juurde tulevad, on viimastel aastatel vähemaks jäänud. Enam ei tule sügisel 40 inimest kokku, tuleb nii kümme. Teooria poolt oleme kokku tõmmanud, loenguid on vähem, aga tehnikatrenne teeme ikka samamoodi, igal pühapäeval oleme kas jääl või kaljul, Rannamõisas või Astangul. (Künnap kahetseb, et pole ise paar nädalavahetust kohale jõudnud.)

Kunagi käisite ka Naagel?

Seal enam ei saa. Krundid on ära jagatud, see kõige parem seinakoht on tänaseks juba kellegi hoovi peal. Ei saa sinna enam,kaljuronimist teeme põhiliselt Astangu pangal. Nüüd ei teagi, mis Astangust saab ning millal ka see kinni pannakse, ka seal on krundid tegelikult jagatud. Olen nendega suhelnud, hetkel pole omanikel selle vastu midagi, et seal veel ronimas käiakse.

Mis on saanud Tähetorni ronimistest?

Pole ka seal ammu käinud, varem oli mul isegi endal torni võti, see oli sinna ära peidetud. Hommikul sain torni sisse, et juba seestpoolt köied kinnitada. Betoneerisime nende loal isegi spetsiaalsed aasad räästa alla, et sinna julgestusköied kinnitada. Need on ilmselt siiani seal.

Oled ka arvet pidanud, palju sinu juurest noori on läbi käinud?

Ega täpselt ei ole. Kui arvestada lisaks minu klubile juurde ka Tallinna Alpinismiklubi, siis ilmselt ikka sadu. Koolitamisega hakkasin tegelema juba 1975. aastast. Tehti ettepanek, et hakkaksin juhendama algajaid Tallinna Alpinismiklubis. Seal olin kuni klubi likvideerimiseni välja, see võis olla 1989 või 1990. (Künnap leiab arvutist samal ajal faili.) Näed, siin on nimekirjas 850. Need on vähemalt korra registreerinud algajaks, kõik nad muidugi ei ole mägedesse jõudnud, sealt võib julgelt sadakond maha võtta. Aga need kõik on minu klubi kaudu tulnud, siin ei ole nõukogude aja Tallinna Alpinismiklubi noori.

Parematel aegadel käisid Elbrusel koguni kahe suure bussiga?

Kahe bussiga on käidud kaks korda, või oli isegi kolm korda. Igal juhul kord tegime ühe suve jooksul kaks eri reisi, aga oleme Elbrusele sõitnud ka kahe bussiga korraga.

Mitu korda oled Elbruse tipus käinud?

Ei oska öelda, vahest kakskümmend korda. Seal on lõpus selline viiemeetrine küngas. Pole sealt alati edasi läinud. Ütlen kuttidele, et näed seal ta on, minge käige ära, ise teen niikaua suitsu. On see siis tipus käimine või mitte. 1974. aastal sõitsin siit lennukiga kohale, juba järgmisel õhtul olin Prijuti juures (hotell Elbruse nõlval), aga seda ei soovita kellelegi, peavalu ja oksendamist oli küll. Kõige rohkem oli meid aga kunagi 108 inimest, see oli 2003. aastal – kaks bussitäit ning osa tulid rongide ja lennukitega. Kujutage ette, 108 eestlast Elbruse nõlval. (2007. aastal tõusis Jaan Künnapi juhtimisel Elbruse läänetippu 5642 meetri kõrgusele 62 eestlasest mägironijat.)

Kuidas ise alpinismi juurde sattusid?

Varem tegelesin fotograafiaga, olin koos ühe sõbraga päästelaeval, ta oli varem mägedes käinud. Siis ta ütles mulle, et oled kõike pildistanud, aga mägesid ei ole.„Tahad äkki pildistada?” Siis läksingi pildistama, see oli 40 aastat tagasi. Seal sattusin alpinismilaagrisse, see oli Kaukaasias. Kuna füüsiliselt olin tugev, meremehena oskasin sõlmi ka teha, siis sain seal hästi hakkama. Nii see alguse sai.

Võid vist õigusega öelda, et olid juba nõukogude ajal professionaalne alpinist, kes teenis sellega ka elatist?

See oli tänu Ilmar Priimetsale, tema kaudu ma sinna sain. Pamiiri rahvusvahelisse alpinismilaagrisse sooviti instruktoreid ja päästjaid. Iga suvi kogunes sinna laagrisse 16–17 riigi alpiniste, kokku ligikaudu 350 alpinisti. Nende eesmärk oli vallutada Pamiiri seitsmetuhandelisi – Lenini, Korženevskaja ja Kommunismi (nüüd Ismoili Somoni) mäetippe. Ja siis tuli rahvusvahelisest alpinismilaagrist esindaja Eestisse, pidas Priimetsa saunas pidu. Mul pidi kvalifitseerimiseks tegelikult olema 7000-meetrise mäe kogemus, aga mul ei olnud. Priimets aga ütles, et minul saab see olema ja nii ma sinna sain. Esimese seitsmetuhandelise tegingi juba töötades rahvusvahelises alpinismilaagris. Kui ma selle ära tegin, siis olin juba tehtud mees. Pesin oma sokid ära ja jätsin need sinna, teadsin, et tulen järgmine aasta tagasi.

Palka said hästi?

Meile maksti Nõukogude Liidu treeneri palka, kui siin sai 120–150, siis seal 220–250 rubla. Ka kõik riided olid tasuta: sulejope, saapad, rääkimata söögist ja lennukipiletitest.

Välismaalased üksi vist tippu minna ei saanud?

Ei, üksi ei tohtinud nad kuhugi minna, ainult meiega koos. Aga nad maksid kõvasti raha. Tol ajal räägiti, et spordialadest tõi alpinism sisse nii palju valuutat, et vaid üks spordiala ületas seda. Esimesel kohal oli kas male või hoki, ei mäleta täpselt. Päästjaid ja treenereid oli tavaliselt 16 ning eks nad said siis ka vastavalt palka. Tööd oli aga palju, kogu aeg olid kusagil nõlva peal. Meid jagati rühmadesse, igal mäel oli nii kolm-neli laagrit, mille vahet me käisime. Igas laagris pidi olema vähemalt kaks giidi. Igal õhtul kui laagrisse jäädi, pidime me ette kandma nende välismaalaste nimed, kes on konkreetses laagris ning mis on nende plaanid – kas nad lähevad üles või alla. Lenini otsas käisin klientidega näiteks neli korda.

Alpilaagri töö viis sind hiljem kokku ka selliste legendaarsete alpinistidega nagu Reinhold Messner ja Junko Tabei?

Junko Tabeiga olin koos Kommunismi tipus, tõusin temaga sinna ja tulin alla ka. Messnerile me giidiks olla ei saanud, sest kui ta laagrisse saabus, oli tal põlv juba läbi − vesi sees. Oli vist kusagil hobuse seljast maha kukkunud. Temast mäkkeminejat ei olnud. Tahtis ka Kommunismi otsa minna. Ta oli üsna pettunud, mul on temast ka pilt, kus mees pisarates.

Kas Kommunismi mäetipp oli siis välismaalastele esimene eelistus?

Ei olnud, peaasi, et seitsmetuhandeline. Tavaliselt oli nii, et kui mõnel riigil oli plaan minna kaheksatuhandelisele, siis see oli ettevalmistav etapp. Et saaksid odavalt ettevalmistuse ära teha. Ma arvan, et see oli suhteliselt odavam kui minna kuhugi mujale sama kategooria mäele.

Nõukogude Liidu alpinistidel endil sellel ajal vist suuri võimalusi kuhugi mujale minna polnud?

1982. aasta Everesti ekspeditsioonile mõned rahvusvahelise alpilaagri giidid said, aga need olid oma tiimi poisid ning oli teada, et nad sinna ka saavad. Aga meil, eestlastel, vedas sellega, et Everesti projektist jäi kõvasti raha üle ning selle raha eest tehti veel üks ekspeditsioon, nn uutele Everesti-kandidaatidele. Nii nad seda nimetasid. Ekspeditsioon tehti Han- Tengrile. Sinna läks 80 alpinisti, kellest 40 said tipuloa. Mina, Kalev Muru ja Alfred Lõhmus jäime sõelale. Nii olime esimesed eestlased Han-Tengri tipus.

Kas Cho Oyu (8210 m) oli sinu esimene ja viimane kaheksatuhandeline?

Siis ma enam tõsiselt ei teinud. Paar tundi jäi veel tipuni, aga külm hakkas. Ei näinud mõtet edasi minna. Saan küll öelda, et olen kaheksa kilomeetri kõrgusele tõusnud.

Milliseid enda marsruutidest pead kõige raskemaks?

Kurnavuse mõttes ilmselt Kommunismil käimised. Kord jäime kuueks päevaks seitsme kilomeetri peale tormivangi. Lund tuli kõvasti. Ohtlik oli alla tulla. Võtsin 15 kilo alla. Kaks päästerühma proovis järele tulla, aga alla tulime lõpuks ikkagi ise. Pärast oli saunalaval valus istuda, sest tuharaid enam polnud, olid kui otse kontidel. Aga üldiselt oli giidina turvaline, tegime rahulikult oma tööd. Kogu aeg teadsid, et sõbrad olid ees ja taga laagrites. Aga Pamiiri tulnud rühmadega oli õnnetusi siiski palju, laipu jagus.

Kas sul enda rühmaga ka õnnetusi juhtus?

(Künnap näitab pilti, mis on tehtud päev enne rühmaliikme surma.) Siin me oleme, päev hiljem kukume me mõlemad, tema hukkub, mina jään ellu. Mina kukkusin köide, temal seda millegipärast ei olnud. See oli raske kaljumarsruut, viiene (selliselt tähistatakse alpinismis marsruute). Pärast seda nulliti mind ära, järk võeti ära, pidin alpinismi piltlikult nullist alustama. Süsteem oli selline, et sisuliselt alustasin uuesti algajana, mis sest, et enne olin teinud kõige vingemaid marsruute. Et sama tase saavutada, pidin tegema kahe aastaga igal aastal kas 14 või 16 tippu. See oli sellepärast, et olin selle rühma juht, karistus oli selle eest, et mina pidin seda jälgima, et ta köies oleks, ehkki ta oli sama tasemega alpinist kui mina. Olime koos eesronijad, aga millegipärast jättis ta ennast köide panemata.

Oled üks Lumeleopardi aunimetusega alpinistidest. Andis see Nõukogude Liidu ajal ka mingeid eeliseid?

Mingeid eeliseid see ei andnud, sain lihtsalt diplomi ja kanti nimekirja. „Lumeleopard” oli Nõukogude Liidus kasutusel olnud aunimetus alpinistile, kes on roninud kõigile neljale liidu 7000 meetri kõrgusele mäele. Kui Pobeda kinni pandi, siis asendati see ajutiselt Han-Tengriga. Nimekirja sinna tõusnutest peetakse tänaseni.

Oli sul endal ka mõni eeskuju?

Kas just otseselt eeskuju, aga võib öelda, et Priimets. Ma olen kogu aeg seda öelnud, et ta ei ole mulle küll ühtegi sõlme õpetanud, aga tänu temale olen kõik selle saavutanud. Ta oli minu jaoks õigel ajal õiges kohas ning tema soovitusel jälle sain kuhugi.

Ka tema oli rahvusvahelises alpinismilaagris?

Minu ajal oli meid Eestist neli. Mina, Priimets, Lõhmus ja Muru. Kokku töötasin seal viis aastat. Kui Nõukogude Liit kokku varises, siis välismaalasi sinna enam ei võetud. Seal laagris on töötanud teisigi eestlasi.

Kas klubi Elbruse-reisid toimuvad sul edasi?

Ikka toimuvad, sel aastal küll ilma minuta. Ei läinud enam ise. Ma polnud 40 aastat suvel Eestis olnud. Nüüd naudin seda.

Kas sa Eestis jätkajaid näed?

Siin on tehniliste oskustega mehi küll, kas või Tallinnas Kristjan-Erik Suurväli, Priit Joosu, Priit Simson, aga neil on palju keerulisem kui mul. Meil oli valik suur. Üle Nõukogude Liidu oli palju häid ronijaid. Valisime endile pundi ühesuguste tehniliste oskustega ja ka muidu sobivaid mehi kokku ning panime marsruudid varakult paika. Vot sinna suunda läheme järgmine aasta, näitasime juba eelmisel aastal ette ära. Ja vinged marsruudid olid. Eestis on raskem, mehi on nii vähe, et valida pole siin midagi. Kas tehakse koos või ei tee üldse.

Viimane mägi oli sul Ararat?

See oli viimane mägi.

Kas rohkem mäed ei kutsu?

Ei kutsu. Sain sõltuvusest lahti. Ei kavatse enam minna ka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga