Riigist lahkumise maks, mis on iga senti väärt

Mul on veider hobi – ma kogun reisijuhtideks nimetatavaid raamatuid. Selliseid, mis maailma iga maa olulisemad vaatamisväärsused ja odavamad hotellid üles loetleb ning klantspiltidega varustab. Kõik need Lonely Planetid ja Rough Guidesid.

Päris niisama ma neid ei osta. Ma pean selles kohas käinud (või parajasti käimas) olema, vastasel juhul jääb vastavasisuline Lonely Planet soetamata. Aastatega on neid paras hunnik kogunenud ja kui ma väidaksin, et neisse põhjalikult süvenenud olen, käiksin tõega meelevaldselt ringi.

Iga kord, kui kolima hakkan (neid kordi on viimasel ajal tubli tosin ette tulnud), vaatan oma reisijuhtide hunnikut ning esitan küsimuse, mida koristusguru Marie Kondo sellistel puhkudel esitada soovitab: kas need raamatud teevad mulle rõõmu? Või vean neid pelgalt kohusetundest kaasa?

Ei tee mingit rõõmu, leian iga kord. Ning pakin need seejärel kaasavõetavate asjade hunnikusse, sest ei suuda oma reisiraamatuid mingil põhjusel ära visata. „Reisijuhtide järgi on mul lihtne raamaturiiuli ees seistes meenutada, kus ma käinud olen,” leian meelevaldseima võimaliku vabanduse.

Ainus reisijuht, mille aeg-ajalt kätte võtan, on Santo Cilauro kirjutatud „Molvaania: kaasaegsest hambaravist rikkumata maa”. Molvaania on vähetuntud Euroopa riik, mis võtab turistidelt riigist lahkumise maksu. See on maailma üks kõrgemaid, kuid spetsialistide hinnangul iga senti väärt. Molvaania hümn valiti 1987. aastal avalikul konkursil ja kuna kolmandas salmis nõutakse mustlaste tapmist, pole selle esitamine kohustuslik.

Eesti keeleski ilmunud fiktiivne reisijuht on niisiis teos, mis kõigi ülejäänud reisijuhtide ja nende kollektsionääride üle valju häälega naerab. Ja õigusega, sest ameeriklastest ekspattide kirjutatud reisijuhid on parimatest kavatsustest hoolimata stereotüüpide ning klišeede kogumikud.

Vähe sellest. Aeg-ajalt soovitavad nad reisihuvilistele kohti, millest oleks tegelikult targem eemale hoida. Minu viimane vastav kogemus on pärit linnakesest nimega Galena, mis asub Ameerika Ühendriikides Loode-Illinoisis kümmekond miili Iowa piirist.

„Ilusaim väikelinn terves Kesk-Läänes!” lubavad turismiraamatud ühendkooris. „Kes pole Galenas käinud, see ei tea Ameerikast midagi. Joovastavalt sümpaatne linn, mille peatänavat palistavad riigi parimad restoranid ning hubased poekesed. Iga vandersell teeb endale teene, kui Galenasse sõidab.”

Pakkisin pere autosse ja tegin, nagu kästud. Kolm tundi Chicagost ja kohal me olimegi. Ning mitte ainult meie. Reisijuhtidel on inimkonna kollektiivsele psüühele maagiline mõju, millegi muuga oli Galena südalinna ummistavaid rahvamasse võimatu seletada. Jumala pärast – tipptunni Kopli tramm on laupäevase Galenaga võrreldes inimtühi. Siin polnud võimalik auto ustki kedagi pikali tõukamata lahti teha.

Saime autost kuidagi välja ning tegime lõunasöögi järel tiiru „hubastes poekestes”, mille kaubavalik koosnes Hiinas toodetud suveniiridest ja Donald Trumpi naeruvääristavatest nukkudest. Midagi pole teha – pahatihti määravad koha atmosfääri külalised, mitte need, kes selles kohas elavad. Kui nõudlus on Trumpi nägudega matrjoškade järele, siis selline on ka pakkumine. Idüllilisest väikelinnast (mida Galena omal ajal kindlasti oligi) saab reisijuhtide abiga koht, mis võiks sarnaselt Molvaaniaga lahkumismaksu koguda – maailma kõrgeimat,  ent iga senti väärt.

LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »

______________________________________________________________________
Fotol: Galena peatänav, Shutterstock

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga