Kui oma seitse aastat tagasi Laoses oma naisega esimesele džungliretkele läksime – sellisele, kus ööbid džunglis, just nagu meie reisijad nüüd –, siis rõõmustasime esimesed tund aega siiralt selle üle (meiega koos tulnud noort seltskonda hinnates), et “meiega ei ole liitunud mõned vanemad inimesed, kes kogu seltskonnal matkahoo maha tõmbaks”. Just täpselt nii ka oma naisele ütlesin, kuni pärast tundi ülesmäge kõndimist olime järsku hoopis meie need kaks “vanemat inimest”, kes rivi taga nagu auruvedurid lõõtsutasid ja tigedalt vaatasid, kuidas noored prantsuse poisid nagu möödaminnes puude okste küljes kiikusid ja meie saime vaevu suust kahepeale välja ühe viliseva lause: “Meil .. on… vaja … oeh… appi … jumal aidaku… pildistada… loodust.” See oli maha jäämiseks ainuke vabandus.
Jah, tõepoolest, higised ja kergelt mudased džunglist naasejad möönavad tihti, et see esimene päev mäkketõusu on veidi raske, kui sa ei ole sportlikus vormis ja tavaliselt inimesed ju ei ole. Välja arvatud mõned, kes tulevad, väga otsusekindel pilk silmis Laoses Namthasse ja lähevad mägedesse matkama… viieks ööpäevaks. Ka selliseid inimesi on olemas ja nad elavad siin, meie keskel. Neid kutsutakse tavaliselt kas sportlasteks või matkasellideks. Tavalisele (loe: normaalsele) inimesele on aga esimene džunglimatkapäev vist pisut raske, ent ei mitte midagi võimatut ja kontimurdvat. Mitte keegi ei murra päriselt konte. Ja mitte keegi, ma kordan: mitte keegi meie reisijatest ei ole väitnud, et see matka-kogemus ei oleks lõppkokkuvõttes pingutust väärt olnud. Rahul ollakse tagantjärgi alati. Ja väga. Kõik need vaated, see meeleolu, see džungli informatsioon, mida kohaliku giidi käest saab… See elamuste pagas jääb sulle hõlma alla igavesti südant soojendama. Ahjaa – see džunglitoit, mida giidid valmistavad (kohalikke poisse siirdub matkarajale koos reisijatega mitu, mitte üks) on seal värskes õhus, ürglooduses, täiesti jumalik.
See džunglis matkamine olegi vist peamine põhjus, miks need vähesed turistid Laosesse tulevad, ma pakun. Mitte küll ainuke, aga vist esimene asi on Laoses matkamine, mida soovitakse teha ja otsitakse. Päev või kaks või rohkem, džungliteedel marssimist, mitte juhtudes kokku kokku sadade teiste turistidega.
Peoriik see ei ole, kuigi peod leiame me ka siit üles, kui vaja on. Merepiiri Laosel ei ole, kuigi ujuma läheme ikka. Laos ei ole kuulus oma gurmee poolest, kuid imeheast toidust ei tule reisil puudus. Tegelikult on Laoses kõike, mida kaugelt võib olla nii hästi näha ei ole, aga tulles siia lihtsalt matkama, leiad pea sada muud pisiasja, mis sind selle maaga köidavad. Mina arvan küll nii. Ja ma olen enda meelest selles suhtes väga taibukas.
Matkamine algab alati hommikuse nuudlisupiga, mulle lähedaseks saanud “supikohas”. Tirin alati kõik oma külalised just sinna ja õhutan: “Suppi, suppi, sööge kõik suppi!” Ja mu külalised siis luristavad seda suppi. “Pange rohkem tšillit sisse!” Ja kiidavad, sest ma olen ise nii õhinas sellest kohast ja ilmselt keegi ei julge hommikul vara teise inimese entusiasmi jahutama hakata.
Mis teeb ühe tavalise “supikoha” minu silmis eriliseks? Neid on siin linnas ju veel? Ja igal pool Laoses. Võib olla see, milline värske “rohelise” valik antakse supi kõrvale? Võibolla see, et kohalikud saavad siin sinu tellimusest aru, ilma sõnagi võõrkeelt oskamata? Võibolla on asi super heas pähklikastmes, mida pakutakse supi kõrvale, või see roheline tee, mida pakutakse perenaise poolt sulle pärast sööki tasuta? Võibolla annab plusspunkte aga lihtsalt puhtus, mis selles kliente täis kohas valitseb ja millest Laoses nii tihti küllaltki kergekäeliselt mööda vaadatakse – puhtus on ju nõrkadele! Võib olla aga kõik kokku? Igal juhul nuputame koos kohalike sõpradega, et kuidas saaks aidata väikesel Laose supikohal saada Michelini täht. Kuidas härra Michelin üle kavaldada, et ta saadaks siia pärapõrgusse suppi sööma oma jüngrid. Ja kohalik matkakorraldaja pakkus veel välja, et alustaks äkki ise oma Laose toidukohtade auhindade väljaandmisega mõnel suuremal Laose veebilehel. Mõte on hea. Mõtleme seda mõtet edasi.
Nüüd võib aga supi kurku tõmmata, sest kõva plärina saatel saabub meie tuk-tuk ja viib inimesed matkama. See algab alati nii: hommikul on veel natukene sume, saabub Phonsak, jalas põlvikud, siis tukk ja siis sa juba rapud unise peaga liivastel, auklikel teedel, sulle antud võõras magamiskott seljakotis ja mõtled, et kas see siis nüüd oli kõige parem mõte. Kanad ja kuked hüppavad kihutava tuki eest kahte lehte. Varsti jääb tukk maantee ääres seisma, väike rada läheb puude vahele ja sinna sa kaod oma võõra magamiskotiga, mis võib (aga tingimata ei pruugi seda teha) hommikul kõvasti sulgi välja ajada; kaod nende puude vahele päevaks ja ööks. Ja siis veel pooleks päevaks.
Enne, kui palmilehed sinu selja taga valguse ära lõikavad, küsitakse jälle, et kas džunglis on ohtlikke loomi ja nagu ma ausalt ütlesin: on. Aga nad põgenevad sinu eest. Sina neid ei näe. Ka pimedas öös ei hiili metsik elevant sinu laagriplatsi juurde mõttega “äkki võiks nendele kuttidele siin tappa anda…”. Džunglites, kus meie rändame, ei ole ka malaariat, ning üldse on sellel ajal, kui meie reisid toimuvad – Kagu-Aasia kuumal talvel -, moskiitosid väga vähe. Olen sellel konkreetsel reisil siiani vaevu neli neist maha löönud. Kokku. Seda on tõesti vähe, võrreldes suveajaga Laoses, mil sajab nagu jumal uluks nutta ning moskiitod sigivad kui jänesed. Või siis õigemini nagu moskiitod, sest moskiitod sigivad veel palju rohkem kui jänesed, usu mind.
Moskiitodest rääkides on üks asi, mida siiski soovitan džunglis teha – kohalik sääsetõrje osta ja seda endale vajalikesse kohtadesse pritsida. Kohalik, sest Euroopast kaasa võetud piserdatavad vedelikud ei taha nii hästi töötada, kui kohalikust poest ostetud roosa pudelike. Seda pudelikest on vaja selleks, et minimaliseerida dengue palaviku ohtu. Dengue palavik on sääskede kantav viirusnakkus, mis esineb enamustes troopilistes riikides. See võib põhjustada liigesevalu, iiveldust, oksendamist, löövet, nagu räägib hirmutav meditsiiniraamat. “Hetkel puudub tõhus ravi ja oluline on jälgida, et nakatunu ajaks endale lihtsalt sisse palju vett,” lisatakse veel. Enamasti läheb see haigus mõne päevaga üle. Minul on läinud. Aga alati mitte. Igal juhul – moskiitotõrje kaelale, kätele ja jalgadele (silma ära lase seda endale) ja oledki Laose džunglis kõige ohtlikumate loomade eest kaitstud.
Matkamine, vaated nagu raamatus, mis räägib sulle Kagu-Aasiast. Riisipõllud mäekülgedel, ükskõiksed hiigelsuurte sarvedega pühvlid ja siis saab lõkkel küpsetatud kala, millele Phonsak sidrunheina tuti tagumikku torkab. Igal matkal saab seda kala. Kõik giidid armastavad seda teha. See on Laoses minu lemmikroog – see banaanilehel lebav, tühja kõhu peale grillitud krõbe jõekala. Selle kala pärast juba tasub Laosesse minna.
Ja ka neid hõimusid on huvitav vaadata, kellede küladesse me matkadel jalutame. Akhad, taidamid, khmud – kõik nad võtavad meid vastu. Neid on hoiatatud. Lisaks aitavad nad meie metsaradasid lahti hoida, kui näiteks suvel keegi nendel ei matka, kuna sajab liiga palju.
Laose valitsus üldiselt tunnustab neid rahvusrühmi ja nende kultuuriline mitmekesisus särab Laoses iga põõsa taga, kuid tihtipeale ripub õhus ka pingeid ja väljakutseid seoses vähemusrahvaste õiguste ja kultuurilise identiteediga. Tule Laosesse, siis räägime lähemalt!
Pingeid ei ole aga meie laagriplatsil, kuhu ööbima sätitakse, kui päike on kadunud. Maast kõrgema lavatsi ja katusealuse lähedale on tublide laoslaste poolt ehitatud ka džunglidušš ja džunglipeldik. Kui tuled, siis võta pealamp kaasa, et öösel see peldik üles leida. Küll seal pimeduses on siis hea istuda ja kuulata kõiki neid džunglihääli, kuidas keegi sahistab, keegi krooksub, huilgab ja järsku murdub kuskil oks. Issand!
—