Tagaukse kaudu Haltile

Kalev Kukk käis Soome kõige kõrgemas kohas, Haltil, ja paljastab nüüd teistelegi, kuidas sinna jõuda kõige väiksema jalavaevaga.

Kalev Kukk käis Soome kõige kõrgemas kohas, Haltil, ja paljastab nüüd teistelegi, kuidas sinna jõuda kõige väiksema jalavaevaga.

Kes on käinud lätlaste kõrgeimal, Gaiziņkalnsi nime kandval 312-meetrisel künkal, võiks järgmise sihina mõelda näiteks põhjanaabrite kõrgeima koha peale. Selle leiab Soome Käsivarsi kõnnumaalt – sealt, kus kirdesse kõrgust kaotav Skandinaavia mäestik ulatub korraks Soomemaale. Selleks kohaks on 1324 meetri kõrgune väike astang Halti ehk Haltiatunturi – saami keeli Háldi ehk Hálditšohkka – edelanõlval, kust läheb üle Soome-Norra piir.

1324 meetrit pole muidugi midagi sellist, mille poole pelgalt kõrguse pärast püüelda, isegi mitte Skandinaavia mäestikus. Halti on sümbol, millel soomlaste jaoks näib küll olevat palju väiksem tähendus, kui Kebnekaisel (2104 m) rootslastele või Galdhøpiggenil (2469 m) norrakatele. Riikide kõrgusrekordite kollektsioneerijale on Haltile minek enesestmõistetavalt vältimatu. Neile, keda lummavad pelgalt Skandinaavia maastiku fjeldid ja fjäll ́id, on Halti oma karmusega igal juhul tõeline maiuspala.

Esmapilgul pole Halti sugugi kergelt vallutatav. Soome kaardil näpuga järge ajades tuleb tõdeda, et Kilpisjärvilt on Haltile edasi-tagasi vähemalt 110–120 km jagu jalgsi matkamist ja eks siis ka hulk teeloleku päevi. Pealegi tähendab see minekut mööda teedeta tundrat teisele poole 69. laiuskraadi.

Ent on veel teinegi võimalus. Haltile saab tõusta ka Norra poolelt, mis tähendab olulist kokkuhoidu nii ajas kui teepikkuses. Midagi ebaausat Haltile tagaukse kaudu minekus pole. Käiakse ju Everestilgi nii Nepali kui Tiibeti poolelt.

Kåfjordi-äärsest Birtavarre külast on Haltile linnulennult veerandsada kilomeetrit. Esialgu kruvib eestlase jaoks enam-vähem normaalselt sõidetav auklik kruusatee end serpentiinjalt Skandinaavia mäestiku üht võimsamat kanjonorgu pidi 21 km jagu üles. Sellega on tee otsas, sest viimased 7 km Guolasjärveni – saami keeli Guolasjávri – vaevalt enam tee nime väärivad. Ent väiksemat sorti ja korraliku karterikaitsega autoga on see stop-and-go põhimõttel ja aeg-ajalt kive auto rataste alla asetades paaril suvekuul kuidagi läbitav. Ajas sellega küll eriti ei võida, kuid jalavaeva on tublisti vähem.

Guolasjärvi idanurgast autoga kaugemale ei saa, kuid 760 m kõrgust on ikkagi käes. Ees kõrgub Ráisduottarháldi massiiv, mille lõunapoolsele servale jääbki Halti. Tõusu on veel pea 600 m. Kilomeetreid tuleb sinna ja tagasi umbes 15. Mingit rada ega teetähiseid pole. Korralik kaart (näiteks norrakate 50 000-ne 1733-IV või enda jaoks sobivasse suurusesse seatud Interneti-väljatrükk Statens Kartverk ́i kodulehelt) ja kompass kuuluvad vältimatult asja juurde. Samas ei pea liiga sõna-sõnalt võtma lääne-euroopalikku hoiatust „for very experienced hikers“.

Suurim risk on ilm, mis võib mõnekümne minutiga täiesti ära pöörata. Udus või vihmas mööda libedaid kive ilma mingite selgete orientiirideta maastikul teadmatusse komberdada pole sugugi meeliülendav. On neidki, kes on pettunult tagasi pöördunud ilma soomlaste kõrgeimale kohale pihta saamata.

Meil ilmaga seekord vedas. Seda erinevalt mõne päeva võrra hilisemast tõusust Kebnekaisele, mis päädis tipus tõelise lumetormiga. Mulluses väga viletsas Lapimaa kesksuves avanes tol hilisel juulikuu pealelõunal juhuslikult korraks taevaaken, mis võimaldas taas täiel määral nautida kunagi aastakümnete eest Hibiinides ja Luvjávri massiivil armsaks saanud mägesid. Igatahes Kåfjordi-äärne ilm ja ilmateade ei olnud andnud vähimatki lootust Haltit näha.

900 ja 1000 meetri vahel tuleb üles ronida kõikuvatest kivilahmakatest koosnevast võrdlemisi järsust nõlvast. Edasi läheb tõus laugemaks, kuid ega jalgealune sellepärast siledamaks ja kindlamaks lähe. Küsimus on pigem või võimalikult optimaalse tee valikus. Jätkuvalt on maapind kaetud erinevas suuruses kividega, mis pole sugugi kenasti üksteise kõrvale laotud, vaid risti-rästi üksteise peal. Suuremad lahmakad tunduvad esialgu üsna turvaliste ja mõnusatena, kuni järjekordne ootamatu „pääsuke“ või polkasamm „kiigelaual“ taas korrale kutsub. Vähegi tasasemaid sambla- ja samblikulaike on üksikuid; ainsat kergendust jalale pakuvad tihkeks sulanud lumelaigud.

Viimaste kohal võib aga sääskede kontsentratsioon ületata talutavuse piiri.

Ronimine nagu mägedes ikka – justkui liigud peatumata-puhkamata, aegki lendab jõudsalt, ent iga kord, kui juba kohale arvad jõudvat, on ees uus tõus. Seegi ei pruugi jääda viimaseks. Isegi 20-meetrise kõrgusvahega kaart osutub sealsel maastikul kohati petlikuks. Milles aga mingit kahtlust pole, on vasakut kätt jääv Ráisduottarháldi selgelt eristuv 1361-meetrine kõrgeim tipp.

Taas läheb järsemaks alles vahetult enne otsustavat lõputõusu. Sihini jõuab pigem vaistlikult. Selleks on piiritähis, mis kujutab endast tünnikujuliseks laotud ja ülevalt kollaseks värvitud kivikangrut kümmekond meetrit allpool pruunikas-hallikat Halti tippu. Kaugemal ees on juulikuiselt lumelaiguline piiritu tundrulik tundra. Mõne kilomeetri kaugusel kagus silmab Soome kõrgeimat mäetippu – 1317-meetrist Ridnitšohkka. Läänepoolset silmapiiri palistavad Lynge-Alpide lumised tipud.

Käes on õhtu, millel aga suvisel ajal nii kaugel põhjas vähimatki tähtsust pole. Taas alla.

Kokku kulus veidi üle seitsme tunni. Ühtki hingelist kogu selle aja jooksul peale ühe kivide vahel ukerdava tibuga rabakana ei kohanud. Ees sillerdab Guolasjärvi aeg-ajalt pilvede vahelt paistva südaöise põhjamaa päikese käes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga