Teema: Hispaania

Lanzarote – kummalisim kõigist Kanaari saartest

Isegi kui sa oled palju reisinud ja mõtled, et Kanaari saared ei saa ju enam midagi põnevat pakkuda, siis mõtle palun uuesti. Lanzarote kuumaastikud panevad ka suurima skeptiku ahhetama. Kui vulkaanilistele imedele lisada veel soe ilm, palju päikest ning väga korralik turismitaristu, saamegi kokku ühe väärt puhkusesaare.

Santiago de Compostela 2

Santiago de Compostela, tuntud palverännusihtpunkt, ei võlu mitte ainult oma katedraaliga, vaid kogu õhkkonnaga. Santiago on ülikoolilinn, kus suure osa elanikkonnast moodustavad üliõpilased, seetõttu on Santiago küll ühelt poolt traditsiooniline ja religioosne, kuid teisalt väga nooruslik ning boheemlaslik. Merd lähedal ei ole, kuid mereande jagub siiagi, ning baare ja restorane paistab olevat rohkemgi kui Londonis või mujal suurlinnades. Üliõpilased, turistid, palverändurid ning muidugi kohalikud galeegid - Santiago õhkkond on midagi erilist!

Galicia, mitte Hispaania 2

Põhja-Hispaanias Portugali kohal asuv Galicia autonoomne piirkond erineb ülejäänud Hispaaniast palju. Galicias räägitakse galeegi keelt ning ollakse omamoodi (ühtset Hispaaniat teatavasti ei eksisteerigi – on baskid, katalaanid, galeegid jne). Aspektid, mida Galicia puhul esile tuua, on traditsioonide säilimine, inimeste ehtsus ja turistide vähesus. Galeegid on maarahvas, kes elab traditsioonide najal ning hoiab oma kultuuri ja keelt väga (galeege on muide 2,7 miljonit). Galicia on raskesti ligipääsetav mägine maa, seetõttu on see jäänud Araabia mõjudest peaaegu täiesti puutumata (Lõuna-Hispaania vabanes lõplikult „mauride” võimu alt alles 15. sajandil, Andaluusias on Araabia mõjutused ka kõige silmatorkavamad). Ka tänapäeval on Galicia rahvastik suhteliselt homogeenne ning sisserändajatest puutumata (tõenäoliselt nii kliima kui tööalaste väljavaadete puudumise tõttu).

FERIA DEL CABALLO 2010, Andaluusia, Jerez de la Frontera 5

Tahtsime meiegi seda oma silmaga näha: Jerez de la Frontera, linn Andaluusias, mis on väga kuulus oma sherry tootmise, flamenco tantsu ning täisvereliste valgete Andaluusia hobuste poolest. Ja muidugi Feria del Caballo, igakevadine nädalapikkune hobulaat (-pidustused), vanim ja suurim traditsiooniline rahvuslik festival kogu Hispaanias. Jereze Feria del Caballo (hobulaada) ajalugu ulatub üle 500 aasta tagasi aega, mil Jerez de la Frontera oli veel tilluke linn Alfonso X El Sabio (Tark) valitsemise all. Kõik sai kunagi alguse 1284. aasta kevadel peetud kariloomade laadast, tänaseks päevaks on sellest välja kasvanud nädal aega vältav suursündmus, mis on tõmbemagnetiks nii hobuentusiastidele kui ka muidu rõõmsatele inimestele kogu maailmast. Vaatepilt on jalustrabav: täies hiilguses ratsa- ja rakendihobused promeneerimas tänavatel, näitused, konkursid, etendused, härjavõitlused, ratsavõistlused, varustusemess, hobuste ost-müük – kõik see vürtsitatud kaasahaaravate flamenco-rütmide ja ohtra sherry-ga. Olime hotellitoa hankinud El Puerto de Santa Maria linnakeses, paarkümmend kilomeetrit Jerezest, kuna Feria de la Caballo ajal on Jerezesse pea võimatu ööbimispaika leida ja hinnadki on just selleks nädalaks nagu nõiaväel kolmekordistunud. Aga kui oled end varustanud rendiautoga, ei tee see paarkümmend kilomeetrit üldse murelikuks. Otse loomulikult põrutasime esimesel hommikul joonelt Jereze suunas, et mitte minutitki seal toimuvast kaotsi lasta. Enne laadaplatsile jõudmist tahtsime hommikukohvi ja –sööki saada, aga tänu meie hispaania keele mitteoskamisele, saime hoopis osa „surmast suhkru läbi”, sest need pätsikesed mida muffinitele lisaks tellisime ja arvasime võileivad olevat, olid hoopis peamiselt suhkrust koosnevad asjad. Siingi loos pean rõhutama, et õppige alati miinimumprogramm kohalikust keelest pähe, muidu satute nii mõnegi orgi otsa. Vähe sellest, et hispaanlased ei proovigi mõnda muud keelt rääkida, avaldatakse siirast imestust, et te ei oskagi hispaania keele? Mis mõttes EI OSKA? Kui lõpuks laadaplatsile jõudsime, ununes kõik muu. Feria de la Caballo toimub igal aastal maikuu esimesel täisnädalal. Umbes 52 000 ruutmeetri suurune Gonzalo Honturia park, mis on täies pidurüüs, koosneb paljudest tänavatest, mille ääred on kõik palistatud casetade ehk boksidega. Need on minikoopiad kõikidest ümbruskonna baaridest-restoranidest ja pidu käib seal hommikust kuni hilisõhtuste tundideni välja. 220 säärast casetat ja ikkagi oli vabu kohti pea võimatu leida kui tuli tahtmine veits jalgu puhata ja ennast turgutada. Vahest tulid ka ratsanikud koos hobustega baari ette ja võtsid mõned kosutavad joogid. Sel aastal oli trendiks jerez fino spritega. Igal pool söödi, joodi ja tantsiti flamencomuusika saatel. Tantsijateks peamiselt naised, kes oskasid väga väljendusrikkalt oma rõõmud ja mured uhkesse tantsu panna. Endast lugupidavad Hispaania naised olid kõik kaunites rahvuslikes kleitides, mis olid erksavärvilised, peamiselt mummulised, ja rohkete satsidega kaunistatud. Ja otse loomulikult kuulusid komplekti kontsakingad millega sai klõbistada, lilledega kaunistatud soengud ja sobivad ehted. Nemad juba teavad, kuidas ennast üles lüüa… Silmailu pakkusid ka uhkete hoiakutega Hispaania rahvarõivastes mehed, kes istusid sadulas või kauni rakendi kutsariistmel. Hoburakendid olid üks uhkem kui teine, ühe- kuni kuuehobuselisteni välja. Rikkalikud kaunistused ja kutsari kostüüm olid piinliku täpsusega stiilipuhtad, vastavalt vankri tüübile, midagi ei saanud ette heita. Ja loomulikult oli kõik see rahvas, mõõduka tasu eest muidugi, teretulnud pardale - pidu käis nii maas kui ratastel kui ratsa. Üks täiesti vapustav elamus oli veel pargi öövalgustus. Igal tänaval erinevad ornamendid, mis moodustatud 1,2 miljonist väikesest värvilisest lambist. Kui kõik see ilu pimeduse saabudes särama lõi, oleks nagu päike uuesti tõusnud ja keegi ei suutnud ahhetamist tagasi hoida. Juba selle nägemine tasub sinna sõitmist, uskuge mind! Käisime veel pidustuste raames toimuval hobumessil Equisur 2010. Sealgi jätkus vaatamist ja imetlemist päevadeks. Toimusid erinevad etendused, kus esitati muusika saatel Hispaania ratsutamiskunsti mitmel erineval moel ja väga huvitav oli ka noorte Hispaania ja Andaluusia hobuste ülevaatus. Vaatasime 4- ja 5-aastaste täkkude iludusvõistlust. Võrratud loomad! Ja milline temperament! Kõik hobused Andaluusias on tulised nagu kuradid, aga sama väga kuulekad ja inimest tähele panevad. Anna ainult võimalus ja kohe tõusevad lendu. Seal ei toimunud mingit jorutamist a la tasa-tasa-ninnu-nännu. Kogu ülevaatus käis tempoga, hinnati hobuste välimikku, liikumist ja temperamenti. Esiteks pidi kõndima sammus edasi-tagasi piki maneeži, siis kohe korderingil galopp ja sealt otse edasi-tagasi sirged traavis. Kes ei suutnud kohe kordel head galoppi näidata või käekõrval kohe vägevat, laia traavi joosta, jäidgi headest hinnetest ilma. Ja publik oskas ilusaid hobuseid ja nende ilusaid käike hinnata, kohe aplodeeriti kui keegi eriti hääd liikumist ja uhket olekut näitas. Eriti vahva oli vaadata, millise hoolsuse ja andumusega neid hobuseid ette valmistati: kõik pidi perfektne saama: kapjadest kuni lakani välja. Päris põnev oli ka varustusemessil kolada ja nende kuulsat nahkehistööd lähedalt imetleda. Seda nad tõesti oskavad ja varustus nii hobusele kui ka ratsanikule on kaunis ja hingega tehtud. Pidustuste raames peeti ka loomulikult vägevaid corridasid e härjavõitluse etendusi. Igas linnas ja linnakeses leidub kindlasti plaza de toros e härjavõitlusareen, ilma selleta sa polegi mingi koht. Härjavõitlejad e toreadorid on sealmail täielikus superstaari staatuses: neid teatakse, tuntakse ja jumaldatakse. Tänavatel ja igas baaris on seintel mõne kuulsa toreadoori pilt või pildid. Uudistasime härjavõitlusareeni e ümbruses vahetult enne ühte etendust, kus esinesid eriti kuulsad toreadoorid ja rahvast oli murdu neid ülistama tulnud. Igal superstaaril oli oma piltide ja nimedega kaunistatud hobuseauto, millest astusid välja elegantsed ja lihastes võitlushobused. Needki löödi kõik läikima, punuti sabad ning patsid ja kaunistati värviliste tuttidega. Iga mees kasutab ühe etenduse jooksul 6-7 hobust, näidates nende julgust, kiirust ja manööverdamisvõimet. Alles lõpus, kui härg tapetakse, on matador (e tapja) jala. Meie ise etendusele ei läinud, sest see tundus ikkagi liiga toores värk olevat. Aga saime etendust jälgida ühes külakõrtsis, sest tähtsamad corridad kantakse alati teles üle. Kõrtsus oli lihtne, sai koleda koha peal telekat mitte vaadata. Aga hobused ja mehed on ikka osavad küll, seda peab möönma. Kogu hobufestival kokku oli peadpööritavalt muljeterohke ja mõnes mõttes väsitavgi, aga ärge jätke kunagi seal osalemise võimalust kasutamata. See kõik tasub nägemist ja tunnetamist: temperamentsed hobused, uhked ratsanikud ja kutsarid, kaunites erksates rõivastes naised, flamencomuusika ja –tants, kohalikud toidud ja ohtrasti šerrit.