Tiibet. Poliitika ja meie

Nii nagu sport, on ka reisimine seotud poliitikaga. Küüniline on ka öelda, et mind poliitika ei huvita, ma olen rändur. See oleks sama, mis öelda, et mind ausus ei huvita, mind eetika ei huvita, mind armastus ei huvita. Just nende sõnade kaudu võiksime vastutustundlikku poliitikat defineerida.

Me ei kutsu täna üles Pekingi olümpiamänge boikoteerima. Küll aga kutsume üles Eesti riiki ja tema kodanikke avaldama meile jõukohast survet Hiina Rahvavabariigile. Peame andma selgelt märku – näiteks olümpiamängude avatseremoonial mitteosalemisega –, et me ei nõustu survemehhanismidega väikerahvaste vastu, et me ei nõustu okupatsioonide tunnustamisega. Nii nagu ausam osa maailmast ei nõustunud kunagi okupatsiooni ja venestamispoliitikaga Eestis.

Me ei võitle ju mitte ainult konkreetse Tiibeti pärast. Tiibet on ses võitluses kui üks sümbol, mis tähistab paljude maailma rahvaste vabaduspüüdeid, mis tähistab üleüldist nõuet austada inimõigusi ja kodanikuvabadusi.

Vastutustundlik rändamine pole ainult see, et me ei jäta endast mägimatkal maha plastpudeleid ega tee metsas lõket, millest võiks tekkida tulekahju. Samavõrd tähendab see, et oma eksootika- ja avastamisjanus ei talla me jalge alla mitte ainult lilli ja liblikaid, vaid ka inimesi. See tähendab, et me jätame hingamisruumi tsivilisatsiooni äärealadel elavatele loodusrahvastele. See tähendab, et enne Kuubale või Myanmari sõitmist mõtleme läbi, kuidas meie reis ei teeniks materiaalselt ega vaimselt totalitaarvõime või sõjaväehuntat, vaid tooks kasu neis maades elavatele allasurutud rahvastele. See tähendab, et avaldame julgelt oma arvamust ka asjade suhtes, mis asuvad meist geograafiliselt küll kaugel, ent mõjutavad paljude heade inimeste elu.

Tiit Pruuli ja GoDiscover meeskond