Eesti mees ja The New York Times Building

Eestlased on bipolaarne rahvas. Me oleme võimelised ühel hetkel põhjatusse alaväärsuskompleksi langema ning järgmisel end universumi keskpunktiks pidama. Hala iseenese tühisusest muutub kiiresti veendumuseks, et õige eesti mees on suuteline ükskõik milleks, antagu talle vaid võimalus. Aga vaat just too võimalus on puudu, sest meid on nii vähe. Ent pole hullu, vähesus ongi meie tugevus! Ja nii edasi. Eesti piir käib vastu Hiina müüri, nagu mu isa täis peaga laulda armastas.

Ka mina kõigun tolle bipolaarsuse ühest äärmusest teise. „Eesti riigieelarve tulude maht on kõigest veerand Apple’i aastakäibest,” ahastan pimedal novembriõhtul Facebookist tehnoloogiauudiseid lugedes. Ja panen seejärel laigi tuttava Tõrva ärimehe praalimisele, kes lubab Seattle’i kesklinna 30 kortermaja püstitada. Üks äärmus, teine äärmus. Nagu katkine seinakell, mille pendel kipub teinekord liiga kiiresti kõikuma.

Ja kuigi ma olen hädas mõlemaga, tunnen end eriti hapralt hetkel, mil meri põlvini langeb. Kui ma enda – ja paljude oma rahvuskaaslaste – juures midagi kardan, siis on see meie veendumus, et ülejäänud maailma ülesanne on Eesti ees seista, müts peos. Ja kui see peaks ülejäänud maailmale üle jõu käima, siis saame ka nendeta hakkama.

Enesekindlus on tore asi, aga ainult nii kaua, kui sa seda liiga tõsiselt ei võta. Mina aeg-ajalt võtan. Ja siis osutub reisimine – eriti Ameerika Ühendriikidesse – tõeliseks imerohuks. Kui mind järjekordne maailmavallutuslik mõte külastab (mitte just 30 kortermaja Seattle’is, aga midagi sinnakanti), siis reisin New Yorki, 8. avenüü ja 41. tänava nurgale. Mõnikord füüsiliselt, enamasti lihtsalt arvutiekraanil.

Tolles tähenduslikus punktis seisab kuulus The New York Times Building. Ehk siis maja, kus tehakse ühte ajalehte. Mis siis selles nii väga erilist on, eks ole? Ajalehetoimetusi on terve maailm täis, isegi Eestis on neid mitu tükki.

Kõik õige. Kuid New York Times’i hoonet pilguga esimesest korrusest viiekümne teiseni (!) mõõtes saan ühtäkki aru, kui jube suur üks ajaleht – ja selle lugejaskond – olla võivad. Ma olen võimeline Times’i hoone ees mitukümmend minutit passima ning seda ainiti vaatama, ise iga sekundiga pisemaks muutudes. Kuni päris pisikese ehk enda objektiivselt õige suuruseni välja. 30 korrusmaja Seattle’i kesklinnas tunduvad ühtäkki täieliku absurdina. Täpselt sama jabur on illusioon iseenese võitmatusest, mille lummuses ma kõigest pool tundi tagasi mõnulesin. Inglise keeles nimetatakse taolist New York Timesi hoone jõllitamise rituaali „asjade perspektiivi panemiseks”. Minu jaoks on see reis – ükskõik kas tegelik või virtuaalne – aga parim enesedistsipliini kursus. Isegi siis, kui sellega kaasneb oht bipolaarsuse kaare teise ehk rahvusliku alaväärsuskompleksi otsa lennata.

Ma teen sellise New Yorgi reisi järel paremaid igapäevaotsuseid ning jätan tuttava ärimehe Seattle’i projekti investeerimata, kuigi ta selleks lahkesti võimaluse pakub. Teiseks ei vihasta ma enam üldse, kui Postimehe avan ja sealt loen, kui jube ebakvaliteetne see Ameerika meedia ikka on, kallutatud ja hirmus vasakpoolne veel pealegi. Sest vihastamisest kõik maailma hädad algavadki, eriti eesti mehe omad, kes on ükskõik milleks suuteline.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

______________________________________________________________________
Foto allikas: Benson Global

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga