Ma tegin teleka lahti ning hakkasin partei kongressi vaatama. Esimestes ridades istusid sõjaveteranid, nagu sellistel puhkudel ikka – krimpsus nägudega muldvanad mehed, kelle rinnaesiseid täidab ordenite meri. Nad pistsid iga järjekordse leninliku loosungi peale maruliselt aplodeerima, kuigi ei tundunud juba ammu ööd ega mütsi jagavat. Püüa ise saja-aastaselt millestki aru saada.
Kõnepuldist räägiti riigi enneolematust edust ja vahel sekka kiideti Marxi uskumatut ettenägelikkust. Sõnavõttude vahele esitasid punaste kaelarättidega tüdrukud graatsilisi ja kui, siis ehk vaid natuke militaristlikke tantsunumbreid.
Ma panin televiisori kinni, tirisin kingad jalga ning läksin välja. Teisel pool teed müüs vanamutike õlis küpsetatud pirukaid.
„Palun mulle kaks,” astusin talle ligi. Mutike libistas pirukad pabertuutusse ning andis mulle.
„Kui palju?” võtsin rahakoti välja.
„Kuus dollarit,” teatas mutt.
„Kuus dollarit?” ei suutnud ma ära imestada. Rõhuga sõnal „kuus”, sest dollarid kehtivad Hanoi tänavatel ainsa tõsiselt võetava maksevahendina. Mis sest, et palka makstakse siin dongi-nimelises valuutas.
Parteikongress ja dollar pole ainus kontrast, mis Vietnami külalisi hämmastab. See uskumatu riik on vastuolusid täis ja seda põnevam on siin käia. Ka siis, kui odavana reklaamitavas riigis kahe lihapiruka eest kuus dollarit küsitakse.
Maksin ära, lõin hambad krõbedasse taignasse ning sain järgmise laksu nostalgiat. Täpselt selliseid pirukaid järasin ma Tõnismäe kaupluse ees, tubli kolmkümmend aastat ja kaheksa tuhat kilomeetrit tagasi. Neid nimetati toona rotikateks, pooltõsiselt pirukaliha päritolule vihjates. Lapsena ei uskunud ma kunagi, et keegi võiks rotiliha pirukatesse toppida. Hanoi vanalinnas tundus see aga täiesti võimalik. Hanoi vanalinnas tundub kõik võimalik.
Ma käisin Vietnamis täpselt kümme aastat tagasi, kuid vaevalt seal midagi vahepeal muutunud on. Maailm võib eest ära tormata, kui tahab, Vietnamil ei näi aga kuhugi kiiret olevat. Täpselt nii ma Hanoi vanalinna hotellis kommunistliku partei kongressi vaadates uskusin. Kuigi olin veel eelmisel päeval Hong Kongist Hanoi suunas lennates arvanud, et küllap on kapitalistlik heaolu sellegi kantsi ära võtnud.
Vietnam Airlines on nimelt moodsaim lennukompanii, millega mul on kunagi lennata õnnestunud: tuliuued lennukid, suurepärane toit ning laitmatu inglise keelega piltilusad stjuardessid. Turism on Vietnamis sama prestiižne tööstus nagu pangandus Eestis. Konkurents Vietnam Airlinesi (või ükskõik millise turismiga seotud ettevõtte) töökohtadele on armutu, aga seda ma toona veel ei teadnud.
Vietnamis valitseb segu kaheksakümnendate Nõukogude Liidust, tänapäeva Ameerikast ning loomulikult Vietnamist endast, mis on kõigile mõjudele vaatamata isikupärase kultuuriga koht. Omal veidral moel on kommunistlik minevik – ja olevik – selle kultuuri oluline, kuigi eemaltvaataja jaoks näiline osa.
„Mida te Hồ Chí Minhist arvate?” püüdsin igal võimalusel kohalikke provotseerida. Endise okupeerituna on eestlane veendunud, et punaliidreid on võimalik vaid vägisi armastada. Ma olin kindel, et omavahelistes vestlustes – eriti peale viiendat õlut – võtavad vietnamlased endisest juhist rääkides veidi liberaalsema hoiaku.
„Hồ Chí Minh tegi vietnami rahva jaoks väga palju head,” vastas aga viimne kui üks vähimagi irooniavarjundita hääles. Nad on kas eriti ettevaatlikud või usuvad oma punaminevikku tõsimeeli, maksku tänaval dollarid või dongid. Mul oli esimest võimalust lihtsam uskuda ning Vietnami Kommunistlik Partei oma peas millekski illusoorseks mõelda.
Ometi otsustasin 1969. aastal surnud Hồ Chí Minhi oma silmaga üle vaadata. See on nimelt võimalik – Ba Đìnhi väljakul asub mauseoleum, kus suur revolutsionäär klaaskupli all tuhandeid pilke trotsides põõnab.
„Palun Hồ Chí Minhi mausoleumi juurde,” ütlesin taksojuhile.
„Hồ Chí Minh tegi vietnami rahva jaoks väga palju head,” teatas too sõitma hakates. No just.
Järgneb…
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
______________________________________________________________________
Foto: vov.vn, Shutterstock
1 Trackback