Kuulake nüüd neid narre: budistlike traditsioonide järgi on see Buddha jalajälg, kristlased teavad (ja mõned islamiusulised Sri Lankal kinnitavad järgi), et jalajälg kuulub õunamaiale Aadamale, hindud pobisevad vaikselt, et jalajälg on raudselt Shiva oma.
Ilutseb see “jalajälg” Sri Lankal, Adam`s Peak (või Sri Pada) nimelise mäe otsas. Päris tipus.
Mägi ise kõrgub Lanka sisemaal ja on ümbritsetud suud lahti kiskuvast loodusest ning tee istandustest. Kõik viitab sellele, et iga turist peaks sinna sattuma ning selle ime oma silmaga üle kaema: ingellikult ilus loodus, kellegi eriti raske inimese poolt ettevaatamatult kivisse vajutatud tallajälg, tee istandused – palun väga, ka mina sean oma sammud sinna, sest mis saaks valesti minna?
Mulle jääb kahe silma vahele fakt, et Adam`s Peak on 2243 meetrit kõrge.
Ja et kui me öösel autoga saabume, peab kohe hakkama sinna otsa ronima, sest ainult niimoodi näeb sealt kuulsat päikesetõusu, millest iga eeskujulik turismifirma pasundab.
Seega alustame oma tõusu kell üks öösel. Tuleb välja, et trepiastmed, mis sinna üles viivad, kus näeb jalajälgi ja päikese tõusu, on valgustatud. Issand, kui mugavaks on kõik turistile tehtud!
Mul läheb ronimine palju paremini, kui arvasin! Pool tundi lähen treppidest üles jooksuga. Sellise sportliku sörgiga. Teen raja peal teiste inimestega, kes samuti mäe tippu teel on, nalja ja lähen siis nendest ette. Üsna varsti olen poolel teel ja ootan enda väsinud kaaslasi järele. Edasi aitan juba oma kaaslaste kotte tassida kuid jõuan mäe tippu siiski esimesena.
See kõik on muidugi sulavale.
Kui ausalt ära rääkida siis:
01.30 – kuulen, kuidas mu süda lööb. Kuulen korraga kõikide meie südamelööke, kes minuga kaasas on ja teiste turistide omasid ka
01.45 – saan aru, et olen kohutavas vormis ja peaksin tagasi pöörduma
01.46 – mõte tagasi pöördumisest ajab mind paanikasse, sest olen juba 45 minutit turninud
02.00 – saan aru, et see oli rumal mõte, mitte tagasi pöörduda aga nüüd on juba liiga hilja
02.30 – kaaslased on ees kadunud, enamus inimesi, kes mäge külastavad, rühivad minust mööda
02.45 – sõbralik vana saksa turist, kes minust kiirrongina mööda vuhiseb, hüüab: “Good morning!” “No,” vastan mina
03.00 – minu naine on jäänud minuga ühte sammu – kaastundest, arvan ma
03.05 – Justyna ütleb: “Nii tore, et me siin oleme!?” Kui ta nii arvab, pean ju selliseid asju veel ja veel läbi tegema?!
03.06 – kaalun võimalust oma naisest lahku minna
03.45 – õhku ei ole
03.46 – luban, et sellel aastal hakkan rohkem trenni tegema ja ujuma
03.47 – võtan lubaduse tagasi, sest saan aru, et kergem on lihtsalt selliseid situatsioone nagu käesolev, vältida
04.15 – heidan trepile pikali, sest on tunne, et maks läks füüsiliselt üle kopsu
04.16 – minust tehakse pilt ja kõik naeravad
04.17 – üritan seletada, et ma ei tee nalja aga seletuse jaoks ei jätku võhma
04.40 – trepid muutuvad väga järsuks kuid näen, et ainult üks trepp on veel minna ja tipp ongi käes
04.41 – selle ühe trepi taga on veel seitse treppi
04.42 – arutlen, et mis minuga täpselt juhtub, kui ennast siit kivitreppidest pea ees alla kukutan
05.10 – jõuan tippu! Polnud üldse raske!
05.11 – mulle öeldakse, et see ei ole veel päris tipp, sinna on kakskümmend astet veel
05.11.25 – keeldun kategooriliselt neid astumast
Ühesõnaga see olin mina. Aga sina ei ole selline. Sinul soovitan kindlasti seda kohta külastada! Päikese tõusu nägin ma ju lõppude lõpuks ära ja see oli maagiline. Kogu see koht on maagiline!
PS: Treppidest alla tulemine on veel palju raskem!