„Kivikesed Hồ Chí Minhi sünnikülast, laotatud tema aju kujuliselt.” Ma seisin ajaloo groteskseima nimega muuseumieksponaadi ees ja suutsin vaevu naeru pidada. Naermine võrdunuks aga kuriteoga. „Hồ Chí Minh tegi vietnami rahva jaoks väga palju head,” oli viimne kui vietnamlane uhkusega teatanud, kui nende käest legendaarse revolutsionääri kohta küsisin. Hanoi tänavail ...
Ma tegin teleka lahti ning hakkasin partei kongressi vaatama. Esimestes ridades istusid sõjaveteranid, nagu sellistel puhkudel ikka – krimpsus nägudega muldvanad mehed, kelle rinnaesiseid täidab ordenite meri. Nad pistsid iga järjekordse leninliku loosungi peale maruliselt aplodeerima, kuigi ei tundunud juba ammu ööd ega mütsi jagavat. Püüa ise saja-aastaselt millestki aru ...
Mul on veider hobi – ma kogun reisijuhtideks nimetatavaid raamatuid. Selliseid, mis maailma iga maa olulisemad vaatamisväärsused ja odavamad hotellid üles loetleb ning klantspiltidega varustab. Kõik need Lonely Planetid ja Rough Guidesid. Päris niisama ma neid ei osta. Ma pean selles kohas käinud (või parajasti käimas) olema, vastasel juhul jääb ...
Eestlased on bipolaarne rahvas. Me oleme võimelised ühel hetkel põhjatusse alaväärsuskompleksi langema ning järgmisel end universumi keskpunktiks pidama. Hala iseenese tühisusest muutub kiiresti veendumuseks, et õige eesti mees on suuteline ükskõik milleks, antagu talle vaid võimalus. Aga vaat just too võimalus on puudu, sest meid on nii vähe. Ent pole ...
Puuoksa külge riputatud kiik võib ühe rahva kohta öelda rohkem kui hümn, lipp ja vapp kokku. Chicagos on tuhandeid ristmikke ja üks neist moodustub Rascher avenüü ja Paulina tänava kohtumisel. Ristmik nagu iga teine, aga ometi eriline, sest siin on minu Ameerika kodu. Diagonaalis üle tänava elab üks mehhiko perekond. ...