Kui ma esimest korda elus Luang Namtha linna sattusin ja õhtul kella üheteistkümne paiku tuki pealt maha hüppasin ning linnakeses valitsevat tühjust silmitsesin, siis mõtlesin küll murelikult, et kuhu pe***e ma sattunud olen.
Umbes sama tunde võib meelevaldselt tervele Laosele üle kanda: kuhu ma sattunud olen, siin ei ole ju nagu palju midagi…? Aga vaata ringi ja kohe võtab meeled üle see imposantne, lopsakas loodus ja kõik see nii öelda mitte midagi muutub tükk-tüki haaval, nagu mosaiik… millekski. Millekski suureks ja eriliseks. Ma kohtan tihti inimesi, kes külastavad Laost juba mitmendat korda, veedavad sellel maal pikalt aega, tulevad ikka ja jälle tagasi ja ei tee siin nagu suurt midagi. Küsisin hiljuti ühe hispaania mehe käest, keda kohtasin juhuslikult Vientiane hotellis, et miks ta hiilib siia juba viiendat korda – nii ta mulle ütles: ma tulen kogu aeg tagasi -, ning viimane laiutas käsi, maigutas demonstratiivselt suuga ja õhkas siis:
“Selle… k õ i g e pärast!”
Aga mis siis on see “kõik”?
Kas hakkame rääkima klišeedes, et toit on hea ja inimesed kõik naeratavad? Oeh. Jumal hoidku, palun ei. Seda ei olegi võimalik seletada, seda peab tunnetama – seda Laose essentsi. Kaugelt läbi sõna ja pildi, seda huvilisele edasi ei anna. Laos on nagu armastus – seletatagu sellest kunstis ja kirjanduses kui palju tahes, aga kui seda ise hinges ei tunne, jääb mõiste igavesti kättesaamatuks ja kaugeks.
See oligi umbes samal päeval, kui Laura, üks reisijatest, järsku minu poole pöördus ning näiliselt ilma põhjuseta lausus: “Ma saan aru, miks sa Laost nii väga armastad!” See oli vist selle peale, et midagi oli jälle kergelt nässu või valesti läinud. Laura saab asjadest aru! Laura on arst.
Džunglist tullakse linna tagasi kella kolme paiku. Väsinuina, õnnelikena. Rahuldus on see, mida tunned, kui oled jala mägedes matkanud, Laose džunglis ööbinud, näinud kuidas su kaasreisija libedal teelõigul käntsa käib, näinud kuidas mägikülas hõimurahvas raevukalt riisi uhmerdab – kõik selles väikeses troopilises kohas, Hiina ja Myanmari piiri lähedal, kuhu sinu sõbrad ilmselt kunagi sattunud ei ole. Ja kas nad üldse satuvad? Siia satuvad ikka ainult tõelised rännumehed! No ma natuke naljatlen, eks? Igal juhul tuleb seda võimsat tunnet kinnistada saunaga! Kupatan džunglist saabujad alati sauna ja massaaži. Saunaks on siis täna Laose traditsionaalne ürdisaun ja massaaž … seda ei tea kunagi, mis massaaži sa seal palkmajas saad, või kes sind masseerib. Saunamajas toimetav perekond (sauna tehakse ühe perekonna elumajas) otsustab seda jooksvalt sellel ajal, kui sina saunas higistad ja erinevate ürtide aroome nina kaudu sisse ahmid. Tuled välja, kissitad valguse käes silmi ja sinu kallale asub kas vanem naine või noorem mees ja kas taob sind kõvasti või hõõrub hellalt – see on Luang Namtha saunas loterii. Samas jällegi: keegi pärast ei kurda ka. Üks vanem reisija tuli küll kord saunast hotelli tagasi ja ütles: “Sauna tegemisest ei tea nad halligi, aga selga mudida oskavad küll hästi!” On see saun peale matka, mis on, aga üks kohalik kogemus jälle juures ja neid me siia Laosesse ju otsima tulime!
Laose rahvuslik sümbol on Vientianes paiknev kuldne tempel Pha That Luang. Linnas, kus meie oleme, paikneb selle väikene koopia. Peaaegu samasugune, ainult kümme korda väiksem. Sinna tuleb peatänavalt 20 minutit jalutada, mööda mäekülge üles ronivat teed, mida ühel etapil ääristab isegi kummipuude salu. Ja siis möödud ühest pooleli olevast templist, mis on ehitamisel juba seitse aastat. Selle kõrval elavad mungad. Tavaliselt nad uudistavad sind kambaga ja noogutavad pühalikult ja ükskõikselt. Ilmselgelt on nad laisad mungad, kui nad seitse aastat ühte treppi ehitavad. Aga võib olla nemad ei ehitagi? Äkki ehitab hoopis ehitaja, kellele mungad andsid raha enne kätte ja kes hakkas jooma? Trepp muidu ongi ainult veel templil puudu ja siis natuke siseviimistlust teha ja veidi muru ümberringi kõpitseda ning olekski valmis. Iga aasta käin vaatamas, aga näed: ei ole valmis.
Hea on seal mäe otsas üksi olla. Ja alla linna peale vaadata. Luang Namtha paistab ülevalt poolt vaadates palju suurem, kui alt vaadates. Ja siis võid sa plätud jalast ära võtta ja hämarasse templisse sisse minna. Templisse sisenedes peab alati jalanõud ära võtma, teistpidi solvaksid sa meeletult kohalikku kultuuri. Mõnikord istub seal vaibal siis rätsepastmes vana munk, kes sulle õnnistuse annab. Loeb palved peale ja kinnitab sinu randmele paela, mis kinnitab, et sa oled nüüd õnnistatud turist. Õnnistuse eest raha otseselt ei küsita, mingisugust konkreetset tasu ei ole. Aga sa võid natukene nutsu ühte purki jätta – templi jaoks. Loodetavasti ei anta seda edasi ehitajale, kes jälle lakkuma kukuks. Kuigi ma mõtlesin ta ju välja.
Kuna on viimane õhtu siin Luang Namthas – hommikul lendame pealinna tagasi, et seal veel üht-teist silmitseda -, ilmub oma kolaka džiibiga välja Laosepoolne reisikorraldaja Tom ja nõuab, et me läheksime kõik kohalikku karaokebaari, mis asub keskusest natuke väljas. Mõeldud-tehtud ja selle tegemise käigus saame suurde vabaõhubaari transporditud nii meie, Phonsak, mõned siin elavad tuttavad inimesed ja pudelite kaupa heast partiist lao laod. Viimase ostab Tom turult ja spetsiaalselt meie grupile. Pärast mõnda viisakat pitsi ja kohalike kohutamist Eesti muusikaga (Onu Bella, Lauri Saatpalu ja nii edasi) ilmuvad järsku kellegi kotist välja Eestist kaasa toodud sprotid. Esialgu arvavad kohalikud, et me tahame neid ära mürgitada, kuid esimestest kahtlustest üle saades ja sprotte nätsutades läheb pidu edasi eriti lõbusates toonides. Asju aetakse laua peale ümber, julgemad laulavad lao lao abil karaoket. Siiani saadavad kohalikud, kes sellel peol osalesid, mulle Messengeri sõnumeid, et millal sinna linna tagasi tulen ja kas toon endaga kaasa ka lademetes sprotte? Mis te veel ei taha, vastan ma neile resoluutselt. Vaat kus juhtus: oleme Põhja-Laoses kohalikud sprottidega ära hellitanud! Varsti seal enam kleepuvat riisi ei tahetagi, anna aga ainult sprotte ette!
Igal juhul oli lõbus pidu ja tähistas see lärmakalt mõnes mõttes ka meie reisi lõppu. Pealinna läbi lappamise päev tuleb homme küll veel, aga see on juba selline ametlikum ja väärikam osa Laose reisimarsruudi lõpetamisest.
“Tulete minuga!” kamandab nüüd Tom minu kalleid reisijaid. On päris öö. Kõva muusika peksab ikka veel musta taeva poole. “Kuhu siin veel minna on, peale oma voodi?” uurin mina huviga, ja tuleb välja, et kuskil on veel mingisugune salajane Luang Namtha pidu käimas. Reisiseltskond lähebki rõõmuga asja uurima, mina aga kobin kotile – vanust ka juba, eks. Hommikul uurin oma uniste silmadega reisiseltskonna käest, et kuidas siis päris viimane pidu tundus ja mulle öeldakse midagi sellist nagu: “Mõmm, mõmm!”
—