Teema: Jalgrattareisid

Rattaga Lõuna-Eestis

Juba talvel unistasin trennikaaslastega Lõuna-Eestisse jalgrattamatkale minekust, kuid mida enam suvi edenes, seda enam hakkas mulle näima, et üritus jääbki ära. Tundus, et kogu maailm seisab meie plaani vastu: sobiva aja leidmine ostutus väga raskeks ning vahele hüppasid mitmesugused takistavad tegurid. Esimese augusti hommikul ärkasin aga Maali otsustava nüüd-või-mitte-kunagi-kõne peale ning juba samal õhtul kahekesi me neljapäevasele rattamatkale suundusimegi. 

2436km ja 53 päeva hulkurielu ehk jalgrattamatk ümber Eestimaa 2011

Idee teha üks pikem jalgrattamatk hakkas mu peas tasapisi kuju võtma juba pool aastat varem. Mina, kes ma olin ennemalt rattaga sõitnud terve elu jooksul kokku võib-olla ainult paarsada kilomeetrit ja nüüd siis selline idee. Ei teagi täpselt, mis seda ajendas. Võib-olla lugesin kuskilt midagi sarnast või kuulsin kellegi käest lugusid. Igatahes mida aeg edasi seda tõsisemalt ma sellele mõtlesin kuni see muutus juba lausa kinnisideeks. Ja nagu selliste asjadega ikka tavaks on, kui miski sinu peas nii kõvasti kanda kinnitab, siis ei jäägi muud üle, kui ohjad tõsiselt pihku võtta ning asi reaalselt ära teha. 

Peatu Läänemere rannajoonel 3

Kinnistute omanike iseteadvus oma privaatsuse paremustamisest on meid rannaääres viinud seisu, et teinekord ei saa enam vabalt kõndida ja loodusmaastikku pildistada. Kui Nõukogude ajal piiras okastraat ja hoiatav märk tulistamise ohust, siis täna põrkume tahvlile ERAVALDUS.Kui maaomanik on märkinud telefoni numbri, saab sõidukiga sisenemiseks küsida luba.Jalgsi randa minekuks pole aga tarvidust helistamisega omanikku tülitada. Ranna ja kalda kaitse seadus kohustab kinnisasjade omanikke ja valdajaid hoidma veekogu rannad ja kaldad puhtana ning hooldama kallasrada ja tagama inimestele sinna vaba läbipääs. Alates veepiirist peaks see olema vähemalt 10 meetri laiune. 

Minu esimene välisreis: Soome-Rootsi 2006 augustis 3

Kui meenutan, seda aega tagasi, kui esmakordselt Soomes ja Rootsis käisin. See oleks nagu eile. Kuna seda matka ootasin südamega ja antud hetkel oli see nagu suur vaheldus ning ennast uues olukorras proovile panemine. Aasta 2006 jaanuaris tegin juba plaane, suveks õigemine heinatöö lõpetamiseks enesele puhkusereisi. Mul on eriline viis puhkamiseks, suht raske on minul reisida tehniliste vahenditega. Vaid seda kärssavat ja tossavat ning kütet rüüpavat tehnikat tuleb nii palju taluda, kui sihtkohta jõudmiseks, mis matkaalguspunktiks maha märgitud, et siis eelneva ajaarvestuse ja päevalise täpsusega ajaliselt jõuda matka lõpp-punkti Kemisse. Kõige sellega tegeles matkajuht Urve Madar, kellel oli uuritud väljuvate rongide ajad, piletihinnad ning sobivad paigad ööbimiseks. See on tegelikult mahukas ning hästi läbimõeldud pikema matka puhul väga oluline. Et teavitada kogu gruppi, milline on teekond ja millised raskused tuleb teel olles võita. Matkajuhiks kogenud Urve Madar oli teinud suure töö ja seda ta ka rääkis ning püüdis kokkusaamistel meile ühte kui teist jagada. Matkama ei saa minna, kui pole grupiga läbi arutanud marsruute, toiduvarustust, kes telgi võtab, et ei tekiks seda efekti, et ühel või teisel inimesel ületab kaasas kantava varustuses sobivat ja taluvat koormust. Millised toiduained keegi pidi võtma. Selleks see eelnev töö, koos käimise kohaks oli Urve kodu Nõmmel. Minu reisijutu sisu aitab täiendada Rutt Elbi poolt talletatud cd-le pildid. Mina ise tookord olin rohkem vaimustust ning reisi kärsitust põdesin ning unustasin kiiruga kodus oleva fotoka maha.