Millised seiklused ootavad ees, kui kaks meest otsustavad loobuda mugavustsoonist ning sukelduda kahekesi talvisesse Eesti loodusesse? Bioloog Edgar Karofeld kirjeldab, kuidas nad sõbraga kahekesi juba kümnendat korda sellise matkatee ette võtavad.
See talv oli meil koos sõber Ülo Kasemaga kümnes kord, mil me kahepäevasel kahe mehe „kuuse all” ööbimisega matkal käisime. Algas see kõik millalgi 2004. aasta talvel mõne tennisemängu järel, kui tuli jutuks, et me mõlemad oleme soovinud talvel matkata kohtadesse, mis on ammu kutsunud, kuid kuhu kergelt ei pääse, ning ööbida lõkke ääres. Küllap olime siis mõlemad selleks küpsed, sest otsus minna sündis kiiresti ja kohaks sai valitud Alam-Pedja looduskaitseala – suur võõrvägedest vabanenud loodusmaastik. Matka alustasime Kirnast suuskadel mööda jäätunud Pedja jõge, sooviga jõuda ööbima Londoni laavusse. Ilm oli päikeseline ja eriline ärevus millegi algusest hinges. Kaardi peal mõõdetuna paras teekond osutus aga päris väsitavaks, eriti ühele meist värskelt tõrvatud puusuuskadega. Me ei mallanud ka kaarti jälgida, et siis mõni jõelooge sirgeks lõigata. Aga elamus loodusest oli võimas ja mingis lõigus oli jääl palju karujälgi. Pärast lõunapausi olime juba tükk aega edasi liikunud, kui avastasin, et olin oma vanad nahkkindad sinna maha unustanud – küllap sai karu minust maitse suhu. Iga käänaku tagant lootsime laavut näha, aga kohtasime hoopis kalamehi Põltsamaa jõe sissevoolu lähedal, seega minna oli veel päris palju ja kohale jõudsimegi napilt enne hämarust. Et see oli meil esimene kord niimoodi talvel väljas ööbida, siis olime matkapoest laenanud 25 külmakraadi jaoks mõeldud magamiskotid. Just sel korral juhtuski olema meie kõige külmem öö, ca –12 kraadi, aga kotis oli soe, kui just nägu kapuutsist välja ei pistnud. Telefonid olime ööseks seljakotti jätnud ja hommikuks oli nende ekraan sõna otseses mõttes hangunud. Kulus tükk aega, enne kui need taskus üles sulasid ja saime helistada, et oleme külma öö ilusti üle elanud. Tagasi tulime kaarega üle Laeva raba, kus meist jäid maha aeg-ajalt jõhvikatest punasetriibulised suusajäljed.
2005. aasta talvel alustasime Põhja-Kõrvemaa matka Järvi järvede juurest, sealt tuisuse ilmaga üle Kõnnu-Suursoo Jussi järvede taha Valgejõe äärde. Õhtul läks selgeks ja täiskuu muutis metsaaluse täiesti valgeks, magama jäämiseks tuli selg kuu poole pöörata. Läinud hommikul oma suusajälgi mööda veidi tagasi, nägime, et ilves oli öösel tulnud mööda meie jälgi ja ööbimiskoha ümber luusinud. Jussi järvestiku oosistik pakkus nii ilusaid vaateid, raskeid tõuse kui ka kiireid laskumisi. Peagi jõudsime juba suusaradadele, pärastlõunal Aegviitu ja sealt rongiga tagasi Tallinna.
Järgmine matk oli Emajõe-Suursoosse, mis oma ligipääsematusega oli meid ammu tõmmanud. Kaardil sai tehtud uhked plaanid, et kuhu Kantsilt alustades tahaks jõuda, aga koheva lume ja pajuvõsaga madalsoos meie optimism rauges ja pidime liikuma peamiselt mööda Emajõe jääd. Üldiselt on meil põhimõte ööbida „kuuse all”. Kuid et madalsoos napib nii kuuseoksi küljealuseks kui ka kuivi puid lõkkeks, siis oli meil kokkulepe, et vajaduse korral võime ööbida Kalli parvemajas. Eks sees oligi soojem, aga tahtnuks ikkagi lõkke äärde. Järgmisel päeval liikusime tükk aega piki Rebässaare kraavi, kus ikkagi tuli suuski paksu lume alla mattunud okste alt välja tirida. Korraga kuulsime, et meie ees liigub veel keegi ja peagi jõudsimegi põdra jälgedele, kes liikus just nii kiiresti, et me talle lähemale ei jõuaks. Enne Kantsile jõudmist hakkas tuiskama ja oli tõeline talv. Tartusse jõudes oli aga kõikjal suur sula ja Emajõgi täiesti jäävaba ning mõned sõbrad olid juba muretsenud, et kas ikka pääsesime üle jõe tagasi.
Läänemaa-Suursoosse olime ikka igatsenud, meeles kunagi ajakirjas Eesti Loodus ilmunud Fred Jüssi lugu sellest erilisest piirkonnast. 2007. aasta märtsis alustasimegi matka Veskijärve äärest Tänavjärvele ja põhja poolt kaarega tagasi. Sood vaheldusid kitsaste liivaste vanade rannavallidega. Lund oli vähe ning maapind külmunud, nii et kummikutega sai kõikjalt läbi. Osalt liiva- ja osalt rabakaldaga Tänavjärve kohal õhus tiirutas merikotkas. Otsisime juba ööbimiskohta, kui ühel kraavikaldal sattusime karu jälgedele (suuremad kui nr 46 kummiku omad) ja peagi ka karu väljaheideteni. Sealt paarikümne meetri kaugusel kraavide ristilt keerasime ära ida poole ja veel mõnekümne sammu järel leidsime sobiva ööbimispaiga. Väljas ööbides on meeled ärksad, aeg-ajalt ikka ärkad ja kuulatad, kuid öö möödus rahulikult. Hommikul nägime jälgede järgi, et karu oli öösel uuesti kraavide ristis käinud. Tüüpiliste eestlastena mõtlesime, et huvitav, mida ta küll meist mõtelda võis või kuidas olnuks ärgata selle peale, kui karu meie seljakottidest söödavat oleks otsinud. Igatahes andis teadmine karu kohalolekust paigale veel palju juurde.
Järgmisel talvel käisime taas Põhja- Kõrvemaal, seekord Pikassaarelt mööda Ohepalu oosistikku Tapale. Lund oli küllalt vähe, nii et liikusime taas jalgsi. Arvasime, et mööda oosi harja liikudes ei ole kaarti tarvis eriti jälgida ja peagi jõuame kauni vaateni Ohepalu Suurjärvele. Kuid järve ei tulnud ega tulnud ning lõpuks kaarti uurides selgus, et olime kohati hargnevas oosistikus liialt läände kaldunud. Meie matkade üheks tavaks on kuidagi saanud seegi, et liigume vaid kaarti kasutades, kaasas ei ole ka kompassi, GPS-ist rääkimata. Ööbimiseks väga head kohta ei leidnud ja lõpuks olime ühe oosi jalamil noores metsas, kus nappis nii kuuseoksi kui ka kuivi puid lõkkesse. Aga see ei seganud meid seltskonda nautimast, eriti seetõttu, et just sel päeval oli Ülo sünnipäev. Nad olid Tiiuga just hiljuti lõunamaalt tulnud ja seepärast möödus sünnipäev lumises metsas lõkke ääres Kuuba rummi ja sigariga. Järgmine päev oli pehme ilm, peagi jõudsime juba metsateedele ja siis Tapale rongi peale.
2009. aasta päikeselisel märtsihommikul saime kokku Soomaal Karusekosel, kust tõusime Ignatsi matkarada mööda Kuresoole, et sealt siis üle raba Toonojale matkata. Lund oli vähe ja rabapind külmunud, nii et kummikutega oli just paras käia ja räätsad olid meil pakituna käes – eemalt võisime paista nagu viiulikastiga rabas jalutajad. Toonojal jäime ööbima metsa ja raba piirile, kus oli kuivanud puid. Oleme oma matkadel ikka lootnud kuulda hunte ja öökulle, kes ju kevadtalvel peaksid häälekad olema. Hämardudes hakkaski kostma kakkude huiked ja pärast pimenemist oli neid juba pidevalt kuulda. Et Ülo on kasvanud metsade keskel ja olnud ka jahimees, siis oskab ta vähe ka kakkude häält ja püüdis neile vastata. Olime juba magamiskottidesse pugenud, kui üks kakk oli hääletult lennanud meie lähedale puu otsa ja hakkas seal huikama. Müksasin siis sõpra, et kakutüdruk tuli kutse peale kohale – oled siis mees või mitte, aga tema pomises midagi erinevatest liikidest ja soojast magamiskotist. Öösel läks selgeks, kirkad tähed sirasid taevas ja kakud huikasid pea valgenemiseni. Pühapäeval tulime tagasi ringiga üle raba, päike juba soojendas ja kõrred vihkasid lund.
Olime mõlemad korduvalt käinud Muraka rabas, kuid ikka tõmbas sinna tagasi ja meie seitsmes matk algas raba lõunaosast Mäurassaarest. Päeval päike juba sulatas, kuid selgetel öödel külmetas ja nii kandis lumi räätsadega kõndijat väga hästi, kuid ilma nendeta olid kohe hargivaheni sees. Ühe rappa ulatuva metsase maanina otsas nägime kolme-nelja värsket lamamisaset – olime päikese käes peesitanud hundid liikvele ajanud. Käisime tükk aega mööda nende jälgi, lootusega neid lagerabal ehk nähagi, kuid lõpuks pöörasime ära ööbimiseks ühel rabasaarel. Istusime just lõkke ääres sööma, kui kuulsime mingit võõrast heli ja siis nägime üle raba meie poole kihutavaid mootorsaane. Kindlasti nägid nemad meidki, kuid nad ei tulnud vaatama, et kas meil on kõik korras vms – küllap teadsid nad isegi, et nad ei tohiks looduskaitsealal nii sõita. Karta on, et rabades muutub selline kihutamine üha sagedasemaks ja muidu pea kättesaamatud paigad saavad tugevalt häiritud. Öö keset suurt raba oli rahulik, päris selgeks ja külmaks ei läinud ja siis korraga kuulsime kusagilt Varessaare poolt kauget hundi ulgumist. Mida enamat võiks veel soovida talvel väljas ööbides? Järgmisel päeval oli lumi muutunud, ei kandnud enam nii hästi ja kohati vajusime sisse.
Et paksu lumega on metsa all väga vaevaline liikuda, siis oleme otsinud just vaheldusrikkaid maastikke ning soid, kus tuul on lume kõvemaks pressinud ja kannab paremini. See tõmbaski meid järgmisel talvel Agusalu soostikku, kus mööda kõrget kriiva harja liikudes saab vaadata kahele poole üle lagedate soode. Olime räätsadega, kuid eriti metsa all oli lumi kohev ja liikumine raske ning loomajälgigi vähe. Lagedatel soodel oli liikumine siiski kergem, üle Heinasoo minnes jäime pinnatuisu kätte. Ööbisime ühe kõrge kriiva jalamil, lootes hommikul näha üle soo tõusvat päikest. Et sõbral oli hiljuti sünnipäev olnud, siis sai ta kingiks täidetud kuumaveekoti – midagi, mis külma magamiskotti pugejat rõõmustada võiks. Hommik oli pilves ja peagi hakkas lundki sadama, lõke oli aga ööga sügavale lumme vajunud. Soostikust tulime välja ühte kitsast sihti pidi mööda põtrade jälgi. Nende sügavates jälgedes räätsadega ukerdamine oli kaunis vaevaline, kuid metsa all olnuks veelgi raskem. Päeva peale tuli päike ka välja ja peagi olimegi kohas, kuhu Ülo isa meile Iisakust autoga järele tuli.
Üheksas matk viis meid taas Muraka rappa, seekord selle edelaossa. Kohavalikul oli seekord oluline ka see, et otsisime erandlikult ööbimiseks mõnda matkaonni, sest sõber oli ühe ravikuuri järel veel tõbine ja palavikuski. Kuulsin, et sealkandis on ühel rabasaarel RMK matkaonn, kuid sellega olevat midagi juhtunud ja ei teagi, kas on enam alles. Kirjutasin RMK Kauksi teabepunkti, et asja uurida. Sealt vastati, et onn on küll olemas, aga üks puu on sellele peale kukkunud ja katus katki. Ei antud mingeid muid juhiseid või soovitusi. Otsustasime, et ka katkise katusega onn on meile sobiv. Lootsime autodega saada Pikanõmmele, kuid tee sinna oli lahti lükkamata ja alustasime suure maantee lähedalt. Lumi oli kohev ja liikumine ka räätsadega mööda lumme mattunud teed aeglane. Matk oli aga alanud ja hea oli taas uudsete paikade poole teel olla. Pikalt liikusime metsaveokite poolt segi pööratud metsateel, kus sügavate roobaste vahel ukerdamine nõudis osavust. Suurt paremaks ei läinud ka lagedal rabal, kus ka räätsadega vajus sisse. Aeglaselt liikudes oli mahti ka ringi vaadata ja uudistada kauguses sinavaid rabasaari. Kui olime jõudnud sellest arvatavalt onniga rabasaarest mõnesaja meetri kaugusele, siis tõusis sealt puude latvadest lendu kotkas. Rõõmustasime kotkast nähes, kuid eks Muraka rabas võib neid ju ikka näha. Põlispuudega rabasaarel leidsime onni kiiresti üles. Selle tagumisele nurgale oligi üks jäme haab peale kukkunud ja osa katust katki. Kuid korsten ja lõkkease olid terved ning veidi katuselaudu kohendades oli tegu igati mõnusa ööbimispaigaga. Onni juures oli talvitumas üks musträstas, kes meid ei peljanud, ning söötsime siis teda saiapuru ja helvestega. Õhtul arutasime, et mida see kotkas siin tegi ja kas teda veel näeme. Hommikul looduse kutse peale välja minnes ja ringi vaadates tardusin hetkeks soolasambaks – vaid kümmekonna meetri kaugusel onnist oli männi ladvaharude vahel suur kotkapesa! Kuid kas pesa on kasutusel või on onni ehitamisega linnud ära peletatud? Igaks juhuks püüdsime hommikuste toimetustega onnis sees vaikselt hakkama saada ja välja mitte minna. Korraga kuulsime kahte ronka puulatvade kohal lennates häälitsemas ja siis kostis pesast kotka hoiatav hüüd! Lahkusime peagi vaikselt pesast eemalduvas suunas, kotkast lendu peletamata. Tagasiteel arutasime, et sellist suurt ja vana pesa peaksid kotkamehed ju teadma ning et kuidas on võimalik, et RMK kotkapesa alla matkaonni ehitab ja sinna külastajaid meelitab ning miks meie järelepärimisele onni kohta meid pesa suhtes ei hoiatatud. Tundsime end veidi kehvasti, just kui oleksime teadmatult kellegi magamistuppa sattunud. Raba servas voolas mõnes kraavis jää peal juba vesi ja tuli otsida kohti nende ületamiseks.
Kui enamasti püüame matkal käia märtsis, kui päev on juba pikem ja lumi kannab, siis kümnendale matkale läksime juba veebruari keskel, sest edasi kuni märtsi lõpuni olid muud tegemised. Tahtsime esiotsa liikuda mööda kunagise Mustvee-Sonda kitsarööpalise raudtee tammi, kuid et see on teeks ümber ehitatud, siis otsustasime matkata Luusaare rabas ja Tudu Järvesoos. Üks meist hakkas hommikul vara Tallinnast ja teine Tartust sõitma, et Tudu poe ees kohtuda. Läks aga teisiti, sest juubelimatk algas suure pauguga, kui minu autole Mustvee juures kõrvalteelt sisse sõideti. Esimene ehmatus oli suur, mõlemad autod lömmis, kuid inimesed õnneks viga ei saanud. Kartsin, et võib olla siin lumehanges meie seekordne matk lõppeski. Kui Ülo oli ka kohale jõudnud, siis vaatasime, et auto siiski liigub ega peagi treilerit tellima. Veel vähe aru pidanud, otsustasime siiski matkale minna, auto saime aga jätta hoiule Mustvee piirivalvurite juurde. Matka alustasimegi Peressaare tagant vanalt raudteetammilt suuskadega, millega rabas ja metsateedel on kergem liikuda kui räätsadega. Ühe raiesmiku servas söögipeatust tehes kuulsime metsast aegamisi meie poole liikuvat jahikoera haukumist. Varsti oli metsa all kuulda mingit müdinat ja Ülo nägi ka metssigu. Ei tea, kas nad haistsid meid, kuid õnneks pöörasid nad meist eemale ja saime oma matka jätkata, kuid varsti kuulsime ka paari lasku. Jõudsime välja Luusaare raba lõunaotsa, kust kunagi oli läinud salatee taamal paistva saareni, kus sõdade ajal pelgupaika otsiti. Luusaar on küllalt suur ja põlise metsaga, kus on aga ka palju tormiheidet – seega oli puid nii lõkkesse kui ka kuuseoksi varjeks ja külje all. Juba pimenes, kui kuulsime lääne poolt mingit sõidukit mööda raba lähenevat, see möödus meist vaid sadakonna meetri kauguselt ning paar korda ka peatus ja oli kuulda jutukõminat. Paarikümne minuti pärast sõideti tagasi, seekord undas mootor veel raskemalt. Öö oli rahulik ja küllalt soe. Järgmisel hommikul nägime jälgede järgi, et sõiduk oli roomikutega ATV, mis oli sõitnud otse üle väikeste rabamändide ja selle taga oli lohistatud (arvatavasti) metssiga. Tagasi ukerdasime ka läbi koheva lumega metsa, kuid rohkem püüdsime kasutada metsasihte ja siis juba ka metsateid. Päris palju oli just põtrade jälgi ja magamisasemeid. Peagi jõudsime uuesti vanale raudteetammile ja auto juurde. Juubelimatk lõppes avariilise autoga vaikselt Tartu poole sõites, kuid teades, et küllap järgmisel aastal läheme jälle.