Londonis elav dokumentalist ja fotograaf Kristjan-Jaak Tammsaar käis Põhja-Indias pildistamas maailma suurimat inimkogunemist, hindu religioosset festivali Maha Kumbh Mela. Kas kogetu on tõelisus või hoopis tükike postapokalüptilisest ulmefilmist?
„Tahan mediteerida koos joogide ja gurudega... sukelduda uskumatusse kogemusse, läbi helide ja piltide virvarri, et tuua tagasi mitte üksnes pildid, vaid ka mõtted ja ideed, mis valgustaks seda eksootilist ja müstilist maailma,” kirjutasin naiivselt vaid mõni kuu tagasi projekti kokku pannes.
Seistes nüüd viimaks siin, ühel horisondini laiuvat telklinnakut läbistavatest „põhimagistraalidest”, kuulen läbi tohutu lärmi vaevalt iseenda mõtteidki, saati siis on võimalik mediteerida.
See eepiliste mõõtmetega festival toimub vaid kord kaheteist aasta tagant Põhja- Indias Allahābādis kolme püha jõe − elava jumalaema Gangese, Yamuna ja müütilise maa-aluse Saraswati ristumiskohas. Enam kui pooleteise kuu jooksul meelitab Maha Kumbh Mela kokku kuni 100 miljonit palverändurit, kes usuvad, et kastes end sel aastatuhandeid ette määratud õnnistatud ajal Gangese voogudesse, puhastuvad nad elude jooksul kogutud karmavõlast ja tagavad endale pääsu nirvaanasse − vabanemisse lõputust taassünniahelast.
Ebareaalne maailm
Esimesel Mela-õhtul oma India sõpradega ajutise linna südames ringi jalutades valdab mind kummaline tuttavlik tunne, justkui oleksin seda kõike juba varem näinud. Kummalgi pool terasplaatidega sillutatud saviliivast rada kõrguvad neoontulede vilkudes edevad väravad ja suurejoonelised templifassaadid, bambustellingutest ja kangast kokku võlutud butafooria, mis ahvatleb spirituaalseid otsijaid ja ostlejaid eri sektide kontserdisaalidesse ning laagripaikadesse. Mõistan korraga, et see pretsedenditu linn on kokteil lapse- ja nooruspõlves nähtud postapokalüptilistest ulmefilmidest.
Melal veedetud nädalad sulavad kokku üheks lõputuks tervikuks, kus päev, öö, kellaaeg ja nädalapäev kaotavad igasuguse tähtsuse. Magan siis, kui enam üleval olla ei jaksa ja kurnatult telginurka tekkidele langen, vahel jõudmata isegi jopet ja salli ära võtta, kaamera rihmaga endiselt randme ümber. Elan ühes oma India juuratudengitest sõpradega festivali-linna epitsentris suures nelinurkses telgis, mille kõrval noormehed varikatusega väikesel vastuvõtualal hommikust õhtuni soovijatele tasuta õigusalast abi pakuvad, puhtalt oma vabast ajast ja võimalustest.
Asukoha poolest poleks paremat kohta olnud võimalik tahtagi − kui kogu ajutine linn kattis ca 50-ruutkilomeetrise ala, siis meie telk on vähem kui kilomeetri kaugusel Triveni Sangamist − kolme püha jõe liitumiskohast, mis festivalide toimumise jooksul omandab hindudele üle maailma sama tähtsuse kui Kristuse Hauakirik Jeruusalemmas kristlastele või Kaaba kuub Mekas moslemitele. Kui telgi ees hambaid pesen, võib minust tuhatkond inimest mööduda.
Nende nädalate jooksul saab mulle enam kui selgeks, et Indias käib spirituaalsus suuresti läbi bhakti, religioosse andumuse ja jumaliku aspekti piiramatu kummardamise, mis käib käsikäes templitest sageli päeval ja ööl väljavoogava palvusmuusikaga. Unustan, mis on vaikus, tuulekohin või linnulaul − sama sulnis muusika, mille saatel uinun, mind hiljem ka äratab. Kirtan’id imbuvad mu unenägudesse ja kleepuvad sügavaimatesse mõtetesse, saades viimaks sama hingematvaks kui festivali palistav tuhk ja tolm. Ent kui valust kriipivaid hingamisteid leevendavad Mela-kliinikutest saadud tasuta ravimid, siis vaikus on paraku luksus, mida maailma suurimal inimkogunemisel ei jaksa endale keegi lubada. Paradoksaalselt katkeb mu meditatsiooni järjepidevus ajal ja kohas, kus lootsin seda just süvendada.
Reklaamist küllastunud
Sarnaselt lakkamatu muusikavooga võistlevad erinevad joogid ja babad ka uute ja vanade jüngrite nägemismeele üle. Seintelt naeratavad vastu ja pea kohalt ripuvad alla esoteerilised reklaampostrid, seksikate modellide asemel poseerivad neil aga trimmitud habemetega gurud, kes uue iPodi asemel meelitavad kolmanda silma avamise ja tumedast minevikust vabastamisega. Gangest ja festivaliala ületava raudteesilla küljest ripub alla pool tosinat tohutut Coca-Cola reklaami, kõrvu Iskconi templi asukohta märkiva bänneriga − pea äravahetamiseni sarnased oma punaste taustade ja valgete kirjadega, ühel vaid „Hare Krishna” „Coca-Cola” asemel. Strateegiliselt paigutatud Coca-Cola nimi ja logo olid ühtlasi esimesed sümbolid, mida Allahābādi raudteejaamast väljujad nägid, samuti oli firma üle festivaliala sisse seadnud 16 müügikioskit, kus limonaadi müüdi subsideeritud hindadega ning külastajad võisid läbi wifi tasuta laadida telefonidesse Coke-Studio muusikat ja firma tunnusmeloodiaid.
Kui ühel päeval välikohviku ees kerjanud deformeerunud jalgadega poisile tassi imehead India piimateed ulatasin, jäi ta topsi nõutu näoga hoidma. Palusin oma sõbral küsida, miks ta ei joo, ning kuulsin vastuseks, et ta tahab Pepsit. Reklaami mõju lihtsa, harimata ja naiivselt siira hindu psüühikale on raske ülehinnata. Coca ja Pepsi tähendab tema jaoks tõenäoliselt sama, Hare Krishnaga võrdsel kõrgusel lehvivat taevast tõotust, mida erinevalt vaimsest valgustusest on aga võimalik pudelisse villituna külmikust saada.
Kohati ähmastusid piirid nende kahe maailma, maise ja taevase vahel aga sootuks. Meenub juba eespool mainitud raudteesilla piilaril rippunud tohutu üleelusuurune portree märgade lokkide ja seksika altkulmupilguga sulnilt kaamerasse vaatava pühamehega, eeldatavasti oli tegu A-kategooria spirituaalse superstaariga, sest mis tahes saatetekst puudus pildilt täiesti. Sarnaselt Lääne filmistaaridega esindavad kõrgeima kaliibri gurud kättesaamatut võlumaailma − idealiseeritud eksistentsi, millest killukese saamiseks piisab ihaldatud iidoli viivuks nägemisest, õnnelikematele saab osaks autogramm või kiire õnnistus, ehk isegi foto. Kuigi nn Esimene Maailm on juba aastakümneid kasvavalt ateistlik, pole kellelegi saladus, et Hollywoodist on saanud omamoodi sekulaarne religioon, kus kinod asendavad kirikuid ja käsikirjad pühakirju. Tõepoolest, nähes kaadreid A-kategooria filmide esilinastustelt, kus andunud fännid puhkevad nutma pelgalt ihaldatud staari nägemisest ning kümned kiljuvad kätepaarid sirutavad puudutama kättesaamatut maailma, ei ole vaja otsida kaugelt, et näha paralleele andunult gurude jalge ette viskuvatest jüngritest Oriendis.
Mul pole vähimatki kahtlust, et on pühakuid, kelle pilgust või sõnast piisab, et viia inimesed transtsendentaalsesse seisundisse, ja joogisid, kel on absoluutne kontroll iga oma väiksemagi mõttenüansi üle. Paraku paistavad prevaleerivat babad, keda tõeliste vaimsete õpetajate ja õpilastega ühendab vaid hoolikalt valitud religioosne atribuutika. Samuti nagu tänapäeva meelelahutusmaailm on umbeni täis igavalt ilusaid nägusid, kelle tihti olematu talent on kokku fabritseeritud sadadest kordusvõtetest või kelle puuduv lauluanne on töödeldud sünteetiliseks robothääleks.
Selleks, et pretendeerida Indias saddhutiitlile, pole vaja muud, kui igapäevarõivad oranži kanga vastu vahetada, või veelgi parem, alasti keha tuhaga katta. Muud iseloomulikud atribuudid, nagu helmed, näomaalingud, pulstunud juuksed ja habemed, tulevad vaid kasuks ja lisavad algajale pühamehele tänavakrediiti.
Askeetlus India moodi
Kuna Indias puudub sotsiaalne võrgustik elu hammasrataste vahele jäänutele peaaegu sootuks, võib askeediamet pakkuda lihtsaimat elatusallikat füüsilise puude või raske haiguse käes kannatajatele ning korraga võib muidu põlatud defektist saada märk jumalikust sekkumisest. Meenub palju filmitud ja pildistatud Elevant-baba näost allarippuva kohutava kasvajaga, mis hindudele seostub elevantjumal Ganeshi, ühe armastatuima jumalaga. Samuti võib askeediamet tunduda atraktiivne mis tahes kelmidele ja pisipetistele, kelle jaoks on pühameherõivad ideaalne suitsukate, et andunud rahva taskutesse pääseda.
Ühel päeval viipas mind lähemale tuhaga kaetud alasti Naga-baba, žestikuleerides, et teda pildistaksin. Täitsin mehe soovi, mille peale ta pikema jututa oma plekkkandikule osutas, mis oli täidetud peotäie müntide ja paari 10-ruupiase paberkupüüriga. „Viissada,” kähistas baba hašišist kraabitud häälega, pilguga samas juba rahva seest järgmist klienti otsides. Võtsin taskust 10-ruupiase, puudutasin sellega oma otsaesist ning asetasin raha kandikule. Baba võttis kupüüri ja viskas selle pikema jututa mulle rindu. „Kakssada,” soostus ta armulikult hinnaalandust pakkuma. Kordasin sama, ent raha visati mulle taas tagasi − nii pimestav paistis olevat baba ahnus ja arrogantsus, et ta pigem loobus annetusest, kui aktsepteeris välismaalaselt kohalikku turutariifi.
Samuti polnud harvad ka korrad, kus minult manguti (söögi)raha sõna otseses mõttes töötava langar’i kõrval. Langar tähendab sööklat, kus kõiki soovijaid toidetakse tasuta, sõltumata nende taustast, nahavärvist või religioonist. Langar võib tähendada poolt tosinat poolalasti saddhu’t, kes mööduvatele näljastele otse tee ääres tohututest pottidest sööki tõstavad, või suurt halli, kus terve meeskond ämbrite ja kaussidega relvastatud vabatahtlikke rida rea kaupa maasistujaid teenindavad. Langar on fenomen, mille sarnast naljalt, eriti veel sellistes mastaapides, Läänest ei leia. Samuti ei käi langar’iga kaasas pealesunnitud misjonäritööd ja ühe või teise sekti paremust tõestada püüdvaid rämpsbuklette. Langar on minu jaoks üks neid kontseptsioone, kus hindu kultuur ja religioon näitab end oma õilsaimast ja puhtaimast küljest ja mille poole kõik konkureerivad religioonid võiks pürgida – „me ei pruugi kummardada sama jumalat või jumalaid, me ei pruugi näha maailma samal moel, ent me kõik peame ellujäämiseks ühtviisi sööma ja kuni sina, minu vend sellel planeedil, oled näljas, ei jõua ka mina oma jumalale lähemale.”
Askeetlus Indias ei tähenda ammu enam koopas seemneist toitumist. Nagu Kumbh Mela tõestas, eelistab iga vähegi kõhukam ja rahakam spirituaalne liider kulunud sandaalide või luitunud poni asemel kallihinnalist maasturit. Fortune, Endeavour, Xylo, Tavera, Scorpio, Safari, Sumo, Pajero − religioosne festival meenutas kohati džiipidele keskendunud välinäitust. Vähem valgustatud pidid leppima lohutusauhinnaga, pildistades edasijõudnute luksmaastureid kaameratelefonidega. Harv polnud ka pilt, kus kaks eelajaloolise välimusega saddhu’t teineteist seksikalt saledate telefonidega fotografeerisid.
Astun sisse suure väravaga palistatud laagriplatsile ja minuga alustab peagi vestlust siia turvameheks määratud politseinik, kes viitab platsi nurgas oleva hütikese poole: „Suur pühak on seal! Ta tuleb end kümmekonna minuti pärast rahvale näitama.” Kui küsin, miks, lisab ta iseenesestmõistetavalt: „Inimesed tahavad teda näha,” ja justkui oma sõnadele kaalu lisades: „Tal on 300 000 järgijat.” Justkui räägiksime tõsielustaari Twitteri-kontost. Küsin poolretooriliselt, kuidas eristada tõelisi gurusid ja pühakuid business- ja baksheesh-babadest, mille peale noor politseinik jätkab mu mõttelõnga: „Jajah, ka tema on väga rikas, miljonär, räägitakse, et ta maastur maksab 1,25 crore ruupiat.” (ca 175 000 eurot)
„Miks ometi?! Sama summa aitaks ja toidaks Indias kümneid tuhandeid!” ei suuda ma hämmastust varjata. Alles nüüd, justkui saanud loa aususeks, lisab politseinik, keda siiani tema kõnepruugi ja käitumise järgi olin samuti üheks baba jüngriks pidanud: „Jah, sellepärast ei meeldi ka mulle enamik neid babasid,” ning lisab vabandavalt: „Ma olen üksnes politseinik siin.”
Moodne tegelikkus
Kaelamurdvalt tihe spirituaalne turg nõuab samuti ajaga kaasas käimist ja nii võib askeetidel tänapäeval ka näiteks meili- ja Facebooki-konto olla. Leian end ühel päikeselisel päeval ladusas inglise keeles kõneleva endavanuse noore baba kannul tema telgi poole vantsimas, et noormees mulle oma meiliaadressi saaks kirjutada. Baba Facebooki-konto olla ajutiselt suletud, kuna ta on salasõna unustanud. Massiivne inimpealuu-imitatsioonidega kaelakee noormehe kaelas paneb mind küsima, kas ta on ehk Aghori Saddhu. Aghori’d on ühed salapärasemad India askeedid, elades sageli surnuaedades, kattes end põlenud kehade tuhaga ja süües väidetavalt võrdse entusiasmiga nii inimliha ja -väljaheiteid kui ka mitmekäigulisi gurmeelõunaid.
Noor baba kinnitab mu aimusi, ent jätab paraku selgitamata, miks ripub tal siis ehtsatest inimkontidest ja -kolbast voolitud kee asemel kaelas naiivsevõitu käsitöö. Noormees räägib, kuidas aastakümnete eest keegi inglanna ta, pisikese Varanasi ghat’idel hulkunud jõnglase, üles korjas, puhtaks kasis ja talle aastaid emaks oli. Kui asun lahkuma, lisab noormees juurde, et tal on palju välismaalastest sõpru ja et ta pole nagu teised babad, kerjates vasakult ja paremalt kümne ruupia kaupa raha: „Mis ma teen 10 ruupiaga, mitte midagi… Sõbrad aitavad mind, vahel annavad 100, vahel 200 eurot.” Kisub kiiresti piinlikuks ning mu lahkuma asudes lisab noormees, et võin iga kell läbi tulla ja et kui mul on sõpru, kes otsivad öömaja, saatku aga julgelt tema juurde: „Tüdrukud on väga teretulnud. Välismaa naised on tihti kreisid! Ma õpetan neile sisemist joogat, see pole nagu pranayama ja venitused… see on võimas! Piisab kümnest minutist ja nad saavad teada, mis on sisemine jooga… see muudab nende elu!” Ma ei saa lõpuni aru, kas ta kõneleb tõepoolest mingisugusest vaimsest avanemisest või jääb lubatud plahvatus pelgalt allapoole vööd.
Pole paraku saladus, et lisaks mammonale sügelevad paljude askeetide näpud ka (välismaiste) naiste järele. Veedan sõbra kutsel ühe öö festivaliala perifeeriasse püstitatud globaalse hipikommuuni Rainbow telklaagris, kus ööpäev ringi valvab mitu politseinikku samuti ööpäev ringi hašišit suitsetavaid välismaalasi. Kuulen, kuidas juba on „lahkuda palutud” mitmel kohalikul babal, kes valgete nomaadide laagripaika sattudes lasid oma himuratel näppudel ekselda pisut liiga vaba voliga. Möödunud suve lõpul teatas üks India suurimaid akhara’sid (erinevaid sekte koondav religioosne ühing) ajutiselt, et keelab algaval Melal välismaalastele ligipääsu oma laagripaika. „Nad peibutavad meie askeete tihti alkoholi ja narkootikumidega,” selgitas tollal Juna Akhara peasekretär, millele teine saddhu kõrvalt lisas: „Samuti tuleb ette, et saddhu’d, kes ei väärtusta hindu moraalinorme, ahvatlevad ja kuritarvitavad Lääne naisi.”
Maha Kumbh Mela aus nägu
Kui ma oma pilgu ümber kalibreerisin, silmasin korraga neid jahitud väärtusi igal sammul. Tuhka ja oranži mässitud karvaste saddhu’de asemel olid need mu aetud habemetega juuratudengitest sõbrad, kelle visioonid homsest Indiast ja söakus raputada maha iganenud ja otstarbe kaotanud traditsioonid hoidsid mind veel pikalt pärast vestluste lõppu pimedas telginurgas ärkvel, mõtted tulvil ootusi ja lootusi. Samuti olid need oma kaika ümber rulli keeratud ja väntsutatud peenistega Nagababade asemel miljonid ja miljonid tihti tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale rännanud lihtsad ja siirad hindud, kes oma ainitise pühendumuse ja sihikindlusega mulle jäägitut muljet avaldasid.
Mäletan 27. jaanuari, Maha Kumbh Mela avasupluspäeva jäist varahommikut, kui ma kella nelja paiku hommikul pühade jõgede kohtumispaika jõudes ka läbi jope, salli ja kinnaste näpistavat külma tundsin. Samal ajal saabusid inimesed juba tuhandetes, süles kantavatest väikelastest kuni kõrgest east pea maani küüru murdunud raukadeni, ühendatud sama eesmärgi ja näiliselt terasest taotud tahtejõuga. Nemad olid tõeline Maha Kumbh Mela, mitte visuaalselt atraktiivsed ja eksootilised, tihtipeale sügavate taskute ja himurate näppudega babad ja saddhu’d, kes ikka ja jälle esiplaanile tükkisid.