Ma ei ole kunagi näinud nii esinduslikku lusikakogu kui europarlamendi liikme Siiri Oviiri kodus. Paljureisinud perenaisele meenuvad koos igas suuruses ning värvigammas lusikatega mälestuskillud erinevatest riikidest.
Kui jõuame fotograafiga Siiri Oviiri koju, ootab uhke lusikakogu meid suurel puidust laual, justkui vaprad tinasõdurid maade ja kontinentide kaupa rivis. Muljetavaldav kogu Euroopa eri riikidest, terve hulk Ameerika päritolu lusikaid, eksootilised lusikad Aasiast ja Aafrikast. „Austraalia lusikas on puudu,” täpsustab lusikate omanik ise.
Lusikate kogumise idee tekkis tegelikult juhuslikult – kõigepealt koguti koos kolleeg Ivi Eenmaaga kruuse, seejärel otsustas Siiri Oviir väiksemate tasside kasuks. Kuna varsti tekkis ka nende hoiustamisega raskusi, siis hakkas ta reisidelt kaasa tooma hoopis lusikaid.
Kuna kogu täieneb pidevalt, siis puudub perenaisel täpne ülevaade selle suurusest, mõne aja tagune ülelugemine andis tulemuseks 200, silmaga haarates näib neid olevat veelgi enam. Kui lapselapsed olid väiksemad, nii kahe-kolmesed, pakkus vanaema kõlisev kollektsioon neile väga suurt huvi. „Kui nad külas olid, siis laotasid nad lusikad kapist tervele põrandale laiali ning mängisid nendega,” meenutab Oviir.
Tegelikult ei paku lusikad ainult elegantset silmailu, vaid need meenutavad iga maa kohta midagi. Lusikaid vaadates lähevad perenaise silmad särama ja räägime juttu Napoli prügivedajate streigist, Baden- Badenis kogetud hämmastavast rahust, tõelistest Aafrika savannidest, kohtumisest üle-eelmise paavstiga, Valgest Majast, Hollandi autentsusest ning flaami kultuurist.
Siiri Oviir on pidanud oluliseks lusikaid ise reisidelt kaasa tuua, teised pereliikmedtuttavad ei ole kaasa aidanud, vaid väikese erandiga – kaks lusikat tõi abikaasa Mihkel Oviir Mehhikost ning ühe sai ta kolleegilt kingituseks. See viimane muide, on eriti silmatorkav, sest ta on kogus kõige miniatuursem.
Esimene lusikas tuli Soomest, vist aastal 1984. Tavaliselt on reisid olnud seotud tööga ning reisida tuleb palju, isegi väga palju, ning sageli mitu korda ühte ja samasse kohta. Seetõttu on sageli ühelt maalt mitmeid eri lusikaid. „Hollandi lusikad meeldivad mulle väga, sest need on Hollandile nii iseloomulikud. Vaadake neid − siin on kellaga lusikas, tuuleveskitega lusikas, tulpidega lusikas, puukingadega lusikas – kõik need on ju Hollandi sümbolid!” Tavaliselt valib Oviir lusika põhimõttel, et see oleks kuidagi selle maaga seotud. Tavaliselt on lusikatel vapid.
Kuid peale tööreiside on olnud ka isiklikumat laadi reise. Oviir valib teiste seast eksootilise Tansaaniast pärit lusika. „Kui lusikaid lauale ladusin, siis tuli kohe meelde Tansaania ja päris Aafrika savannid. Abikaasa vanaonu oli seal misjonär ja sai seal hukka 20. sajandi 20ndatel aastatel koos teise, muide, läti rahvusest noormehega. Käisime Tansaanias hauda korrastamas.”
Siis jõuame Itaaliani. „Napolis oli prügivedajate streik, kui sinna sattusin, lausa rotid lidusid ringi,” meenutab Oviir ning lisab: „Pettusin kuulsas Itaalia pizza’s, teate, see oli nagu toimiku kaaned, kuhu on midagi natukene vahele pandud. Napolis kuulsin ka esimest korda tulistamist, see toimus öösel minu hotelli lähedal,” räägib ta emotsionaalselt.
Teine Itaaliast pärit lusikas meenutab alati paavstiga kohtumist. „See on ostetud otse Vatikanist,” valib Oviir osava liigutusega lusikamerest just selle õige. „Kohtusin ka paavstiga − mitte paavstiga, kes nüüd lahkus, vaid eelmisega (Johannes Paulus II − toim).”
Otse Valgest Majast on pärit ka president Barack Obamaga lusikas.
Maltal osutus lusika hankimine ootamatult keerukaks. Töökohustused võimaldasid lusikat otsima minna alles pühapäeva hommikul. „Kogu Malta magas vist, kõik oli küll tohutult valge, autokapottide peal tukkusid kassid, poeuksed olid lahti, aga perenaist ei olnud.
Lõpuks õnnestus saada üks lusikas...,” meenutab Oviir.
Baden-Badenisse sattus Oviir tänu ortopeediakirurgide kutsele. „Seal on võrratu! Ma ei ütleks, et see on päris noorte linn, pigem sobib keskealistele ja vanematele. Kui sul on enne depressioon, siis seal saad sa sellest lahti,” võtab ta linna olemuse kokku.
Kuna tööreisid viivad Oviiri igal nädalal Belgiasse ning vähemalt kord kuus Prantsusmaale, siis on väga uhke rivi lusikaid just sealsest piirkonnast. Indiast toodud lusikas oli pigem pettumus. „See lusikas ei ole kooskõlas sealse iluga,” kostab ka väikseid kriitikanooli.
Kõige väärtuslikum on tõenäoliselt eelmise aasta kevadel Peterburist Ermitaažist ostetud lusikas, seal sees on poolvääriskivi.
Lusikakogu ootab lähemal ajal ees kolimine – linnakodust maakodusse. Kui praegu on lusikad igapäevaselt puhvetikapi alumisel sahtlil suures kausis, siis maakodus saavad nad auväärse koha palkseinal spetsiaalsel tahvlil. „Ehk siis võiks neid isegi kohvitassis suhkru liigutamiseks kasutada, kui meie suur pere koos,” mõtiskleb lusikate perenaine.