Tiiu Härm
Jää voolab
Eesti polaarränduri August Masiku maailm
Kirjastus Eesti Raamat 2010
August Masik (ameerikapäraselt Gus) oli kaheksateist, kui ta 1905. aasta aprillis kodumaalt lahkus. I maailmasõja eelsed aastad möödusid meredel, hiljem sai elukohaks Alaska, kus temast sai hinnatud kajur. 1933. aasta hilissügisesse jääb tema ja asjaarmastajast šoti naisbotaaniku Isobel Hutchisoni kohtumine Augusti kodus Martini neemel. Pikkadel õhtutel pajatas August külalisele Šahrazadi kombel oma seiklusrohkest elukäigust, mille Isobel hiljem ilmutas raamatus „Arctic nights’ entertainments” („Arktiliste ööde meelelahutus”) ja mis on muide kättesaadav ka Eesti Rahvusraamatukogus. Raamat lõpeb mõistagi 1933. aastaga.
Raamatu „Jää voolab” autor näeb ajas kaugemale. Saame teada, et kadunud poeg külastas 1937. aasta jõulude ajal oma õde ja sugulasi Jõgevamaal, millest on jäänud jälg ka tollasesse ajakirjandusse. Tagasiteel peatus ta Isobeli juures Šotimaal. Puhkev uus sõda lahutas Augusti paratamatult nii ühtedest kui ka teistest.
Masiku elu olulisim sündmus, selle raskuskese jääb aastasse 1918, mida autor Tiiu Härm kirjeldab oma raamatu II osas „Triiv”. See räägib Masiku osalemisest kuulsa Kanada polaaruurija Vilhjalmur Stefanssoni Arktika-ekspeditsioonis, ta viibis kuus kuud ekspeditsiooni Põhjarühma liikmena Beauforti merel triivival jääpangal. See oli üleüldse maailma esimene triivjaam, ennetades paarikümne aastaga meisse nii sügavalt kinnistatud papaninlasi. Oma kapitaalses raamatus „The Friendly Arctic” („Sõbralik Arktika”) annab Stefansson meie kaasmaalase tegutsemisele ekspeditsioonis igati kiitva hinnangu. Umbes samasse aega jääb ka Masiku kelguretk Banksi saarel, mida siiani mäletavad maailmakaardil tema nime kandev jõgi ja madal kuru samal saarel.
Masiku maine teekond lõppes USAs Seattle’is 14. mail 1976. aastal, Isobel Hutchison elas temast kuus aastat kauem.
Kuigi „Jää voolab” keskendub ühe rahutu ränduri retkedele, läbib seda justkui punktiirina mainitud kahe inimese omapärane suhe, millest lugeja tahaks enamgi teada. Augusti ja Isobeli sõprus jäi kestma üle neljakümne aasta; August katsetas korraks abieluga, Isobel ei abiellunud kunagi, eelistades nähtavasti isiklikku vabadust kõigele muule.
Autor on tõsiselt suhtunud oma kangelasesse, ta on ajanud jälgi nii kodumail kui ka Šotimaal, samuti Põhja-Ameerikas. Ta on kättesattunud kirjalikest materjalidest, ka mälestustest võtnud peaaegu maksimumi. Paraku on neid tal olnud üsna napilt, sest mõndagi on ajas hävinud. Raamatu valdav osa fotosid pärineb juba mainitud Stefanssoni teosest, seda väärtuslikumad üksikud fotoleiud Masiku-Hutchisoni kohta.
Rein Põder
raamatu toimetaja
Janika Tamm
Minu Keenia
Rääkimata lugude maa
Petrone Print 2012
Lugesin Janika Tamme raamatut „Minu Keenia. Rääkimata lugude maa”. Olen suuremat osa selle sarja raamatutest lugenud ja paljudes veidi pettunud. Mitmed neist kirjeldavad mõne noore neiu elamusi vabatahtliku või vahetusõpilasena kaugel maal. Soovin raamatutest saada infot selle maa ja kohalike kohta, kuid selle asemel loen autori toidueelistustest, riietusest jne. Tihti on autor elanud müüriga piiratud alal koos teiste Euroopa vabatahtlikega ning läbivaks teemaks on omavahelised intriigid. Nähes, et ka „Minu Keenia” autoriks on noor neiu, tekkis mul kohe eelarvamus sisu kohta.
Lugedes kadus eelarvamus kiiresti ja asendus meeldiva üllatusega. Selgus, et autor on viitsinud süveneda kohalike inimeste maailma ning suudab seda edasi anda. Raamatu ülesehituses on oskuslikult kombineeritud inimeste lood ja autori muljete ajaline järjestus. Läbi erinevate inimeste lugude hakkab järk-järgult tekkima üldistav pilt sealsest rahvast. Ka looduse ja asulate kirjeldusi lugedes kerkisid silme ette tuttavad paigad. Tõeliseks pärliks on jutustus külaskäigust Pokoti hõimualadele, sest vaid vähesed valged suudavad onnipõrandal magada ja koos pererahvaga ugalit süüa. Olen mõned päevad elanud sarnastes tingimustes hameri hõimu (Lõuna-Etioopias Keenia piiri lähedal) hulgas ja tean, kui raske see on.
Kui enamik Aafrikat puudutavaid reisijutte maalivad meile ilusaid pilte liivarandadest ja safaril autoaknast nähtud loomadest, siis Janika Tamm jutustab tõelisest elust ja selgitab inimeste mõttemaailma, mis kehtib suures osas mustas Aafrikas. Meie kultuuriruumi inimestel on Aafrikasse sattudes väga raske mõista nende käitumist ning suhtumist valgetesse.
„Minu Keenia” on mõnes mõttes huvitavam isegi Corinne Hofmanni maailmakuulsast raamatust „Valge masai” ning julgen „Minu Keeniat” soovitada kõigile ning eriti nendele, kes plaanivad Keeniat (või ka mõnda muud Aafrika riiki) külastada.
Aarne Uusjärv
Reisibüroo GoTravel Aafrika reiside korraldaja