Ma sõitsin trammiga lennujaama ning Hobujaama peatuses tuli noor sugulane peale. Esiotsa ei pannud ta mind tähele, ent märkas lõpuks ja loivas lähemale, pigem kohusetundest kui huvist minu või mu kohe-kohe algava seikluse vastu. „Tsau, kuidas läheb?” küsis ta. „No mis sa arvad, kuidas mul läheb?” kasutasin alatut küsimusele küsimusega ... 
Bussi siseneb seltskond tundmatuid inimesi. Tead vaid seda, et nad on muusikud. Mida teeb selles bändis karkudega mees? Laulab? Keerab heli? Korraldab rahaasju? Ei, ta on transamees. Või kui veel täpsem olla – ta on Red Hot Chili Peppersi transamees. Ma polnud sellist asja varem näinud. Ka Singer Vingeril olid ... 
„Me peame lennujaamast läbi sõitma,” teatas bussijuht giididele mõeldud mikrofoni kaudu. „Üks Ameerika bänd tuleb peale võtta.” Kohe-kohe algas kaheksatunnine episood, millest ma kavatsen oma lastelastele igal suguvõsa kokkutulekul rääkida. Aga tookord ma seda veel ei teadnud. Ma olin elu esimesel välisreisil. Nii Läti kui ka Leedu olid mu isiklikus ... 
Ma ei ole kunagi kedagi kadestanud. Võib-olla mõnd üksikut ja üsna ammu. Ma kadestasin kunagi Tõnu Trubetskyt, sest Vennaskond oli populaarsem bänd kui Mr. Lawrence. Ma kadestasin Maarja-Liis Ilusat, sest tema lõi maailmas läbi ja mina mitte. Ja muidugi kadestab iga mees Märt Avandit, sest ta ei pea naiste saamiseks ... 
Kultuurišokk võib tähendada ükskõik mida. Mõne jaoks tähendas see kaheksakümnendail Helsinkis laevast väljudes mustvalgest filmist värvilisse sattumist. Mõne jaoks saabus kultuurišokk kümme aastat hiljem lennuki aknast New Yorki vaadates. Mõne jaoks tähendas kultuurišokk aga sõna otseses mõttes hulluks minemist. Omal ajal räägiti linnalegendi Eesti NSV riigiametnikust, kes New Yorki sattus ... Eks see helin ole meie kõigi sees olemas. Mõnikord heliseb õrnemalt, mõnikord valjemalt, mõnikord nii kirglikult, et siis peab minema. Vaata lähemalt!
Go Reisikirjade uks on alati valla uutele põnevatele kaastöödele. Saada oma seikused aadressile reisikirjad@go.ee või vaata lähemalt!
