Oh helde Buddha, ongi praktiliselt ju reisi lõpp juba käes! Pealinn tuleb veel üle vaadata, sest kuigi me sealt oma teekonda igavikuna näiv aeg tagasi alustasime, olid reisijad esimesel saabumise päeval (õhtul) liiga unised, et aru saada kas nad parasjagu käivad kõnni- või sõiduteel, mida täpselt nad taldriku pealt endale suhu panevad, või kas nende ees kõpskingades kõndiv tüdruk on ikka tüdruk või on viimane hoopis poiss-tüdruk. Seda kõike oli esimese päeva kohta väsinud peaga lihtsalt liiga palju haarata.
Kuigi meie reisiprogrammi on ametlikult sisse kirjutatud, et sõidame Vientiane suunas rongiga, vahetan ma selle tegevuse natukene huvitavama variandi vastu ja me hoopis lendame pealinna. Nii saab kiiremini (lend kestab vähem kui tunni) ja rongiga oleme juba Laoses loksunud ka – see kogemus on läbi tehtud. Eks me (Go Travel) teeme reisikavas ikka mõnikord muudatusi, mis reisi paremaks või huvitavamaks teevad. Kui me (ikka Go Travel) vaid saame. Kõike häid asju ei olegi mõtet kohe ette ju ära lubada – parem luba reisil palju kannatusi ning kui neid ei tule, siis on inimestel eriti hea meel. See oli muidugi naljaga öeldud – saite aru küll, eks.
Aga ühesõnaga – lennuk. Lennata tasub siit juba sellepärast, et Namtha lennujaam on imearmas pisike vaatamisväärsus. Üks väike lennuk saabub propellerite põrisedes tühjale lennuväljale, üks lennukitäis inimesi ootab, et pealinna lennata. Ometi suudavad inimesed siin lennujaamas mõnikord tähtsa näoga teise käest küsida: “Kuhu teie lendate?” New Yorki loomulikult, kuhu siis veel?
Lennud üle Laose on mu lemmikud. Propelleritega lennuk suristab mõnusalt üle roheliste mägede ja ei tee tavaliselt palju pilvi katki, sest lendab küllalt madalalt – mulle meeldib mõelda, et sellepärast, kuna piloot tahab, et just mina saaksin kõike seda imetleda, mis maapinnalt kätte paistab. Tuleb meelde maailmasõjaaegne nali, kus memm ütleb lendurist pojale, et pojake, lenda nii madalalt, kui saad, sest nii on ohutu kui alla kukud (soovin seda ka kõikidele jäledatele vene pilootidele Ukraina kohal – lennake hästi madalalt…).
Aga nii hirmsate teemade juurest kohe minema! Räägime ikka ilusatest asjadest. Räägime lühidalt, mida ilusat saab pealinnas näha. Kõigepealt saabudes saab näiteks jälle basseini näha, sest veega pole me mõnda aega kokku puutunud. Kui tohin meelde tuletada, siis Vientianes on m e e l e t u l t soe. Alati. Palju kuumem ilm, kui seda on põhjapoolses Luang Namthas, kust me tuleme. Mina ei ole üldse basseiniinimene, aga Vientiane kuumuses hakkab ka mulle tihtipeale tunduma nagu see oleks päris hea mõte – minna kahhelkividega ääristatud kloorivee kaussi koos teiste suspedes inimestega, keda ma ei tunne.
Peale basseini saab pealinnas imetleda Patuxaid – võidukaart või siis “võiduväravat”, mis on üsna uhke monument ning mille otsa saab ronida, et kogu linna nagu peo peal näha. Monument on ehitatud 1962. aastal Laose iseseisvumise tähistamiseks ning ehitatud on see ameeriklaste kingitud tsemendist, mis kuuldavasti olla kingitud Laosele lennujaama ehitamise tarbeks. Tüüpiline Laos. Ühel hetkel on aset leidnud vestlus ja see võis välja näha ilmselt selline:
“Näed, vaata, siin on see tsement, mis meile lennujaama jaoks anti. Suur hunnik ilusaid kotte! Tahad näha, kuidas ma sellest ühe piraka värava teen linna keskele? Tahad?”
“Värava?! Sealt saab siis läbi sõita või?”
“Ei, ei saa. Ma teen lihtsalt sellise värava nagu Pariisis on, aga natukene väiksema, sest lennujaam oleks ka olnud väiksem kui Pariisis. Homme hakkan ehitama. Või siis ülehomme. Kuidas viitsin. Ma praegu lähen magama, sest kell on kaks päeval.”
Patuxai on nimelt inspireeritud Pariisi triumfikaarest ja näevadki need kaared üsna sarnased välja, kuigi Laose kaarele on lisatud Laose maalinguid ja kujukesi ning ma vean kihla, et triumfikaar ei ole ehitatud materjalidest, mis anti prantslastele näiteks ooperimaja ehitamiseks.
Käime veel paljudes ilusates templites, kuid tähtsaim neist on Si Saket, mis on vanim tempel Vientanes ja elas üle ka selle aja, kui pahad Siiami sõjamehed kogu pealinna segi peksid ja põlema panid. See juhtus õnneks ammu. See tempel oli seekord ainuke, mis linnas püsti jäeti. Jäeti sellepärast, et templi arhitektuuri leidsid kunagised taid (Tai oli sellel ajal Siiam – et asju segasemaks ajada) olevat nendele meelepärane ja nende maitse järgi ehitatud. Kohapeal kuuleme muidugi selle kõige koha kohta natukene asjalikumaid seletusi.
Üks ilusamaid (ja sürrealistlikumaid) kohti sealkandis on aga Buddha park – seda külastame ka. Selle jaoks tuleb natukene maad linnast välja sõita. Park on täidetud vaheldumisi hiiglaslike ja mitte nii hiiglaslike kujudega, ning pargi temaatika on segu budismist ja hinduismist. Pargi pani püsti rahva poolt hulluks peetud munk Bunleua Sulilat, kes on samasuguse pargi ehitanud ka teisele poole Mekongi, Tai poole peale, ning kes suri ise Tais, ühe oma kuju otsast alla kukkudes. Tema mumifitseeritud keha on siiani vaatamiseks väljas Tai-poolses pargis. Kuskil oli kirjutatud, et ta lõi need suurte tsemendist ehitatud kujudega hämmastavad pargid oma emale. Lihtsam oleks emale ümbrikuga raha olnud anda, kui te minu käest küsite, aga see selleks.
Mitte just ilus koht ei ole COPE keskus, aga sinna tirin ma oma grupi alati enne kojulendu, sest seda lihtsalt peab nägema, enne kui Laosest lahkud. Cope on keskus, kus valmistatakse inimestele kunstjäsemeid, kes ameeriklaste jäetud pommide otsas siiani enda kehaosasid kaotavad. Jah, siiani, kuigi Vietnami sõjast, mille käigus ka Laost meeletult pommitatid, on möödas juba terve igavik. Sain viimast lauset kirjutades aru, et ma olen terve igaviku vana, sest sõda lõppes siis, kui mina sündisin. Need kaks sündmust ei ole tõenäoliselt omavahel seotud. Samuti tegeletakse keskuses vigastatud inimeste füüsilise rehabilitatsiooniga ja üks keskuse osa on ehitatud süngeks muuseumiks, mis aitab lahti seletada kogu selle julma pommitamise tagamaad ja intensiivsuse. Laos – enim pommitatud maa ajaloos…
Ja ongi selleks korraks reis läbi. Muidugi vaatame veel mõnda ilusat maja (ja ilusa maja all pean ma silmas Laose sümbolit – Wat That Luangi), ööturgu, pealinna ööelu ja Laose gaybaari, et endalt see kole muuseumitunne maha raputada, aga midagi ei aita külma fakti vastu, et homme peab hakkama kodu poole liikuma. Mul on alati veidi vilets tunne, kui selline matk läbi saab, aga lohutab see, et tuleb jälle uus reis ja uued inimesed saavad selle suurepärase kogemuse osaliseks ja Laose rahvavabariigi poolt läbi raputatud. Üle mõistuse palju rõõmustavad ka ühe reisija (ma nimesid ei maini, aga noh, Laura) öeldud siirad sõnad: “SEE OLI MINU ELU PARIM REIS!” Aamen selle peale! See oli ka minu elu üks kiftimaid Laose reise. Ausalt.
—