ÜHETEISTKÜMNES TEKST 25.12: Jacob Aagaard

No ja siis ma sain järsku aru, et ma ei jõua jõulude ajaks oma abikaasa juurde, kes on selleks puhuks koguni Sri Lankale maandunud - et minuga jõulud koos veeta.

Mina olin ikka põhja pool Sri Lankal – täpsemalt Kilinochchi linnas, mis oli oma vabariigi eest võitlevate Tamili Tiigrite “pealinn”.  Viimane kants. Selle linna lähedal need tegelased eesotsas härra Velupillai Prabhakaraniga lõpuks aastal 2009 puruks löödi. Tahtsin tolles kohas oma raamatu jaoks mõned pildid teha. Sõja võidu puhul valitsuse poolt uhkelt püstitatud monumendist ja maatasa pommitatud palmimetsadest.

Tegin oma pildid ära.

Aga jõulusid oleks ju ilus tähistada? Otsustasin selle mõtte saatel ikka lõppkokkuvõttes järsku minna esimese rongi peale, mis Sri Lankal põhja poolt lõunasse suundub, kuigi oleks olnud veel vaja seal põhjas materjali koguda.

Impulsiivselt otsustasin.

Suur viga.

Oleks natukene rohkem kaalunud ja istekoha broneerinud, ei oleks ma pidanud seitse tundi loksuvas vagunis püsti seisma, kana vastu varbaid toetamas.

Oma raamatus annan kindlasti näpunäite, kuidas Sri Lankal rongipiletit osta.

Ainukene ilus moment selle sõidu jooksul oli see, kui jõudsime pealinna lähedale (mitte isegi poolel teel, sinna, kuhu olen teel) ja mina otsustasin maha minna, sest enam ei jaksanud ja siis äkitselt trügis minu juurde läbi rahvasumma üks ümmarguste prillidega mees, kellel oli umbes kümne aastane jõmpsikas käekõrval. Ta näis kohalik olevat. Nii see mees, kui ka vili tema kõrval.

Ta ütles mulle ilusas inglise keeles: “Vabandust, et ma teid tülitan, aga mina ja minu laps (viipas peaga oma käekõrval hoitava väikese indiviidi suunas) oleme juba kuus tundi mõelnud, et te näete välja nagu … ” (siit on nimi puudu)

No ma ei saanud sellest nimest aru, mis ta ütles.

“Nagu kes?” küsisin, olles väsinud seismast. Kõik see vagunite kolin ümberringi sundis mind agressiivsele käitumisele.

“Nagu ….(jälle mingi nimi).” aitas ta mind ja tema poeg vaatas samuti teravalt mulle otsa.

Jälle ma ei saanud nimest aru, mida nad korrutasid.

Minu suure küsiva näo peale ütles mees lõpuks selgitavalt ja lihtsalt: “Üks Taani suur malemeister!”

Mina uurisin teeseldud sõbralikkusega selle peale lapse käest, et kas tema arvab ka nii, ja see laps noogutas pead niimoodi, et suured prillid tahtsid silmilt kukkuda.

Armsakesed olid need inimesed. Isa ja poeg Sri Lankal, kes armastavad malet nii palju, et teavad Taanist pärit male suurkujusid!

(Mina tean ainult, milline näeb välja malelaud. Isegi kui see on märg – tunnen ära!)

Lasin poisil endale paberi peale selle nime üles kirjutada ja nüüd jõudes kohta, kus on internet, kirjutan seda blogipostitust siin ja vaatan, et mina pidavat välja nägema nagu Jacob Aagaard (guugelda nüüd).

See on minu selle aasta üks armsamaid hetki, kui aus olla. Küll võrreldakse siin valget inimest Michael Jacksoniga (?!) või selle mõttetu David Beckhamiga.

Aga see, et isa ja poeg tulevad nagu tandem ja teatavad ülerahvastatud rongis sulle, et sa näed välja nagu malemaailma suurkuju – see paneb tahes-tahtmata naeratama isegi minusuguse küüniku.

LOE KÕIKI RENE SRI LANKA LUGUSID SIIT >

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga