Jaapanlannad on noored ja saledad

Minu ema Tokyo-köögi saladused William Doyle ja Naomi Moriyama

Minu ema Tokyo-köögi saladused William Doyle ja Naomi Moriyama

See on ühe New Yorgis elava jaapanlanna raamat oma ema koduköögist. Raamat on kantud tugevast nostalgia-annusest ja igatsusest oma harjumuspärase lapsepõlvetoidu järele. Sarnase raamatu võiks arvatavasti üllitada iga eestlanegi, kes on elanud pikka aega välismaal ja meenutab igatsusega oma vanaema küp- setatud karaski magusat aroomi, suvisel palaval päeval vahepalaks serveeritud külma kama taluhapupiimast ja äsja peenralt korjatud värske murulaugu hõrku maitset mustal täisteraleival.

Jaapani köök pakub vaieldamatult maailma üht tervislikemat toiduvalikut, mis erineb iseäranis drastiliselt ameerikalikest toitumisharjumustest. See erinevus hakkab silma ka noorte jaapanlaste toidueelistustes,. Enamasti ei ole neil vanematekodust lahkumise järel tavapäraseks hommikusöögiks enam hoopiski mitte riis ja kerge munasupp – noorte eelistused kalduvad ikka pigem läänepärase kihilise singi-juusturöstsaia ja mahla–kohvi kasuks.

Arenenud riikides pandeemia mõõdud saavutanud ülekaalulisuse probleem on nüüd suunanud meie pilgud Jaapani poole, ehkki 19. sajandi lõpu suure läänestumise buumi ajal võis näha vastupidist tendentsi. Nimelt olid paljud tolleaegsed Jaapani intellektuaalid väga mures jaapanlaste kidura kehaehituse pärast ning kartsid, et füüsise poolest jäävad nad valge rassi esindajatele alla. Olukorra parandamiseks pakuti segaabielude kõrval välja ka nn lihadieeti: iga toidukorra ajal soovitati kala ja mereandide asemel süüa liha. Nüüd on läänemaailm jõudnud sajanditepikkuse lihadieediga sinnamaale, et abi tuleb otsida jaapani tervise-köögist.

Jaapanlased on traditsiooniliselt suured gurmeefännid. Tavapäraste kuidas-teha-retsepte pakkuvate kokandussaadete kõrval on ka selliseid, kus kuulsused on palutud erinevaid toite maitsma ja ekraani vahendusel oma ahaaelamust jagama. Paljud Jaapani stiilis kuumaveeallikatega hotellid reklaamivad end just rikkaliku ja kohalikke ande sisaldava menüü abil, kutsudes lõõgastumise kõrval ette võtma võrratut reisi maitsemeeltele.

Jaapani toidu puhul on selle esteeti- line väljanägemine sama tähtis, kui aastaaegadele vastavate toiduainete, lauanõude ja garneeringu kasutamine. Eriti toreda üllatusena mõjus aastate eest aprillikuus (kirsside õitsemise ajal) Jaapanis viibides ühe gurmeerestorani õlis frititud kevadlille-tem- pura – justkui oleks maitsnud kevadet ennast!

Naomi Moriyama raamat on väga informatiivne, esitades rohkelt Jaapani toidu tervislikkust tõestavaid teaduslikke uuringuid ning andes teavet Jaapani toiduainetes leiduvate vitamiinide, mineraalide ja teiste organismile kasulike ainete kohta. Samas on kogu see informatsioon pakendatud mõnusasse ja kergestiloetavasse vormi, millele on vahele pikitud „minu ema Tōkyō-köögi” retsepte, mis mõjuvad justkui luuletused ülejäänud teksti sees.

Peale kiituse Jaapani toiduainete tervislikkusele jäävad eriliselt kõlama kaks soovitust, mis puudutavad toidu koguseid ja eluviisi mõju kehakaalule. Jaapanipärane toidu serveerimisviis – eri liiki toidud väikestes anumates ja kaunis kujunduses – võimaldab süüa vähem ja mitmekesiselt, ning söögipulkade kasutamine sunnib sööma aeglasemalt ja välistab ülesöömise.

Jaapani köögi omaksvõtmisel ei saa Eestis arvatavasti väga optimistlik olla, sest meil puuduvad spetsiaalsed Jaapani toidupoed ning supermarketites leiduv aasialik kraam on ilmselgelt maksustatud eksootikamaksuga. Kuid see raamat on vaieldamatult hea inspiratsiooniallikas, mis paneb ehk nii mõnegi lugeja oma toidukapi sisu revideerima ning lisama sinna komponente Jaapani köögist. Peamine on suhtuda toitu loominguliselt, võtta üle kättesaadavaid toiduaineid ning kombineerida neid kodumaistega. Nii võib vabalt ketšupi asendada sojakastmega ning süüa sülti sinepi asemel wasabi’ga – nagu seda teeb meie pere.

Maret Nukke

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga