Paul Theroux: üsna sageli on reisimine lihtsalt ebamugav

10. aprillil oli 67. sünnipäev kaasaja ühel tuntumal, populaarsemal ja viljakamal reisikirjanikul Paul Theroux ́l.

10. aprillil oli 67. sünnipäev kaasaja ühel tuntumal, populaarsemal ja viljakamal reisikirjanikul Paul Theroux ́l.

Paul Theroux sündis 1941. aastal Ameerikas itaallannast ema ja Kanada prantslasest isa perre. Ta on avaldanud arvukalt ilukirjanduslikke raamatuid, mille põhjal on ka filme vändatud (“The Mosquito Coast”, “Half Moon Street”). Praegu elab ta Havail oma teise naise Sheila Donnelly Theroux’ga, kes on tunnustatud tegija maailma turismitööstuses (www.sheiladonnelly.com).

Reisimist alustas Theroux esimesel võimalusel. “Olin autsaider enne, kui minust sai rändur ja olin rändur enne, kui minust sai kirjanik,” on ta ise öelnud. Kasvades üles 7-lapselises peres, igatses ta omaette olemise ruu- mi. Esmaseks pääsemisvormiks ja mõnuks oli lugemine, siis terve päeva kestvat matkad, mis venisid hiljem mitmepäevasteks. 1960. aastatel oli lihtne reisile minnes “kaduda”. Juba reis Euroopa piires sisaldas varjatust, reis Aafrikasse või Lõuna-Ameerikasse oli kui kadumine vaikusse ja pimedusse.

Kadumise idee meeldis Theroux’le. 1963. aastal, 22-aastaselt läks ta Aafrikasse. Esmalt rahukorpuslasena Malawisse, kust ta diktaatorivastasele riigipöördekatsele kaasaaitamise eest peagi välja visati.

Malawist läks Theroux inglise keele lektoriks Kampala ülikoo- li Ugandasse. Seal kohtus ta oma esimese abikaasa, Londoni kooliõpetaja Ann Castle ́iga. Seal sai alguse ka tema pikaajaline sõprus 2001. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud kirjanik V. S. Naipauliga.

1969. aastal kolis Theroux Aafrikast Singapuri, kus ta pärast mõneaastast õpetajatööd ülikoolis võttis vastu otsuse hakata professionaalseks kirjanikuks. Selleks ajaks oli ta kirjutanud juba viis romaani. Tuntud kirjanik sai Theroux ́st pärast tema esimese reisiraamatu “The Great Railway Bazaar” ilmumist 1975. aastal. Theroux usub, et tema kirjanikuks saamisel oli suur roll sellel, et aastaid polnud tal ei telefoni ega televiisorit. “Olin isoleeritud ja valgustatud, õppisin hakkama saama, lugesin ja kirjutasin rohkem. Mul polnud televiisorit, ma mõtlesin kontsentreeritumalt, elasin ühes kohas ja õppisin kannatlikkust.” Ta usub, et kiired kommunikatsioonivahendid telefon, faks, Internet on teinud palju head ärile, aga vaevalt midagi kirjandusel – pigem vastupidi. On segi aetud informatsioon, mida on kommunikatsioonis liiga palju, ja ideed, mida seal on liiga vähe. Theroux sõnutsi õppis ta ennast ja maailma palju paremini tundma, kui ta polnud connected. Elektrooniline meedia tekitab illusiooni laialdastest teadmistest, mille taga on aga süvenev ignorantsus. Tekib tunne, nagu teaksime palju, nagu oleks kõik üle maailma pidevalt connected, et iga paiga ja inimesega on võimalik igal hetkel ühendusse astuda.

Kaugel sellest – ka tänapäeval on rida maid ja piirkondi, mis on kas geograafilistel, religioossetel või poliitilistel põhjustel juurdepääsmatud või kuhu peetakse ohtlikuks minna. Theroux märgib, et paljud New Yorgi elanikud võivad kergesti ära käia Tulemaal, ei tõsta aga ealeski jalga NYC-i teatud linnaosadesse. Sambialastel aga on oma pealinnast Lusakast tunduvalt kergem saata e-kirju teise maailma otsa, kui suhelda sama riigi läänepoolsetel aladel telefoni, elektri ja kohati ka teedeta elava lozi rahvaga. Theroux usub, et eksootilistes kohtades ning olukordades võimen- duvad inimeses tavapäraselt varjusurmas olevad jooned. Tema sõnutsi on kusagil võõrana viibimine mõnikord kui unenäolise seisundi esilekutsumine, teinekord omamoodi hullus ja üsna sageli lihtsalt ebamugav. “On tahtmine koju tagasi pöörduda, kui sellest ei jääks läbikukkumise tunnet. Sa pole mitte lihtsalt kaugel, vaid ka kättesaamatu. Kõik see on lihtsalt üks pääsemise vorme, võimalus saada kuskil võõraks, et samas avastada iseennast.” Theroux väitel põlgas ta alguses reisiraamatuid ega mõelnudki neid ise kirjutada. 1960. aastate ja varaste 1970. aastate reisikirju iseloomustab ta kui tüütusi, mida kirjutasid tüütused ja lugesid tüütused. “Autorid jätsid välja kõik olulise ja panid raamatutesse vaid valed asjad, ilutsevad kirjeldused massiturismi paikadest. Maha surutud ja välja jäetud olid ränduri meeleheide, hirmud, ihad. Me ei saanud teada, mida ta reisil olles luges, millised olid kohali- kud tualetid jne.” Kogenud rändurina teadis Theroux, et vähemalt pool reisil oldud ajast tuli tegeleda viivituste ja nuhtlustega nagu lagunevad bussid, saagihimulised kaupmehed, ülbed ametnikud. Vaid väheseid, nagu näiteks V. S. Naipauli, Evelyn Waugh’d, Antony Trollope’i pidas ta meeldivateks eranditeks reisikirjanduse hallis massis. Theroux ́ pani reisikirjanikuna kätt proovima raha. Kitsikuses olles käis ta oma ameerika kirjastajale välja idee kirjutada reisikiri, millest see innukalt kinni hakkas ja oli valmis raha ette maksma. See otsustas asja. Valmis “The Great Railway Bazaar”, mis kõneleb neljakuisest reisist põhiliselt mööda raudteid Inglismaalt Jaapanis- se ja Venemaa kaudu tagasi.

Reisiraamatud kipuvad sageli olema rohkem reisijast endast kui külastatavatest paikadest ja kultuuridest. Theroux on teadlikult püüdnud vältida enda kujutamist üksildase heroiseeritud seiklejana ja irooniliselt märkinud, et tegelikud kangelased endast kirjutama ei kipu. “Reisimise eesmärk on kohata ebaharilikke inimesi, anda neile elu portreede, maastike ja nägude raamatuis.”

Mõnikord võivad reisikogemused olla valulikud, kuid reisimine peaks oma olemuselt sisendama lootust. Theroux eeldab, et rändurid on reeglina optimistid, sest muidu ei vaevukski nad kusagile minema – reisiraamat võiks seda optimismi lugejani kanda. Samas on Theroux ́ raamatud kohati ka iroonilised; tema loomupärast kerget kibedust ja hammustavat huumorit on vahel tõlgendatud isegi misantroopiana. Theroux’ga reisimist on nimetatud esmaklassiliseks kirjanduslikuks seikluseks, mis pole kunagi luksuslik lõbureis, vaid reis nii külastatava paiga kui inimeste südamesse ja hinge.

Tänapäeva India melu ja viletsus - The Elephanta Suite, Paul Theroux

Kolmest stereotüüpe eiravast lühiromaanist koosnev “The Elephanta Suite” räägib tänapäeva India melust, ambitsioonidest, viletsustest ja muretusest. Need on kergelt painajalikud ja kaasakiskuvad lood – värske ja inimlik vaade tuttavale, ootamatud pöörded helgelt ja positiivselt traagilise ja tülgastavani. Indialastest tegelastesse kirjutab Theroux peene irooniaga kokku küsitava väärtusega, kuid levinud käitumismalle.

Esimeses loos “The Monkey Hill” muutub keskealise puhkusereisil oleva paari idüll kaoseks, kui asja ees, teist taga sammhaaval lubatavuse piire kombitakse. Elamuste otsimise kirg ja erutav-paheline pinge toovad meelde, et Theroux karjääri kuulub aastatepikkune kaastöö Playboy ́le, sealhulgas neljal korral tunnustus aasta parima kirjutise eest. “The Monkey Hill’i” hindud on võimalikest parimad teenindajad: soove silmist lugevad, meeldivad, abivalmid. Ühel hetkel muutub kõik – valge külaline ei lähe kellelegi korda, jääb vaid õõvastav ükskõiksus ja üleolek. Kõige selle pisut pahaendelise kõrvale loob Theroux rea mahedates värvides kõrvaltegelasi ja haaravaid olukirjeldusi, mis hoiavad lugejat pessimismisohu vajumast. Nõustun täielikult raamatu kaanetutvustusega: “The Elephanta Suite” annab värske ja inspireeriva pildi Indiast ning selle mõjust neile, kes soovivad end seal kas leida või ka kaotada.

Maris Pruuli

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga