ISLANDI KIRJAD 2 1

Kume ja õõnes laevavile kõlas pikalt. Justkui oleks miski igavikuline kohtupasun eluaegset kinnitanud. Augustiõhtu oli päris pime ja kui arglikult mahajääva koduranna suunas pilgu heita söandasin, paistis kätte vaid üks lõputu tuledemeri. Päris võimas vaatepilt oli.

Ning siis proovisingi esimest korda. Proovisin kõigest väest ... aga ei õnnestunud. Üritasin siis niimoodi vaadata, et kaasasin kõige kaunimad mälestused, mis tol hetkel pähe imesin, aga ikka ei õnnestunud. Kui olin niiviisi umbes veerand tundi tulutult pisarat välja meelitanud, lõin käega ning läksin baari uue õlle järele.

Igatahes hommikul rooli taha istudes ning oma tuhandekilomeetrist reisi Kopenhaageni poole alustades olin täiesti puhanud ja surmväsinud üheaegselt. Olukord normaliseerus ajapikku ning Taanimaal olin juba kõva tegija. Edasi läks kõik nii, nagu oleks filmilint poole kiiremini mängima lastud. Taas uus päev ning juba olingi otsapidi Hanstholmis, kust laev Norröna pidi mind järgmisel hommikul Islandile kandma.

Kohal

Autot ettevaatlikult laevast välja ajades avanes mu ees kirjeldamatu ilu. Just nimelt. Seyðisfjörður oli see koht, kus laev randus, ning järgmised poolteist tundi oli mu hing lihtsalt kinni. Hingasin silmade ja südamega ning sain aru, et on tõepoolest olukordi, kus inimene ei vajagi hapnikku. Kogu sõit Akureyrisse käis täielikus lummuses ning mingil hetkel olin kohal.

Peatasin auto, keerasin mootori seisma ja tajusin vaikust, mis lõi kõrvad lukku. Tegelikult oli seal kisa küll. Kajakad, rongad, lainete loksumine vastu fjordikallast ning mõistagi möödasõitvad autod. Aga vaikus selles mõttes, et tükk aega oli kestnud üüratu tormimüra, seejärel lihtsalt laevamootorimüra, siis omaenda auto kummidekrabin − ning selle kõige järel vaikus. Vaikus ei kestnud, tõsi küll, kuigi kaua. Juba tormas minu suunas kokkulepitud kontaktisik ning ... pakkus mulle mu esimese tööotsa! Lennult! Enne veel, kui koju sain ja kohvreid lahti pakkida jõudsin ... Lihtsalt, sõitku ma talle järele ning küll siis koha peal täpsustame. Sel hetkel tundsin huvitavat tunnet. Justkui oleksin siin maal olnud mitte neli tundi, vaid neli aastat. Ei tea, miks nii järsku tekkis, aga teadsin, et see siin on mu uus kodu. Kõige ihu ja hingega.

Ootamatus

Sõit kestis kõikide eelnevate sõitudega võrreldes kaduvväike aeg ehk siis kõigest 20 minutit ning kohal me juba olimegi. Otse meie ees terendas kaunis hotell. Pidi olema üks pulm. Selline intiimne pulm, kuhu paluti vaid klaverimuusikat kogu oma kauniduses. Saal säras kui Tretjakovi galerii ning põrandale oleks sadanud kui rooside paduvihm!

Igal juhul alustasin õige pea paaritaja elegantse käeviipe peale ilge Mendelssohniga ning saali sisenes imekaunis noorpaar, õnnelikud kui verinoored tihased. Ühesõnaga, kõik sujus − sõrmuste ajal lasin reipalt Edelweissi ning allkirjad said antud läägevõitu Doonau lainete mühina saatel. Enne külaliste õnnitlemist leidis paaritaja, et justkui peaks veel noortele ühtteist südamele panema ning nii ta seal siis jahus muudkui, kuni ma ühel hetkel märkasin ... umbes kaheaastast poissi endast meetri kaugusel seismas ning pigem küll klaveriklahve kui mind jõllitamas. Vana perekonnaseisuameti teenistujana tabasin hoobilt ära, mis noorhärral plaanis ning vältimaks potentsiaalset pahandust, lülitusin hetkega kõrgendatud valmisolekusse. Vahepeal oli poiss liikunud veidi edasi ning vahemaa tema ja klahvide vahel oli kahanenud poolele meetrile. Ok, pöörasin siis näo poisi poole, ajasin silmad kõõrdi ning tegin vaikselt, aga kindlalt: „Kõss!” Paraku lõid aga noormehe silmad särama ning keset harrast ja pühalikku kodukoldepoeesiat kõlas üle ruumi kile lapsenaer! Jutt katkes kui kirvega ning pilgud suundusid meile. Köhatused, ebamugavustunne möödas, jätkus paaritaja uimane hauatagune mulin. Tajusin, et poiss oli vahepeal veel lähemale nihkunud. Seekord oli väike käsi juba täiesti otsustavalt kolmanda oktaavi suunas sirutunud. Pöörasin end jälle. Iga lollgi oleks aru saanud, et klaverionu ei tee praegu üldse nalja! Igaks juhuks ajasin silmad uuesti kõõrdi ning rõhutamaks olukorra tõsidust, ka põsed koledasti punni. Kui enne veel võis poisil pisike kahtluseuss hinges olla, siis nüüd enam mitte! Olles veendunud, et onu vahvasti mängib temaga, tormaski marakratt klaveri suunas ning enne, kui jõudsin reageeridagi, kõlas sellessamas kolmandas oktaavis hirmus kilakas üle saali. Hoobilt pöörduti in corpore minu poole ning eriti nõme oli see, et väikemeest polnud üldse nähagi seal klaveri taga. Olin justkui ainult mina, silmad veel endiselt kõõrdi ning põsed punnis ning lisaks veel lalin ja kõkutamine, mis otse mu jalgevahelt saali kandus! Olles niimoodi mõned sekundid rahvaga tõtt vahtinud, tõstsin poisi nagu kassipoja, krattipidi õhku, et kõik näeksid, et see kurat ei olnud mina! Järgnesid ilusad ja rahulikud minutid, mil emme oma lapsele järele tuli ning minult seega imetlust täis pilgu teenis.

Siis tuli mul jälle tööle asuda, sest lilled tahtsid üleandmist ning pisarad sorinal valamist ja kogu see muu kräpp. Alustasin siis hetk hiljem mingi valsijoruga kui ... poiss jälle tagasi! Ning seekord enam mitte üksi! Sõbrad oli kaasa võtnud. Nüüd oli olukord tunduvalt keerulisem, sest võidelda tuli juba kolmega, kusjuures kinniste kätega. Mängisin ju samal ajal! Tuleb tunnistada, et õnnestus päris hästi! Vaid mõni üksik pauk kontraoktaavis sel ajal, kui ülemisi registreid oma rinnaga kaitsesin. Ja muidugi vastupidi kah.

Mingil hetkel ilmselt tüdineti sellest mängust. Aga see ei tähendanud, et ... Tuli uus mäng. Uue mängu nimi oli „Klaverionu on puu!” No ja eks siis olid ju mu käed need, mis okste rolli täitsid jne. Kõik nad rippusid ja ronisid mul küljes ning siis, kui mu kael tüveks osutus ning ma enam eriti hästi hingata ei saanud, nägin läbi järjest ähmastuva pilgu, et kohale ruttab mingi paar. Selge, kellegi vanemad siis lõpuks! Olin nii tänulik, sest tunneli lõpus oli üle väga pika aja selge valgus! Jõudsidki siis needsinased vanemad kohale ning jäänud hetkeks seda tohuvabohu vaatama, lõid emme silmad särama! „Oh so sweeeeet,” ning juba lipatigi mehega ühiselt videokaamera järele ... Ma ei mäletagi, kuidas see kõik lõppes, aga ühel hetkel oli see tõepoolest läbi − minul taskus minu esimene võõrsil teenitud cash ning juba pikutasingi oma väikese toakeses, mis pidi minu koduks saama kogu järgnevaks pikaks aastaks.

Kohvrid vedelesid poolenisti lahtipakitult mu kõrval, kõhu peal oli huupi lahtilöödud Bulgakov ning ühes jalas kõlkus endiselt king. Direktor isiklikult helistas ning teatas, et kuna on reede ja ma alles värskelt saabusin, siis elagu rahulikult sisse, puhaku, tehku kas või üks kaheprossane õlu, kui mees olen, aga tööle täna tulema ei pea. Et eks siis esmaspäeval näeme ja hakkame vaikselt seda pedagoogikavankrit sikutama. Just nimelt vaikselt! Aga sellest sain täpsemini alles hiljem aru. Siin maal ei kiirusta mitte keegi mitte ealeski. Aga ka sellest sain ma hiljem aru. Igal juhul olin siis lõpuks kohal. Olin Islandil.