„Alma linnasprint” on Eesti spordimaastikul kordumatu – kuigi orienteerumisvõistlusi korraldatakse arvukal hulgal, ei kulge üksi teine nii suur orienteerumisvõistlus vaid linnaoludes. Linnasprint, mis sellest aastast ootab lisaks Tartule osalejaid ka Tallinnas, keskendub koos paarilisega maalilise linnamaastiku avastamisele nii kevadise sulaga, maikuises suveootuses kui ka värvilises septembri lehesajus.
Romantilisele kirjeldusele vaatamata on tegemist tõsise võistlusega − mitmest etapist koosnev sari paneb osaliste kiiruse ja orienteerumisoskused proovile nii Tartu Toomemäe ümbruses kui ka Tallinna vanalinnas.
„Alma linnasprindi” stardijoonel saab võistluspaar orienteerumiskaardi, kuhu on punaste rõngastega märgitud punktid, mida tuleb otsima asuda. Stardijoonel selgub kohe, kas tegemist on „roheliste” algajate või vanade kaladega − mõni paar viskab pilgu kaardile ja paneb sprinterikiirusega jooksu. Teised uurivad rahulikult kaarti, kujundavad strateegiat ja lähevad siis teadjapilguga rahulikult esimest punkti vallutama.
Targalt kaalutledes sündis ka linnasprindi korraldamise idee. 2007. aastal said toona kehakultuuri õppinud Tauri Tilk ja Jaan Saks koos kolme kursusekaaslasega ülesandeks mõelda välja spordiprojekt ning mitme idee seast kerkis ühel hetkel esile paarisorienteerumisvõistlus linnakeskkonnas. Kuigi kursuse raames kuulutati võitjaks teine projekt, oli meestel jonni küllaga, et idee ka ellu viia. Tänaseks on kaks ettevõtlikku noormeest arendanud spordiürituse, mille osalejate arv ületab tuhande ning mis alustas 27. märtsil Tartu etapiga juba seitsmendat hooaega. Linnasprindi korraldamine on mõlemale mehele igapäevatöö kõrvalt justkui oma lapsega tegelemine, sest „laps” vajab arendamist, suunamist ja kasvatamist, ehkki selleks näpistatakse sageli tunde ka uneajast.
Takistuste kiuste
Linnasprindi idee on läbida etteantud reeglite alusel linnas mahamärgitud punktid ning võidab ikka see, kes teeb seda teistest kiiremini. Kuid korraldajatel on alati mõni punkt ka krutskiga –tuleb ületada mõni takistus või leida esmalt märkamatu punkt üles kusagilt põõsast. Nii Tartu kui ka Tallinn pakuvad ka põliselanikule hulgaliselt avastamisrõõmu, sest just kaardi järgi linna avastades võib sattuda nurgatagustesse, kuhu tavaliselt kunagi oma samme ei sea. Linnasprintlasena tuleb tõdeda, et kaardilt paistab linn teistsugune, sest sageli pole keskmisel linnaelanikul aimugi igast aiast või müürist, mis võib orienteerumisel järsku tupikuna ette kerkida. Pealegi saab iga osaleja omal nahal tunda, kui suureks takistusrajaks võivad Tartus kujuneda Toomemäe trepid, kui neid tuleb kümmekonna minuti jooksul sammuda mitu korda.
Üks takistus linnasprindi korraldamisel on korraldajate sõnul üritusele vabatahtlike abiliste värbamine ning sponsorite leidmine, et osavõtjatele auhindadega lisainnustust pakkuda. Iga ürituse korraldaja teab, et pikaaegsed sidemed ja lepingud on parimad – sellest aastast Tallinna laieneva ürituse nimisponsori osa võttis enda kanda Valio Eesti AS ning endisest „Tartu linnasprindist” sai „Alma linnasprint”. Seda, et auhind on motivaator, näitab seegi, et pärast seda, kui linnasprindi toetajate hulka lisandus AS SkanHolz, kes loosib kolmandat aastat osalejate vahel välja aiamaja ning seda nüüd eraldi nii Tartus kui ka Tallinnas, on sprintlaste arv märgatavalt tõusnud. Ehkki huvi pidevalt kasvab, tehakse ettevalmistav töö siiani ära kolmekesi – lisaks Taurile ja Jaanile on ürituse algusest peale olnud meeskonnas ka Tauri vend Tauno Tilk, kelle pädevusse kuulub vabatahtlike juhtimine. Vabatahtlikest koosnev meeskond ulatub ürituse toimumise päeval kuni 40 inimeseni.
Kas või kikilipsus
See, mis paneb noored mehed seitsmendat aastat järjest linnasprinti korraldama, on hindamatud kogemused, mida mujalt ei saa. Nad tõdevad, et võistluse korraldamine on pannud nende mõtte tööle kiiremini ja loogilisemalt – näiteks kord tõi sponsor Tartu Raekoja platsile suure kümblustünni, mis oli vaja kohapeal veega täita. Aeganõudvaid ja energiamahukaid ideid, kuidas kaks kuupmeetrit vett näiteks kausiga tünni vedada, tekkis mitu, kuid lihtne lahendus peitus telefonikõnes − Tartu Veevärk tuli hea meelega appi ja tünn täitus mõne minutiga. Kriisiolukorras loova ja loogilise mõtlemise kogemusi hindavad mehed ürituse korraldamise juures tagantjärele kõige õpetlikumaks.
Teine aspekt, mis korraldajate silmad ehk veelgi enam särama paneb, on sporditeadlikkuse ja tervislikkuse edendamine. Selleks lõid Eesti Maaülikooli spordiklubis igapäevaselt noortega kokkupuutuvad mehed kolm aastat tagasi täiskasvanute kõrval eraldi võistlusklassi koolinoortele, et arendada ühtviisi nende sportlikkust kui ka kaardilugemisoskust ja iseseisvat orienteerumissuutlikkust. Mõeldud on ka neile, keda võistlusmoment ei eruta, sest neile on antud koos juhendajaga võimalus läbida rada kõnnikeppidega. Algusest peale on korraldajate eesmärk olnud kõigile suunatud sportlik üritus, mida saab läbida nii kooliõpilane kui ka koeraga vanadaam, nii tippsportlane, kikilipslane kui ka sülelapsega ema – oluline ei ole tulemus ja kiirus, vaid värskes õhus veedetud õhtupoolikust saadud positiivne emotsioon. Finišisse jõudnud paaride rahulolevad näod on korraldajatele motivatsiooniallikaks ning hoiavad nende silmad säravana, et korraldada linnasprindi hooaegu ka edaspidi.