Kogenud jooksja ja maratonisõber, ajaloolane Pärtel Piirimäe julgeb välismaratone soovitada kõigile jooksusõpradele − eri rahvusest jooksjaid ühendavat erilist atmosfääri tasub kogeda. Enda kümnest maratonist seitse on ta jooksnud Eestist väljaspool.
Jooksen läbi maalilise Bologne’i „metsa” või õigupoolest pargi, kuhu paljud Pariisi perekonnad on tulnud pühapäevasele jalutuskäigule ja piknikule. Käsil on Pariisi maratoni viimased kilomeetrid, jalad on küll pehmed, ent lõpp on juba käeulatuses − ja veel väsinumate jooksjate selgade püüdmine annab lisaenergiat. Jõudu annavad ka raja äärde kogunenud pariislaste ergutushüüded. Üllatuseks kuulen mitmel korral hüüdeid „Allez, Partel!” Kas tõesti on prantslased nii kogenud jooksusõbrad, et teavad välismaa harrastajaid nimepidi? Alles pärast finišeerimist märkan seda, mida kurnatud aju ei fikseerinud – numbrile rinnal on lisaks trükitud ka jooksja eesnimi.
Välismaratone julgeksin soovitada kõigile jooksusõpradele. Oma kümnest senisest maratonist olen seitse jooksnud Eestist väljaspool, kõik Euroopa eri riikides. Ja kui kolm Tallinna maratoni kipuvad juba mälus ühte sulama, siis välismaratonid on viimseni eredalt meeles. Kõik nad pakuvad midagi erinevat kas raja, vaatamisväärsuste või siis meeleolu poolest. Mõnel pool, näiteks Amsterdamis või Frankfurdis, pannakse rõhku võimalikult kiirele rajale, mistõttu suur osa sellest kulgeb kesklinnast kaugemal pikkadel sirgetel tänavatel. Frankfurdi rada oli tõepoolest igav, ent kurvide ja tõusudeta rajal oli lihtne rütmi hoida ning tasuks tuli lõpetamine punasel vaibal isikliku rekordiga 2:47:57 ehk 3 sekundit seatud eesmärgist kiiremini.
Pariisis jälle on üsna kiire rada ühendatud linna uhkeimate vaatamisväärsustega. Juba jooksu algus on ülivõimas, kui 35000-pealine jooksjate mass voolab Triumfikaare juurest mööda Champs-Élysées’d alla Seine’ini, seejärel viib rada üle Bastilles’ väljaku, mööda kunagisest kuningate residentsist Vincennes’i lossist, Notre Dame’ist ja Eiffeli tornist, et lõpetada ring taas Triumfikaare juures.
Stockholmi maraton on palju raskem, seda nii raja – kurikuulsale Läänesillale tuleb tõusta koguni kaks korda – kui ka kliima poolest – kord on õhutemperatuur +30 kraadi, teinekord jälle +5 koos tuule ja jäise vihmaga. Minul ilmaga vedas ning tajusin seda jooksjaid ühendavat erilist atmosfääri, mille pärast paljud osalejad hoolimata raskustest sama teekonna igal aastal jalge alla võtavad. Suured maratonid on enamasti pidupäev ka kohaliku rahva jaoks, kes elavad jooksjatele innukalt kaasa. Kõige üksildasemalt olen end tundnud Riia maratonil, kus vahepeal jooksin mööda Riia tänavaid nii, et ees ega taga – ega ka raja ääres – ei paistnud kedagi. Mis oli jälle uus ja kummaline kogemus.
Võin end pidada juba suhteliselt kogenud maratoonariks, ent pea igal jooksul tuleb ette midagi üllatavat või saan jälle väikese õppetunni. Oma kümnendal maratonil Torinos oleksin peaaegu liigse enesekindluse ohvriks langenud. Arvasin, et ei ole mõtet liiga kaua stardipaigas passida ning saabusin joostes hotellist starti alles 15 minutit enne lähet. Kui tahtsin vahetusriiete kotti ära anda, siis selgus, et pakihoidla on ligikaudu kilomeeter eemal asuvas finišipaigas. Kui selle viimaks üles leidsin ja paki ära antud sain, jäi stardini veel viie minuti ringis. Niiviisi pikenes mu maraton kogemata kombel paari kilomeetri võrra, sest starti tuli liduda võistluskiirusel.
Tavaliselt pääseb stardist kohe omas tempos minema, sest stardigrupid on moodustatud vastavalt varasematele tulemustele. Väiksematel maratonidel pole stardigruppe vaja, sest igaüks tunnetab ise oma õiget kohta ning keegi ei taha üle jõu käivas tempos alustada. Mõnikord aga tasub varakult oma stardigrupi etteotsa minna, sest näiteks Amsterdamis jäi esimestel kilomeetritel jalgu hulganisti aeglasemat sorti rahvast. Torinos ei olnud üldse mingeid gruppe ning alguses läks selliseks rüselemiseks, et mul tuli mahakukkunud inimestest kaks korda üle hüpata, sest tagant pealetungiva massi tõttu polnud seismajäämine võimalik. Sel viisil õnnestus õige jooksurütm leida alles paari kilomeetri järel.
Ikka ja jälle tuleb ette, et alguses on enesetunne hea ja jooks tundub kerge, nii et pingutan tempoga üle ja lõpus muutuvad võidetud sekundid kaotusminutiteks. Maratonil hea aja jooksmiseks ongi kõige olulisem leida võimetele vastav ühtlaselt jooksev grupp ning distantsi põhiosa seal võimalikult ökonoomselt kaasa kulgeda. Vahepeal tähendab see ka grupi vedamist, kui tempo kipub langema, raskemal hetkel lased end taas teistel kaasa vedada. Um bes 30. kilomeetri paiku sellised grupid tavaliselt lagunevad – kellel jõudu rohkem järel, lähevad oma teed, mõne teise jooksja tempo jälle langeb järsult. Viimased 10 kilomeetrit võitleb igaüks iseenda ja kella vastu, tahtmine on käia, seista, istuda, aga igal juhul mitte joosta, sest nii katkised jalad pole ju jooksmiseks mõeldud. Mõnedel välismaratonidel filmitakse kõiki osalejaid vahefinišites ja finišis ning päris naljakas on tagantjärele vaadata enda hüplevat komberdamist – joostes ei saa arugi, kuivõrd lagunenud on jooksutehnika tänu väsinud jalalihastele. Peas vasardavad mõtted: „Miks ma siia tulin? Ei iial enam!” Ent kui nii kaugele tuldud ja nii pikk maa juba joostud, tuleb lõpuni kannatada. Finišijärgsed emotsioonid teevad kõik kuhjaga tasa ning juba mõne päeva pärast hakkab jooksusõltlane planeerima uut maratoni. 21. aprillil panen Hamburgis jala taas joonele.
Aga kõige erilisem maratonimedal minu kollektsioonis on pärit 2010. aasta Pisa maratonilt. See on maraton, mis kunagi ei toimunud, sest ootamatu lumetormi tagajärjel olid Pisa linn ja ümbruskond kaetud korraliku jääkihiga ning sellise ilmaga mitteharjunud itaallastel puudus tehnika asjaga toimetulekuks. Nii ei jäänud korraldajatel üle muud kui eelmisel õhtul osalejatele ürituse ärajätmisest teada anda ja hommikul lumisel katedraaliplatsil medalid kätte jagada. Niisama järsku nagu lumi maratonieelsel päeval maha sadas, oli ta päev pärast maratoni jälle läinud.