Matkad Metsikus Eestis

Eestist väljumata saab käia Norras, Rootsis, Saksas, Soomes, Lätis, Siberis, Pariisis ja Põrgus. Üks nüüdseks juba ligi 60 aastat matkamisele truu olnud sõpruskond on seda teinud, vahendab Villu Zirnask.

Eestist väljumata saab käia Norras, Rootsis, Saksas, Soomes, Lätis, Siberis, Pariisis ja Põrgus. Üks nüüdseks juba ligi 60 aastat matkamisele truu olnud sõpruskond on seda teinud, vahendab Villu Zirnask.

Kujutlege, et olete just lõpetanud keskkooli. Nüüd kujutlege end 17 aastat hiljem toimuvale klassikokkutulekule, kus otsustatakse, et tavaliste kokkutulekute kõrval hakatakse igal suvel koos – mehed, naised, lapsed – mööda Eestit rattamatkal käima. Ja käiaksegi, igal aastal; kõigepealt 16 aastat jalgratastel, siis minnakse üle automatkamisele.

Mõned inimesed, täpsemalt 1954. aastal Westholmi gümnaasiumi lõpetanud poisid ja nende pered, ei pea seda kujutlema – nemad on päriselt nii teinud. Traditsiooni „mootor“ on Ivar Vilde – mees, kelle Eesti matkaliit on valinud 20. sajandi saja Eesti silmapaistvaima matkaja sekka.

Vilde vaidleb küll tagasihoidlikult vastu, kui teda ettevõtmise hingeks nimetada, aga olulist osa on ta selle traditsiooni püsimises igatahes mänginud. Miks muidu hüüavad asjaosalised üritust Tour de Wilde.

Muidugi on Vildel ka klassivendadega vedanud – koos hakati Eestit avastama juba 1940. aastate lõpus. Tollal ei olnud see üldsegi nii lihtne kui praegu võib tunduda. Pärast II maailmasõja puhkemist ja Eesti okupeerimist oli matkamine Eestis soikunud, ka sõjajärgne repressioonide aeg ei olnud soodus matkamiseks.

„Ringikäijaid peeti spioonideks ja ka maarahvas vaatas neid võõristavalt. Ka oli ohtlik käia metsades ja asustamata paikades, mis omakorda tekitas lastevanemates kartust lubada lapsi matkama,“ räägib Vilde.

1940. aastate lõpus hakkas matkamine taas hoogu võtma. Vildet ja ta sõpru võlus rattamatkamine. Jalgrattad ja nendega sõitmine oli tol ajal väga popp, mida aga nappis, olid just jalgrattad. „Mõnel oli kodus vanemate sõjaaeelne ratas, oli Saksa sõjaväe jalgrattaid. Ka pandi jalgrattaid kokku vanadest osadest, mida saadi tuttavatelt või osteti täikalt.“ 1951. aastal tegid poisid esimese matka väljapoole Tallinna, marsruudil Tallinn–Aruküla–Jüri–Tallinn. 1952. aasta suurim retk oli Tallinn–Kose–Juuru–Mahtra–Tallinn.

1953. aastal mindi avastama juba päris metsikuid alasid Lõuna-Eestis. Metsikuid mitte jutumärkides, vaid tõsiselt. Matkale tuli vaid kolm poissi, teisi ei lubanud vanemad, põhjendades seda ohtliku olukorraga Eesti väheasustatud aladel. Rongisõit matka alguspunkti – Viljandisse – kestis terve öö. Pikasillal viis matkajaid üle Väike-Emajõe paadimees, sest sõja ajal purustatud silla asemele polnud uut veel ehitatud.

Järk-järgult läksid poiste matkad pikemaks ja viisid Eestist kaugemalegi. Ivar Vilde, Lembo Mäss, Rando Truve, Lembit Neljas, Aadu Luhari, Volli Segerkrantz, Rein Evart ja Ants Oks said 1960. aastatel suurteks matkajateks, tehes kaugmatku Venemaal, Ukrainas, Kesk-Aasias ja Moldovas.

Klassikokkutulek-matka idee tekkis Ivar Vildel 1971. aastal. Juba järgmisel aastal viidi see ellu ning jätkati jalgaratastel 1987. aastani. Tulemus: Eestimaa on mõnu- sas seltskonnas risti ja põiki läbi sõidetud, tutvutud on peaaegu kõigi Eesti vaatamisväärsemate paikadega ning võidetud kolm medalit Eesti matkamise meistrivõistlustelt (1975 – I koht, 1976 – III koht, 1979 – II koht).

Eestist väljumata on käidud Norras, Rootsis, Saksas, Soomes, Lätis, Tatras, Siberis, Pariisis ja Põrgus – selliste nimedega külad on Eestis.

Mis juhtus 1987. aastal? Matkale ilmus siis vaid kolm jalgratturit... Vanus oli võtnud oma. Aga traditsioon ei surnud – pärast seda on Tour de Wilde jätkunud automatkade kujul.

Vilde ise on ainus, kes sellest seltskonnast veel praegugi, 72-aastasena, rattasõitu ja -matkamist jätkab. „Suvel tuleb sõita jalgrattaga 2500–3000 km. Regulaarselt, paar korda nädalas tuleb sõita vähemalt 25 km. Talvel tuleb suusatada 250-300 km. Ja seda tuleb teha igal aastal,“ kirjeldab ta enese heas vormis hoidmise valemit.

Tour de Wilde

Tour de Wilde 36 aasta jooksul on läbitud jalgratastel 4062 km (keskmiselt 253 km igal matkal), autodel 11 930 km ja jalgsi 207 km. Kõige osavõturohkem automatk oli 2005. aastal – 26 osavõtjat. Kõige osavõturohkem rattamatk oli 1985. aastal – 23 osavõtjat.

Tuuridel on läbi aegade osalenud kokku 67 inimest: klassivendi 19, nende abikaasasid 13, lapsi 10 ja lapselapsi 4, sõpru 21. On külastatud 96 muuseumi, käidud 57 kirikus, 15 ordulinnuses, 10 piiskopilinnuses, 7 vasallilinnuses. Kõige soojem oli 1973. aasta tuuril (+38o), kõige külmem 1977. aasta tuuril (öökülm jaanipäeva öösel).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga