Revolutsionäär ja kivist noku

„Kivikesed Hồ Chí Minhi sünnikülast, laotatud tema aju kujuliselt.” Ma seisin ajaloo groteskseima nimega muuseumieksponaadi ees ja suutsin vaevu naeru pidada. Naermine võrdunuks aga kuriteoga.

„Hồ Chí Minh tegi vietnami rahva jaoks väga palju head,” oli viimne kui vietnamlane uhkusega teatanud, kui nende käest legendaarse revolutsionääri kohta küsisin. Hanoi tänavail räägiti Hồ Chí Minhist aupaklikult, kuigi lihapirukate eest tuli Ameerika dollarites maksta.

Muuseumis naermine on üldse üks kummaline asi. Kambodža pealinnas Phnom Penhis asuvas Tuol Slengi genotsiidimuuseumis hoiatavad selle eest koguni sildid. Mõnikord paneb loodus võikustele naeruga reageerima – mõni asi on lihtsalt nii jube, et ainus viis sellega oma peas toime tulla on naerma pursata. Üldse mitte pahatahtlikult ega üleolevalt, pigem kaitseb naer sellises olukorras inimese sisemist tasakaalu.

Igatahes pistsin aastate eest Johannesburgi apartheidi muuseumis üht eksponaati märgates laginal naerma (see oli lastele mõeldud suulu keele vestlussõnastik, mis õpetas mustanahalistega ainult „tee mu voodi üles” tüüpi käsklustega suhtlema). Hồ Chí Minhi muuseum oli aga koletustest kaugel. Vastupidi – armastatud revolutsionääri tegevust ülistav väljapanek pakatas elujaatusest ning seda naljakamalt tema aju kujuliselt laotatud kivikesed mõjusid.

Ma tahtsin tegelikult Hồ Chí Minhi ennast näha. Ta lebab klaaskirstus keset omanimelist mausoleumi ega pane pahaks, kui tuhanded huvilised tema maiseid jäänuseid uudistamas käivad. Ma soovisin oma silmaga veenduda, et vanamees, keda kohalikud jäägitult jumaldavad, tõepoolest nii hea inimene oli. Kui ei õnnestu elavana, ajab surnukeha kah asja ära, näisin arvavat.

Paraku oli mausoleum tol päeval suletud ja nii tuli mul sealsamas paikneva muuseumiga rahulduda. Ja milline muuseum see oli! Ilma naljata – kui peaksin Hanoisse kunagi tagasi sattuma (ja ma loodan väga, et satun), sõidan lennujaamast otsejoones Hồ Chí Minhi muuseumisse tagasi. Omal kummalisel moel jutustab see põnevama loo kui veritseva Jeesuse pildid suvalises Euroopa kunstikambris. Ja mul on ükskõik, kas Hồ Chí Minhi lugu just täpselt sellisena aset leidis, nagu seda muuseumis räägitakse. Nii nagu on suuremal osal inimkonnast ükspuha, millisele ristile ja kas üldse üks pikkade juuste ja sooja naeratusega mees kunagi löödi.

Hồ Chí Minh jälitab sind Vietnamis igal sammul. Ka siis, kui oled veendunud, et temast lõpuks lahti said. Ma ostsin järgmisel hommikul ekskursiooni Hạ Longi lahele. See maksis 45 dollarit ning sisaldas edasi-tagasi bussisõitu ja toitlustamisega ööbimist mõnekajutilises laevukeses, millega turiste tollele imelisele lahele sõidutatakse.

Hạ Longi lahe muudavad märkimisväärseks 1969 kaljumürakat, mille tekitasid – vähemalt legendi järgi – draakonid, kelle jumalad Vietnami rahvale kriitilisel hetkel appi saatsid. Kuid Hạ Longi lahe kaljudel on ka teine ning täpselt sama väheusutav tekkelugu.

„Lahes on täpselt 1969 kaljut,” seletas verinoor giidineiu surmtõsiselt, „ning nagu te kindlasti teate, suri Hồ Chí Minh 1969. aastal. Ei ole kahtlust, et need kaks asja on omavahel seotud.” Ja suunas seejärel punast täpikest kiirgava lambi nokut meenutava kivimoodustise suunas ning kukkus sundimatult itsitama.

Selline on Vietnam. Ühest küljest omamoodi mini-Hiina, kus inimesed on kommunistliku mineviku külge klammerdunud. Teisalt aga täpselt samasugune riik nagu iga teine, jumalike lihapirukate ning ulakaid nalju loopivate preilidega.

Ning kolmandaks on Vietnam ilmselt lahedaim koht, kus ma käinud olen. Kus mujal õnnestub sul külastada restorani, mille menüüs on täpselt üks roog?

 

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
______________________________________________________________________

Fotod: Mihkel Raua erakogu, avapildil Ho Chi Minhi mausoleum ja teisel pildil Vietnami tänavavaade.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga