Nii lihtne see ongi!

Põnevaid hetki „Xdreami” etappidelt kirjeldab võistkond nimega TK.

Põnevaid hetki „Xdreami” etappidelt kirjeldab võistkond nimega TK.

„Nii lihtne see ongi,” suutis Silver veel mõelda, kui ta kanuu järel pea ees meresadama kailt Tallinna lahte sukeldus. Eelmise aasta „Xdreami” esimesel etapil tegi ilm aprillinalja ning pakkus meeskondadele selge taeva all kümnekraadist sooja ja külma põhjatuult. Meeskonnakaaslased Indrek ja Koit sirutasid kibekiiresti käed kuuekraadise vee alt puristades välja ilmunud sõbrale ja sikutasid ta kaldabetooni peale. Tegelikult pole seal lihtsat midagi ning rajal olles küsivad TK liikmed endalt või üksteiselt mitu korda, miks kuradima pärast me siia tulime. Kui külm suplus võis kesta pool minutit, pidi ju läbivettinuna tegema seejärel tunnise kanuusõidu tuultele avatud lahes ning orienteeruma ka finišisse Vabaduse väljakul. Öised proovikivid Siiski on see „nohu” võrreldes siseheitlustega ööetappidel. Kui oled ikka padrikusse lootusetult ära eksinud ning pilkases pimeduses ratast seljas tassides jõuad samasse kohta, kus kahe tunni eest valisid „kiireima otsetee” järgmisse kontrollpunkti, on loobumise soov kerge tekkima. Siiski ei ole TK oma seitsmeaastase B-raja võistluskogemuse juures kordagi katkestanud. Esialgse meeskonna panid kokku Indrek (kes oli aasta varem teises võistkonnas juba käe valgeks saanud), Kristjan, Koit ja Kalmer. Eri etappidel on kaasa löönud ka mitmed sõbrad, kuid viimastel aastatel peamiselt siinkirjutanud. Aasta jooksul on välja kujunenud ka rollid – kes on kaardilugeja, kes kanuujuht, kes punktivõtja (kes anekdootide vestja, kes „bioloog” ja kes “matemaatik”) –, kuid paraku on süvenenud ka individuaalsed nõrkused. Vanusega hakkab mõnel jalg kiiremini krampi tõmbama või tulevad väsimusest sisse orienteerumisvead. Seda kompenseerib kogemus ja omavaheline usaldus. Hoolimata sellest, et võistkondade arv on aastatega suurenenud, on TK tulemuste trend olnud selgelt paremuse poole. Eelmise aasta B-rajale registreeritud 248 võistkonna seast saime koondtabelis 53. koha (tõele au andes tuleb märkida, et tabeli tagaosa võistkonnad ei osalenud kõigil neljal etapil), aastal 2011 olime 60ndad ning 2010 saime 80. koha. Selle põhjal võib statistiliselt ennustada, et TK jõuab 15 aastaga viie parima sekka, kuid see pole ei meie lubadus ega eesmärk. Kohast olulisem on ühine ülesanne ja seiklus, mida „Xdream” ohtralt ka pakub. Kõige enam muidugi ööetapil, sest need on raskeimad ning toonud TK-le nii supertulemusi kui ka täielikke hävinguid, kuid eelkõige liitnud vanu sõpru. Ööetappidele starditakse kella kümne ajal õhtul, distants on teistest etappidest kolmandiku võrra pikem ning suur osa tuleb sellest läbida kuu, tähtede ja taskulampide valgusvihus. Mõõduka treeninguga meeste jaoks tähendab see keskmiselt kümnetunnist pingutust ning vahel päris tõsiseid raskusi. Küsimus ei ole vaid füüsises vormis, ka vaim tuleb terav hoida. Seda kinnitab hästi näide 2007. aastal toimunud Otepää etapilt, mida Indrek rõõmuga meenutab. Umbes kell kaks öösel jõudis tollane TK meeskond Seinamäe (nimi räägib enda eest) jalamile, kus oli juba päris korralik rahvamass ees. Mäkke ronimise järel anti võistkondadele kuuest küsimusest koosnev viktoriin, mille pidi mäe jalamile laskumise järel ära lahendama. Iga vale vastuse eest oli trahv – uuesti „seina” mööda üles ja alla tagasi. Üks mõistatustest oli „Mis on Bernt Notke maali „Surmatants” nimi?”. Neid võistkondi, kes vastata ei osanud, oli päris mitu. TK pääses hullemast ning pidi vaid taluma nende meeskondade hingepõhjast tulevat kirumist, kes trahvironimise järel väsinuna õige vastuse teada said. Õlg õla kõrval Vahel tekib rajal ka massipsühhoos − kui üks meeskond veendunud ilmel puude vahelt midagi otsima asub või mingis suunas kiirel sammul sumab, leidub peagi järgijaid. Soovitut leidmata tekib siis ühine tunne, et need „kallid” korraldajad on kaardil olevad andmed ja punkti asukoha sassi ajanud – ei saa ju nii olla, et kolmkümmend meeskonda korraga kõik valest kohast punkti otsivad. Saab küll, ning sellist mõtlemata tegutsemist nimetab TK isekeskis „lamba tegemiseks”. „Lammastena” või ka liigsest eneseusust tingituna on TK ise mitu korda hammasrataste vahele jäänud. Eelmisel aastal Muhus ja Saaremaal toimunud ööetappi alustasime võimsalt ning olime ratastega väina ületamise järel esikümne piiril. Edujoovastus pimestas meid ning pärast lootusetult kaua kestnud kontrollpunkti otsimist mahajäetud sõjaväeosas tegime otsuse minna kõige lühemat teed – otse läbi metsa ja põldude – ning kaotatud aja tasa teha. Umbrohi oli sõna otseses mõttes üle pea ning nõgesed kõrvetasid kõrvalestad punaseks. Metsa jõudes polnud olukord parem – valida oli risuhunnikutest ületurnimise ja harvesteri poolt pehmesse metsapinnasesse tõmmatud sügava kaeviku vahel. Kolmetunnise rännaku järel tundus, et edasi sumamise asemel oleks targem sinnasamasse pikali heita ja endale muld peale kraapida. Kogu rännaku ajal seljas tassitud rataste lenkstangidest oleks saanud kenad ristid haudadele. Teekond pimeduses tundus lõputu ning lohutust pakkus vaid teadmine, et Muhumaa on ju saar ja mingil hetkel peab meri vastu tulema. Kui lõpuks järgmisse kontrollpunkti jõudsime, olime langenud viimaste sekka. Ees oli veel kaks kolmandikku teest, aga olime sama väsinud kui tavaliselt finišis. Lisaks andis Kristjanil tugevalt tunda korvpallimängust saadud jalavigastus. Istusime mingi kivikarjääri serval ja arutasime tõsiselt, kas jätame pooleli või mitte. Kuna me olime etapi alguse autoparklast kõige kaugemas punktis ning öösel, teadagi, ühistransport ei sõida ning hääletada polnud mõtet, leppisime kokku, et jätkame niikaua, kuni vähegi jõuame. Samm läks liikudes aga üha kiiremaks ning kui juba hommikused esimesed päikesekiired selja tagant paistma hakkasid, haaras meid kõiki eufooria. Jooksime ja naersime ega kurvastanud mitte põrmugi, kui kanuudesse istudes nägime väinal juba koduteele suunduvate autode kolonni. Muuseas, kokkuvõttes polnudki meie koht nii halb midagi. Probleeme oli ka teistel võistkondadel ning erinevalt paljudest võtsime kõik punktid ausalt ära ning trahviminuteid ei saanud. Samas otsustasime, et mõni aeg oma (tervet või haiget) jalga sellele saarele enam ei pane. Lihtsaks ei kujunenud TK jaoks ka Valga/ Valka ööetapp, kuid seda teistel põhjustel. Niiskes laanes langes öösel temperatuur nulli lähedale, nii et suvise jooksudressi sääred läksid härma ja keha värises nagu haavaleht. Pisut leidsime abi kilekottidest, millesse siniseks muutunud jalalabad toppisime. Et i-le täpp peale panna, oli üheks lisaülesandeks vaja jääkülmas jões ennast „jahutada”. Kuid sellel etapil oli meil võimalus teisi meeskondi ka üllatada. Südaöösel saabus Koidu sünnipäev, mille tähistamiseks oli Kristjan terve tee 0,2-liitrist vahuveinipudelit seljakotis koormana kaasa tassinud. Õigel hetkel võtsime aja viieks minutiks maha ning tervitasime kõiki üllatunud möödujaid. (Tühja pudeli vedasime finišini, sest prügi koht ei ole metsa all ning looduse säästmine on ka „Xdreami” üks põhimõtetest.) Imetabased hetked On ka midagi sellist, mida saab kogeda vaid ööetappidel ning mis läbijaile kindlasti meelde jääb − saabuva päeva esimesed päikesekiired looduses. Võistluskohad vahetuvad, seega on need alati erinevad. Üks ilusamaid oli vast Karula rahvuspargis, mida Koit oskab kirjeldada järgmiselt: „Veel üks vihmamärg sooniit, kus päike paistis läbi märgade ämblikuvõrkude. Võrgud nägid välja, nagu oleks need kootud kuldse niidiga ja igas veetilgas paistis oma pisike päike.” Eeltoodu põhjal ei tohi järeldada, et ööetapid on parimad – ilus loodus ja lahe võistlus on garanteeritud alati. Lisaks on „Xdreamil” veel kaks asja, mida oleme kogenud kõigil etappidel. Esiteks sõbralikud ja abivalmid teiste võistkondade liikmed, kes näitavad eksinule õige suuna kätte, pakuvad abi näiteks puruks läinud rattakummi vahetamisel. Vajaduse korral antakse enda varukumm ning turgutatakse kaasavõetud ravijoogiga. Teiseks − ei ole suuremat naudingut kui finišijoont nähes oma viimased jõuvarud kokku võtta ning pärast lõpupunkti võtmist väsinuna murule (või mutta) pikali visata. Kui „Xdream” poleks raske, oleks see igav. Nii lihtne see ongi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga