Teema: Mihkel Raua reisinurk

Öö (tegelikult päev) Chicagos

Lapsepõlvehirmudel on veider kalduvus tegelikkuseks saada. Ma kartsin poisikesena nelja asja. Üks oli meie elutoa seinal rippuv Viiralti graafiline leht, mille nime on mu alateadvus igaveseks blokeerinud. Selle keskel oli vaevumärgatav täpp, mida ma "untsuks" kutsusin. Untsu oli mu kõigi hirmude summa, kunstiteose pisidetailiks kehastunud deemon, keda nähes mu tilluke ... 

Altkäemaks on vanem kui eestlased ja lätlased kokku

„Te peate minuga vene keeles rääkima,” käratas lätlasest politseinik. „Teil on Eesti juhiluba, rääkige vene keeles.” Ma seisin nagu soolasammas ega saanud aru, kumb minu kuritegudest on suurem: kiiruseületamine või soov lõunanaabriga inglise keeles suhelda. Riiast mõnekümne kilomeetri kaugusel on koht nimega Baltezers. Läti pealinna sõites tuleb see peaaegu märkamatu paik ... 

Poolteist tiiru ümber Maa ja ikka on lahe! 1

Ma sõitsin trammiga lennujaama ning Hobujaama peatuses tuli noor sugulane peale. Esiotsa ei pannud ta mind tähele, ent märkas lõpuks ja loivas lähemale, pigem kohusetundest kui huvist minu või mu kohe-kohe algava seikluse vastu. „Tsau, kuidas läheb?” küsis ta. „No mis sa arvad, kuidas mul läheb?” kasutasin alatut küsimusele küsimusega ...