Minult küsitakse tihti, kuidas saab kõige lihtsamini Eestisse lennata. „Lennukiga,” vastan tavaliselt. Paljud äripartnerid Euroopast, Aasiast, Ameerikast ja Venemaalt tahavad proovida kohalikku lennufirmat. Ollakse rahul. Vähemasti olid rahul... Nüüd on ajad muutunud ja ilma riske võtmata on sõbrad ja partnerid taas hakanud lendama erinevaid „teid” pidi.
Tegelikult polegi suurt vahet, mis lennufirmaga siia ja siit välja lennatakse. On siis vedajaks Lufthansa, Finnair, Ryanair, easyJet või airBaltic. Peamine, et neid on palju. Ja kui palju lendab, küll siis pudeneb „meie” omale ka. Elu on näidanud, et kus on, sinna tuleb juurde. Kuidagi loomulikult ja punnitamata. Punnitades võib teinekord asjad lõhki punnitada.
Hiljuti Aasiast koju lennates tajusin, et sellist Eesti mõistes klassikalist „ühe tunni lennundust” mujal ei olegi. Üldiselt käib elu vee ja taeva vahel ja sellega seoses on vahemaad tavaliselt kahe-kolme lennutunni kaugused. Lennukeid,millega enda töös iga päev kokku puutun, ei kohanudki. Ilmselt veetakse nendega lapsi kooli või lasteaeda, vahepeal käib prügilennuk ja siis postilennuk. Suuri inimesi on kergem lennutada vähemalt 200-kohaliste lennukitega. Aga mis peamine – kui inimesel tekib äkki tahtmine kuhugile lennata, siis on lihtsamast lihtsam valida erinevate draakon air’ide ja tiiger air’ide vahel välja sobiv kellaaeg, hinnaklass ja marsruut ning kohe lennata. Hakkama saab mobiiltelefoniga.
Reisijale ei tohi lennundus paista keeruline. Ostan internetist pileti ja lendan. Lennundus peaks olema justnagu sibul − pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Seest olgu nii keeruline kui tahes, aga väljast peaks paistma lihtne.
Näen iga päev, kuidas teatud lennufirmad püüavad ennast huvitavaks ja asjalikuks teha. Lihtne näide on lennuki ukse avamine. See käib põhimõtteliselt alati ühtmoodi. Millegipärast soovivad aga kõik vedajad, et seda tehtaks „nende moodi”. Ja siis me koolitame ja harjutame, et uks saaks avatud just tellija soovidele vastavalt. Huvitavamat ukse avamise protseduuri saate nähe Tallinnas, kui lendate Estonian Airi Bombardier CRJ900 NG lennukitega. Näete trosse, plekki, presenti, lisatrappi ja helkurvestidega inimesi sebimas. Enne ja pärast seda, kui uks saab avatud. Põnev.
Finnairi juht Mika Vehviläinen astus tagasi 28. veebruaril 2013. Seda vaid kuus kuud pärast kampaaniat, kus avalikkuse ette toodi uus piletikontseptsioon Basic, Value, Pro, Business Saver, Busines Value. Täpselt sama juhtus, kui Estonian Air tuli välja sarnase piletimüügikorraldusega ECO, ECO Plus, ECO Flex, Mini Eco ja Business Eco jne. Siis lahkus Taskila. Ma ei väida, et need keerulised hinnaperekonna teemad on juhtide lahkumisega seotud, aga ka vastupidist väita ei ole võimalik. Perekond on tore kooslus, aga sellega ei eputata. Finnair lõpetas 2012. aasta üle pika aja kasumlikult, kuid on alust arvata, et flex’ide perekonna mõju näeme täpsemalt sellel ja järgmisel aastal.
Kujutage ette, et teil on vaja lennata Rootsi. Homme. Tund aega lendamist. Katsuge meenutada, mitut hinnapaketi pakkumist minu kirjatükist mäletate!? Rahvas tahab lennata võimalikult lihtsalt ja odavalt. Ei ole mõtet peita flex’ide ja eco’de sisse raha teenimise vajadust.
Oletame, et tahan rongiga sõita Tallinnast Tartusse ja mulle antakse selleks kaheksa eri võimalust, aga rong on ikka seesama rong?! Kuna reis kestab alla kahe tunni, ei ole erilist vahet, kas minu pileti nimi on Eco või Eco Flex. Kohale jõuavad kõik sõitjad ühel ja samal ajal.
Palun oleme lihtsad. Vähemasti väljast.