Puuoksa külge riputatud kiik võib ühe rahva kohta öelda rohkem kui hümn, lipp ja vapp kokku. Chicagos on tuhandeid ristmikke ja üks neist moodustub Rascher avenüü ja Paulina tänava kohtumisel. Ristmik nagu iga teine, aga ometi eriline, sest siin on minu Ameerika kodu.
Diagonaalis üle tänava elab üks mehhiko perekond. Nad on olnud siin kauem kui keegi teine – üle paarikümne aasta – ning see on kolida armastava Ameerika jaoks pikk aeg. Igal kevadel riputavad nad oma maja ette puuoksa külge kiige. Sinise ja suure. Sellise, mis vabalt ka paari täiskasvanut kannab.
Mu lapsed jumaldavad sinist kiike jäägitult. Nad nõuavad kiikuma minekut isegi siis, kui väljas on juba pime või taevast kallab vett. Nii olen ma Rascheri avenüü ja Paulina tänava ristmikul seisnud kauem kui suurem osa minu siinseid naabreid. Peamiselt selleks, et lastele hoogu teha.
Aga mitte ainult. Sest puuoksa külge riputatud kiik võib ühe rahva kohta väga palju öelda.
„Vauu,” laseb kogukas proua oma auto küljeakna alla. Ta on jäänud keset teed seisma, et meiega juhiistmelt rääkida. „See tundub küll vahva olevat!” ajab ta pöidla taeva suunas püsti. Justkui märku andes, mis suunas liigub tema tuju, kui tänavanurgal kiikuvaid lapsi näeb.
„Oo jaa, Ma’am,” püüan rõhutatult viisakas olla ning arvan miskipärast, et eriti hästi õnnestub see arhailiste sõnadega. Ma’am ei ütle naiste kohta siin ammu enam keegi, kui siis ehk Texases.
„Ma mäletan neid hästi,” osutab ta kiigele ja ütleb, et roniks suurima rõõmuga ise laste juurde ning kõlguks koos nendega hilisõhtuni, kui ainult aega oleks. Ülearu kiire ei näi tal kah olevat. Igatahes ei liigu naise auto isegi siis, kui järgmine on sunnitud tema taga seisma jääma.
„Tere päevast,” kilkab tagumise auto juht läbi allalastud küljeakna. „See on küll cool! Ei tea, kas see minusugust kah kannab?”
Temasugune on umbes mõnesajakilone mees, kes hommikusöögiks friikartuleid nosides risti ette ei löö ning kingapaelade kinnisidumisel abi vajab.
„Küll kannab,” vastan mina ja lisan igaks juhuks, et kui juba mind kannab – ja see kannab –, siis kannab ükskõik keda. Mees pistab heatujuliselt naerma ja lubab mu väite kontrollimiseks õhtul tagasi tulla. Mõlemad autod hakkavad seejärel liikuma ning kaovad järgmise ristmiku taha.
„Hõh-hõh-hõh-hõh,” kuulen ühtäkki selja tagant ning tean, et nüüd tuleb mul kiigel ruumi teha. Kõkutaja on umbes kolmekümnene mees, kes elab siit paar ristmikku (ehk block’i, nagu inglise keeles öeldakse) edasi. Korralik naljalemb, kes oma koerale Oreo nimeks pani ja sellega iga paari tunni tagant siinkandis jalutamas käib.
Oreole meeldib kiikuda ning paari hetke pärast hüppab telliskivisuurune peni kiigele, justkui oleks seda sadu kordi varemgi teinud (ongi).
„Hõh-hõh-hõh-hõh,” teatab kõkutaja natukese aja pärast ja lubab Oreole, et tagasiteel tohib ta veel kiikuda.
Nad lahkuvad ja meie ees peatub järgmine auto. Ja järgmine. Ja siis veel üks.
Iga allalastud aknaklaasi taga on vähemalt kolm rõõmsat lauset sinise kiige ja mu laste kohta. Kel pole aega vestelda, see viipab tervituseks käega, mis sest, et näeb meid esimest korda elus. Märkamata ei jää me aga kellelegi.
„Mis sulle seal Ameerikas nii väga meeldib?” küsivad inimesed pea alati, kui kuulevad, et suure osa oma ajast siin veedan. „Mis seal parem on?”
„Ei olegi parem,” vastan mina. „Aga teistmoodi on küll.”
Ning räägin naiivsevõitu loo sinisest kiigest, mille mehhiklased igal kevadel Rascheri avenüü ja Paulina tänava ristmikul puuoksa külge kinnitavad.
LOE KÕIKI MIHKEL RAUA LUGUSID »
______________________________________________________________________
Foto: erakogu