Hommikul on tore minna hommikust sööma ja peale sattuda, kuidas Phonsak tõelise mehe kombel kalu jõest välja kangutab. Mõni ikka jaksab hommikul vara…
Loks, loks, loks, loksub varsti minibuss või siis minivan, nagu me seda siin inglise keeles kutsume. Jälle uus buss, uus juht on tulnud meid peale võtma. Logistame Luang Namtha poole – sinna, kus reisijaid ootab pikem mägimatk ja ööbimine džunglis. Kõik on nii põnevil.
Ööbimiseks saab valida ka kodumajutuse, kui ei taha päris metsas olla. See tähendab siis, et magad kellegi juures puupõrandal, kuulad pererahva rahulikku norskamist ja hommikul vaatad juhmi näoga, kuidas terve küla üles ärkab. Kumb variant huvitavam on – kas sind ümbritsevad hommikul puud või sassis juustega külainimesed, ei teagi. Eks igaühel ole omad eelistused.
“Ma loodan, et me kohtame matkal ka metsloomi,” unistab üks reisijatest. “Ma loodan džunglis olles alati vastupidist,” teatan ettevaatlikult. Kord nägin puutüvel Aasia karu küünejälgi ja tahtsin kohe lennukile minna ja koju lennata, kuna hakkas ka pimenema. Miks see väike maniakk üldse küüntega puu kallale läks? Ei, jah. Ei soovi ei metsikut elevanti ega ka karu päriselt džunglis kohata. Pigem mõnda teist matkavat Saksa turisti, kes küüntega puu kallal ei käi.
Õnneks kardavad potentsiaalselt ohtlikud loomad inimest nagu tuld ja kui nad – kobrad, karud, elevandid – isegi kuskil on, tõmbavad nad kiiresti uttu, kui inimese lõhna kaugelt haistavad. Bambuse otsas võib küll mõnikord näha pärdikut. Need on sellised sümpaatsemad seal džunglis, kui nende suguvennad Tai templites, kes üritavad sult kõik asjad – kaamera, veepudeli, aluspüksid, mütsi – röövida. Laose džunglipärdik ei ole jõhkard ja hoiab inimesest kenasse kaugusesse. Austab! Pigem siiski vist kardab.
Peatume “lao-lao külas”. Lao-lao külas selles mõttes, et siin külakeses valmistatakse suuremates kogustes kohalikku meelemürki: lao-laod. Nii öelda viskit, mida villitakse riisist. Mu keel siiski tõrgub seda jooki viskiks kutsumast, pigem tahaks öelda: bensiin. See sõna kirjeldaks toda märjukest täpsemini.
Kõik kohad on täis suuri musti tünne, soe vedelik aurab ja tilgub läbi marli anumasse; õhus levivad eeterlikud aurud, lapsed, kes nendest aurudest ilmselt auru all on, kogunevad meid vaatama. Neile pakutakse Eestist kaasa toodud maiustusi, need topitakse kiiresti suhu. Järgnevad õudust väljendavad näoilmed. Mis pagana jama … te tõite meile…? Viisakalt neelatakse Kalevi komm küll klõnksti alla, aga maitse on siiski kohaliku lapse jaoks liiga võõras, seda on näha. Nad harjunud teistsuguse maiusega. Ja pigem puuviljadega.
Ühe peatuse teeme veel, enne kui hinge hakkavad rõõmustama Luang Namtha kuulsad, lõputuna laiuvad riisiväljad – peatume külas, kus koos elavad kaks hõimu: punoid ja lantenid. Tavapäraselt asutab ühte küla ikka üks hõim, siin aga elatakse kahe küllaltki erineva hõimu poolt käsikäes. Või kas nad ongi nii erinevad? Rahvariided ja keel küll erinevad, ent mõttemallid võib olla samad? Kas omavahel abiellutakse? Ei tulnud pähe küsida, järgmine kord uurin. Muidu eelistatakse abielluda ikka kellegagi samast hõimust.
Küla on küllaltki tühi, mehed on külast eemal tööl, puuris põrnitseb omaette vihane võitluskukk, vana mammi teeb näputööd – ei saagi aru, mis täpselt valmib. Küla lõpus asuvast pikast majast kostab kilkeid ja noomimist – seal asub kool. Ühe suure maja ehitus on pooleli. Saab ebaviisakalt üle ukse astuda ja nina võõrastesse asjadesse toppida. Maja on tohtu ning väga huvitava arhitektuuriga. Kes jõuab endale muidu nii vaeses külakeses sellist lossi lubada? Väga tahaks teada, millega too külaelanik tegeleb. Äkki korruptsiooniga? Igal juhul läheb meel kadedaks. Tahaks ka sellist maja! Samas ma ei tahaks elada Laose külas, seega jääb ära.
Sõidame veel natuke ja hakkavadki laiad riisipõllud. Teeme peatuse, kõiki neid avaraid välju on ju ilus mõtlikult silmitseda. Laoses on riis üks olulisemaid põllumajanduskultuure, ning riisipõldude harimine ja riisikasvatus oluline osa riigi majandusest ja toidukultuurist. Traditsiooniliselt on Laoses riisipõlde üle ujutatud veega, mis loob tingimused riisi kasvamiseks. Seda meetodit nimetatakse vist märgriisipõllumajanduseks, kui peaks esimese hooga pakkuma. Samas kasutatakse Laoses ka kuivriisipõlde. Kuivriisipõldudel ei ole põld üle ujutatud ja vesi tuleb muudest allikatest nagu vihm või kunstlik niisutamine. Hetkel pole aga vihma kuskil näha. Ei põllul ega taevas. On kuiv aeg. Selleks, et märjaks saada, peab duši alla minema.
Kunagi saabus Luang Namthasse üks tore Kreeka poiss, kes tegi videokunsti. Ta läks politseisse ja küsis luba filmimiseks. Luba filmida riisipõlde. Politseil läks selle peale juhe väga kokku, sest kes ja miks peaks tahtma filmida riisipõlde?! Mis meie jaoks nii ilus, on nende jaoks ülitavaline ja lihtsalt praktiline. Vaest kreeklast jooksutati nüüd mitu korda politsei ja hotelli vahet, võeti ära tema pass, et seda põhjalikult uurida ja puurida – kes on küll see, kes RIISIPÕLDU filmida tahab?! Lõpuks filmis kreeklane põldu salaja ja lubas enam mitte kunagi Laose politseiga tegemist teha. Ma toetan seda avaldust kahel käel, sest varsti jõuan ka mina Laose politseisse, ülekuulamisele. Aga sellest hiljem.
Luang Namtha linnake. Hotelliks on Thoulasith, mille katuselt avaneb kogu linnale hea ülevaade. See on üks vähestest kõrgematest majadest siin. Väikese Laose linnakese mõttes korralik hotell. Üks samasugune on siin veel, see asub üle tee, aga see on hiinlaste hotell ja lõhnab tugevalt kommunismi järgi. Pidin seal kord kogemata ööbima – tuba oli kui kaheksakümnendatesse kinni jäänud, aga seda mitte heas mõttes. Ärge sinna Hiina hotelli minge.
Värskendame ennast pärast pikka sõitu. Loen kõigile sõnad peale, et pikka pidu täna teha ei tohiks, kuna kell üheksa on homme džunglisse minek ja esimene päev võib füüsiline tempo natukene raske olla – eriti hea ei ole siis eilset pidu endaga kanda. Kõik noogutavad, kuid ikka läheb hiljem veidi peoks. Aga kõik jäävad ellu. Nii järgmisel kui ülejärgmisel päeval. Ja nii ka edaspidi.
Läheme ainult kohalikele mõeldud kohta õhtust sööma. Natukene pimeduses kõndida. Linnake on turistidest tühi. Kuulen hiljem, et arvatakse, et see oli reisi kõige ägedam söögikord. Hotpot on selline traditsiooniline Hiina söömisviis, kus keset lauda on podisev pott koos erinevate toiduainetega ja kõik siis tõstavad endale sealt igasugu kraami ja lisavad uusi asju. Laoses kutsutakse hotpotiks ka sellist kaussi, mis asetatakse keset lauda sütele, väljaulatuva metallosa peal saad lihatükke praadida, ümbritsevas kausis keedad seeni, mune, rohelist ja pagan teab mida kõike ja loodad, et laud põlema ei lähe, kui söed särisevad ja hüppavad. Kandikutel antakse sulle ette erinevad lihaviilud, potiga hulk rohelisi taimi, seeni… ja siis hakkad ise endale sobivat rooga valmistama. Võib olla siin kirjutades ei tundugi see midagi erilist, aga päriselus kogu oma ümbritseva melu ja lõhnadega, on see üks igavesti vahva nikerdamine. Liha säriseb, jutuvada täidab ruumi, Phonsak tuletab vana nalja meelde. “Ma igatsen oma ema!” hüüab ta, liha hammaste vahelt naeru pärast välja pritsimas.
Õhtu lõpetame inimtühjas baaris, kus ma tohin külmutuskapist tasuta siidrit võtta, kuna baariomanik ise ei viitsi kohale tulla. Teeme ühed. Ühed … Nojah. Tänaval ei liigu peale koerte pea kedagi. Kell hakkab vaikselt 12 saama. Keegi ulub kuskil – ei saa aru, kas see on koer või inimene. Palav on. Kuigi lubati, et “põhja pool on külmem”.
—