Essaouira on sadamalinn, mis jääb Marrakechist 170 kilomeetrit lääne poole. See koht sai mulle lähedaseks ja inspireeris mind juba aastaid tagasi. Olen siinkandis mitmeid kordi maalimas ja joonistamas käinud ning kohaliku kultuuri ja toredate inimestega tutvunud.
Alati on huvitav minna tagasi kohta, mis on südames, ja vaadata see üle uue pilguga. Seekord, eelmise aasta novembris ei läinud ma üksinda, vaid võtsin kaasa neli loomingulist inimest, et jagada nendega oma Essaouirat. Soovisin edasi anda seda erilist tunnet, mis tekib, kui minna reisile koos paberiplokkide, lõuendite, pliiatsite ja värvidega. See on teistmoodi reisimine. On kirjeldamatu tunne istuda kohvikus ja mitte lihtsalt kohvi juua, vaid võtta joonistusplokk kõrvale ja sinna midagi toredat kritseldada. Aga kritseldada, olles mujal, mitte kodumaal. Tõmmata jooni, tajudes teisiti, mis ümber toimub, sest see kõik on uus. Ja sina ise oled teine… räägin muidugi enda kogemusest. Olen nagu uuesti sündinud, kui reisile lähen, nagu alustaks kõike nullist, nagu mul ei oleks minevikku.
Minu jaoks on oluline vahe, kas lihtsalt jalutada mööda linna või leida tore koht, istuda maha, võtta värvid, palett, paber ning veeta paar-kolm tundi, nähes, kuidas see koht elab ja muutub. Nii avaneb teine pilt linnast ja linna elust.
Sadamaelu
Seekord tahtsin kõige rohkem aega veeta sadamas. Iga päev sadamas võib olla erinev. Sadamaelu on niivõrd värvikirev ja eriilmeline – varahommikul tuleb värske kala, saabuvad laevad, kalurid viskavad omavahel nalja, samal ajal kala puhastades… Seda kõike saadab värske kala ja ookeani lõhn. Pildile annavad liikumist juurde valjuhäälsed parvedena tiirutavad kajakad, kes moodustavad õhus kunstipäraseid kujundeid . Osa kalurite hommikusaagist saavad ka nemad.
Päeva edenedes elab sadam edasi oma elu, vaid veidi rahulikumas tempos. Kalurid naudivad puhkehetki võrkude peal, väikesed poisid, nende abilised, askeldavad paatides, aidates õiges kohas paate kaile siduda.
Viimasel reisil Marokosse istun korduvalt sadamas ning joonistan ja maalin. Iga kord on erinev.
Kõige suurem töö on minu jaoks koha leidmine, et kõik klapiks − valgus, soovitud sadamameeleolu ja hea koht maalimiseks. Vahel olen istunud lihtsalt võrkude peal, see on kõige mugavam, hoolimata väikesest kõrvalnüansist – pärast maalimist olen üleni kalasoomustega koos. Vahel panen lihtsalt kiletüki asfaldile ja rullin oma kampsuni istumiseks, vahel jooksen mööda sadamat ja küsin plastmasskaste, kuhu tavaliselt kala pannakse, ning ehitan nendest molbertilaadse asja. Kogu see protsess jätab jälje ka minu töödele, see on asjade loomulik käik. Isegi kui üks jalg on täiesti ära surnud, sest istun kõva maa peal ebamugavas poosis, võib see jätta ka teatud pinge joonistusele, jooned tulevad tugevamad või värvid tumedamad.
Olen ise sadamas tavaliselt paras vaatamisväärsus, muigavad kalurid sätivad ennast võrkude peale ümber minu ja jälgivad protsessi. Vahel võtavad sõna, et olen nende laeva puhul vale värvi kasutanud või ei kirjutanud araabiakeelse laeva nime päris õigesti maha. See kõik ajab mind heas mõttes naerma ja lisab vürtsi.
Sadam meeldib mulle sellepärast, et seal käib ehtne elu, inimesed on tagasihoidlikud ega taha midagi maha müüa, nagu kaupmehed linnatänavatel.
Sadamat maalides paelub mind, kuidas jäädvustada pildile pidevat dünaamikat, näiteks laevade liikumist lainetel. Ma ei loe kõiki maste üle, aga oluline on just rütmi ja õige valguse tabamine, mis aitab pildi liikumisele kaasa. Päike piilub kord ühe laeva tagant ja siis liigub jälle teise taha, pildile peab tabama õige hetke.
Katuseelu
Teine huvitav maailm, mis mulle Essaouiras väga meeldib, avaneb hoopis katustel. Ma ei väsi ronimast erinevatele katustele, et nautida avaraid vaateid, mis inspireerivad mind väga. Kõrgemate majade katustelt võib näha madalamate majade hoovidesse. Osa majast on tihti ilma katuseta. Kohalikud kasutavad seda osa igapäevaseks eluks, seal mängivad lapsed või riputab perenaine sinna hunniku värvilist pesu, kõrvalkatusel jooksevad kanad ja kalkunid. Samas on katuseelu võrreldes linnameluga pigem rahulik ning mulle meeldib see rahu.
Katusel on eriline valgus, see ei ole terav päikesevalgus erksinise taeva taustal, vaid läbi piimja taeva kumav vine. Ma otsin erinevad tonaalsused peaaegu ühes ja samas hallis või valges, millega on tehtud seinad, ja vahel annab mõni nööril kuivav vaip lihtsalt hõngu kogu ümbritsevale. Katustel on hirmus palju veidra kujuga ehitisi, tornikesi, trepikesi, punutud või tekstiilist ning tuule käes narmendavate päikesevarjudega terrasse. See lisab pildile põnevat graafilist materjali. Pluss meeletu arv antenne ja traate, mis mööda seinu jooksevad ja kulmineeruvad ilusas pusas katusel. Näen kogu selles kaoses teatud ilu ja kasutan enda huvides.
Tänavaelu
Konnates mööda linna, ei tahtnud ma seekord keset tänavat istuda, kus käib vilgas kaubandus. Mind paelusid hoopis pimedad kitsad tänavad, kus kohati ei saa aru, kes vastu tuleb, sest on nii pime. Naised traditsiooniliste araabia peakatetega, näod kaetud. Teatud müsteerium nende poolenisti kaetud nägudes sobis sinna pimedatesse tänavatesse. Istusin tänava alguses ja vaatasin tunnelisse, kust tulid mehed turbanitega, lapsed jalgratastega, kaetud nägudega naised ning pildile jäi segu sellest vaatepildist.
Kui mõelda Essaouira tänavate peale, siis esmalt meenub spetsiifiline lõhn. Selles lõhnas seguneb kõik – vanade maroko vaipade ja seinade niiskus, tänavalettide maiustuste ning erinevate maitseainete aroomid , nahast suveniiride lõhn… Ja uskumatu on see, et isegi kui õhtul linn magab, jääb see Essaouirale iseloomulik lõhn alles. Ja ookeanituul liigutab seda edasi.
Kasutasin oma maaliseltskonnaga rääkides väljendit, et tuul jalutab mööda linna, kui otse vene keelest tõlkida. Sõbrad naersid ja pärast nõustusid. Minu jaoks on Essaouira tuulel tõesti oma nägu ja kui oleks vaja kuskile sellest tuulest illustratsiooni teha, saaksin kindlasti talle kuvandi luua.
Liis ja sibulapunt
Jõuan turule. Turu tänav on peaaegu kilomeeter pikk, päeval seal ei käigi nii aktiivne elu kui õhtul. Õhtune turg meenutab mulle pidustusi. See on tõesti uskumatu koht, mida sõnades raske kirjeldada. Ka joonistada ja maalida on seal keeruline, siiani olen vaid mälupilte korjanud. Isegi minu jaoks on seal liiga palju emotsioone. Ei oska valikut teha. Ja inimesi on tavaliselt turul nii palju, et vaevalt suudaksin kedagi jäädvustada. Mul olid õnneks oma „modellid” kaasas, pean silmas enda reisikaaslasi. Olen neid palju kasutanud piltidel. Mulle meeldib maalida, kuidas teine kunstnik maalib.
Nii läksime Liisiga turutänavale, et otsida kohta, kus maalida. Kõnnime ja kõnnime edasi-tagasi ja justkui miski ei rahulda. Üks kohalik sõber, nähes meid lootust kaotamas, soovitas kõrgemat kohta, näiteks kohviku terrassi. Sealt avanes tõesti hea ülevaade ja samas olime ise justkui nähtamatud. Kohati häirib kunstniku tööd möödakäijate liigne tähelepanu. Ainuke paha asi oli see, et serv, kus pidime istuma, oli umbes 30 sentimeetrit lai. Nii me olimegi seal kõrgel nagu tsirkuseartistid, kõikusime koos oma suurte alustega, kuhu paber kinnitatud, lisaks värve täis paletid, veetopsid ja pintslid hammaste vahel. Maalisime pidevas hirmus, et kas mõni värvituub, mustaveetops või hoopis me ise kukume kellelegi pähe. Pildile jäi aga Liisile taustaks rahumeelne päikseline päevane turutänav.
Ühel päeval tahtsin hotellis teha juba traditsiooniks saanud ukraina borši. Läksin turule, et natukene sibulapealseid osta, mida supile riputada. Müüja ei nõustunud natukene müüma, vaid ainult suure pundi. Siis vaatasin, et need sibulad on nii maalilised ja haarasin kõik kaasa, nagu lillekimbu. Hotelli jõudes otsustasin neid maalida, sest selles tavalises Maroko sibulapundis oli nii palju elu ja värve!
Elu ei tähenda minu jaoks mitte vaid perfektset vormi ja jõudu, vaid hoopis kõiki elu staadiume − mõni sibulaots on juba täitsa närtsinud, mõni kuiv ja jõuetu ning seda värskemad on teised nende kõrval.
Jah, just selline on minu jaoks Maroko sadamalinn Essaouira, seal on kõike.