Rannapuhkus jalgrattal

Villu Zirnask soovitab rannapuhkuseks jalgrattal Kuramaa rannikut, mis pretendeerib Euroopa pikima liivaranna tiitlile.

Villu Zirnask soovitab rannapuhkuseks jalgrattal Kuramaa rannikut, mis pretendeerib Euroopa pikima liivaranna tiitlile.

Suurim plaaž Euroopas – nõnda kuulutavad rannikuäärsed reklaamplakatid Lätis Kuramaal ehk Kurzeme regioonis. Kindlasti vaieldakse mõnel pool Euroopas sellele väitele vastu, aga pikk see Riia kõrvalt Jurmalast algav liivariba igatahes on. Ja vähemalt kuni Kolka neemeni (~150 km) peaaegu pidevalt sõidetav jalgrattal.

Jalgrattal sõidetavus tähendab seda, et koos autodega maantee nühkimise ja aeg-ajalt vaatamisväärsuste juurde põikamise asemel on kõik need 150 kilomeetrit kestev vaatamisväärsus ja elamus. Paremat kätt meri, kuhu suvisel ajal alati pesema või jahutama saab hüpata, vasakut kätt metsariba, kus kasvab hulganisti mustikaid. Tahad süüa midagi tahedamat kui mustikad, sõidad kilomeetri või paar sisemaa poole ja ostad mõnes suuremas asulas teeäärsest letist suitsukala – valik suurem kui supermarketis.

Metsikult telkida pole Kuramaa rannikul rangelt võttes lubatud, aga samas on rand lõiguti piisavalt väheasustatud, et rattamatkaja selle keelu ära unustaks. Ametlikke telkimisplatse ja kindlat katust pakkuvaid majutuskohti leidub rannikul muidugi ka, kui on tahtmine end vahepeal näiteks sooja veega pesta. Nendes peatumiseks peab oma päevateekonna täpsemalt ette planeerima, sest päris igal sammul neid pole. Meie tegime Jurmala-Kolka lõigul kaks ööbimist.

Riia laht, mille äärde seni jutuks olnud rannik jääb, saab otsa Kolka neemega. Mereäärt pidi jätkamiseks tuleb pöörata vasakule. Ventspilsi on Kolkast veidi üle 80 km.

Pöörasime meiegi ja üritasime randa mööda jätkata, aga kaua vastu ei pidanud. Lohelauduritel oli sel rannal lõbu laialt, meil tahtis otse vastu puhuv tuul juuksed peast viia. Pöörasime sisemaale, sattusime märgistatud rattateele, mis keerutas mööda Slitere rahvuspargi metsateid. Kahjuks sai see rada koos rahvuspargiga otsa ja leidsime end laialt treppisõidetud kruusateelt. Siinne, vastu Irbeni väina jääv rannik on üsna inimtühi ja mahajäetud kant. Mereni on teelt 4-5 kilomeetrit ja rannani viivad teed harvad. Ühele sellisele me lõpuks pöörasime ja leidsime ööbimispaiga ühe algelist kämpinguteenust pakkuva talu aiast.

Rattamatka Läti-osa järgmine (ja viimane päev) sisaldas seiklemist rannikuäärsetel „otseteedel“ ja mahajäetud sõjaväelinnakus ning Ventspilsi jõudmist. Ventspilsist, nagu teada, saab suviti laevaga Saaremaale.

Sellest matkast saab nüüd varsti mööda aasta, aga ma ei ole ikka lahti saanud teisel matkapäeval tärganud mõttest, et mõnel suvel võiks sama teekonna ette võtta jalgsi. Paarsada kilomeetrit mööda enamasti inimtühja liivaranda jalutada oleks võibolla veel ägedam rannapuhkus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga