Oh helde Buddha, ongi praktiliselt ju reisi lõpp juba käes! Pealinn tuleb veel üle vaadata, sest kuigi me sealt oma teekonda igavikuna näiv aeg tagasi alustasime, olid reisijad esimesel saabumise päeval (õhtul) liiga unised, et aru saada kas nad parasjagu käivad kõnni- või sõiduteel, mida täpselt nad taldriku pealt endale ...
Kui ma esimest korda elus Luang Namtha linna sattusin ja õhtul kella üheteistkümne paiku tuki pealt maha hüppasin ning linnakeses valitsevat tühjust silmitsesin, siis mõtlesin küll murelikult, et kuhu pe***e ma sattunud olen. Umbes sama tunde võib meelevaldselt tervele Laosele üle kanda: kuhu ma sattunud olen, siin ei ole ju ...
Kui oma seitse aastat tagasi Laoses oma naisega esimesele džungliretkele läksime – sellisele, kus ööbid džunglis, just nagu meie reisijad nüüd –, siis rõõmustasime esimesed tund aega siiralt selle üle (meiega koos tulnud noort seltskonda hinnates), et “meiega ei ole liitunud mõned vanemad inimesed, kes kogu seltskonnal matkahoo maha tõmbaks”. ...
Hommikul on tore minna hommikust sööma ja peale sattuda, kuidas Phonsak tõelise mehe kombel kalu jõest välja kangutab. Mõni ikka jaksab hommikul vara… Loks, loks, loks, loksub varsti minibuss või siis minivan, nagu me seda siin inglise keeles kutsume. Jälle uus buss, uus juht on tulnud meid peale võtma. Logistame ...
Pannkoogid ja puuviljad kaovad minu sisemusse jõeäärse hotelli restorani rõdul, kus teisi inimesi ei ole. Vaade on mägedele, mis on siinsamas ja loomulikult ka jõele (kuna hotell on ju jõe ääres, nagu ma ütlesin, eks ju) ning jõudu koguvale päikesele. Unine küla, nagu romantiliselt armastatakse öelda, jääbki uniseks. Ei toimu ...
