MARATONILE!

Maratonituristiks hakata on ühtaegu lihtne ja keeruline. Lihtne selle poolest, et jooksumaratone korraldatakse maailmas tohutult palju. New Yorgi, Londoni ja Berliini maratonid, millest on iga vähegi jooksuhuviline inimene kuulnud, on maratonide koorekiht. Peale nende on veel sadu maratone ja ultramaratone. Vähe on maailmas riike, kus ühtki maratoni ei toimu, isegi nurgatagust mitte.

Siit algab keeruline osa – milline maraton valida? (Jätame selles artiklis kõrvale sportlikku ettevalmistust puudutavad keerukused ehk selle, et enne maratonile minekut on mõistlik vähemalt mõni kuu ka trenni teha.)

Kui eesmärk on joosta välismaal maraton, mille nimi on ka mittesportlikele sõpradele-tuttavatele teada, siis kitseneb valik kümmekonnani: New York, London, Berliin, Boston, Pariis, Stockholm …

Need on igati head maratonid inimesele, kellele meeldivad suured rahvamassid, aga ühe väikse konksuga – registreerima peab ennast varakult, vähemalt pool aastat või rohkemgi enne jooksu, muidu ei pruugi teile „piletit” enam jätkuda. Näiteks tänavu 29. septembril toimuva 40. Berliini maratoni 40 000 kohta müüdi välja 3,5 tunniga. Ka majutus tasub seetõttu varakult broneerida.

Suurmaratonide plussiks peavad paljud seda, et seal on alati, kelle järgi sammu seada, ning palju ergutavat publikut. Maitse asi – enda peal olen kogenud, et kümned ja kümned jooksjad su ümber teevad hoo mahavõtmise hoopis lihtsamaks, kui raskeks läheb, sest jooksjate mass jääb ümber igal juhul; hõredama maratoni korral on tugevam motivatsioon kaasjooksjast mitte maha jääda.

Need, kes jooksevad maratoni 3:30–4:30- ga, ei pea ka ainult 500–1000 osavõtjaga maratonide puhul kartma, et jooksu teises pooles rajal väga üksildane on. Nimetatud tempos jooksjaid on tavaliselt kõige enam, alati on mõni teine jooksja läheduses. Alla saja jooksjaga maratonidel on küll päris suur võimalus, et distantsi lõpuosas pole ei ees ega taga teisi jooksjaid näha. Sellest, kui palju teid huvitama hakanud maratonile osalejaid võib tulla, saab aimu internetis eelmiste aastate protokolle sirvides.

Tavaliselt korraldatakse maratone enne või pärast kõige kuumemat turismiperioodi – nii selle sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Euroopas on maratonide valik kõige suurem aprillis-mais ja septembris-oktoobris.

Reisi planeerimisel peab silmas pidama, et stardimaterjale stardipäeva hommikul tihti kätte enam ei saa. See tähendab, et jooksupaika tuleb üldjuhul saabuda hiljemalt stardile eelneva päeva lõunaks. Aga näiteks tänavusel Tel Avivi maratonil tuleb number välja võtta lausa üle-eelmisel päeval, stardieelsel päeval on kontor kinni.

Tihti toimub numbrite jagamise paigas (mis sageli on stardi-finišipaigast hoopis erinevas kohas) väike spordikaupade mess ning eelõhtul võib-olla ka pastapidu. Mõnel pool tähendab pastapidu igati head söömaaega, aga mõnel pool pole mõtet end sinna minekuga väga väsitada, sest järjekorrad võivad olla pikad ja portsjonid sümboolsed. Võib öelda, et pastapidu on kõige ettearvamatuma kvaliteediga osa maratonide programmis.

Konkreetseid soovitusi, millise maratoniga oma maratonituristi karjääri alustada, on keeruline. Neid on nii erinevaid (vt maratonide kalendreid internetis): suuri ja väikeseid; linnas ja maal; asfaldil ja maastikul; jahedas ja palavas kliimas; enamasti stardiga hommikul, aga leidub ka pärastlõunase või lausa öise stardiajaga üritusi; on üritusi, mille programmis on ainult maratonidistants, ja neid, mille programmis on peale maratoni ka lühemad distantsid.

Maratoni jooksmine on hea viis oma linna-, ranna- või ka tööreisile aktiivse puhkuse maik anda. Jooksuvarustus ei võta ju kotis palju ruumi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *