Selja jõgi üllatab positiivselt, pakub alates 1990. aastast igal kevadel paadiga matkanud Kati Lepind alternatiivi Võhandule, Jägalale ja teistele tuntud jõgedele.
Sõudsime kummipaatidega Selja jõel 2005. aasta kevadel. Ilm ei olnud kõige suurepärasem, kuid seltskond küll. Matkapaatideks olid Venemaal toodetud kummipaadid, mida on lihtne kummiliimi ja lappidega paigata.
Alustasime retke reedeõhtuse kogunemisega Essu küla kandis. Reedene kogunemine aitab nädalavahetust säästlikumalt kasutada. Plaanisime läbida teekonna Essust Karepani pooleteise päevaga, et pühapäeval mõistlikul ajal kotid kokku pakkida ja koju sõita.
Laupäeva hommik. Kõik on reipad, aerutõmbed on rahulikud ja tõhusad. Esimene pool päevast on vesi tasane, kuid kallastel enamjagu raagus lehtpuuvõsastik ning hirmutavad karuputke kolooniad. Selliseid padrikuid teiste jõgede kallastel märganud ei ole.
Pärast paaritunnist sõudmist muutuvad jõekaldad järsemaks ning vool tugevamaks. Ilmuvad esimesed takistused vettelangenud puurontide näol.
Õhtupoole ületame veel ühe suliseva tammi ja mõned vettelangenud takistused. Nüüd on juba nii külm, et.... Varbad on juba tükk aega ligunenud paadipõhja kogunenud kevadvees ning sõrmi nagu enam ei olekski.
Soovitus: mai alguses jõele minnes ära lase ennast petta soojast kevadpäikesest. Õhtu saabudes on müts, kindad ja soe pesu sinu parimad sõbrad.
Pühapäeva hommik. Jõgi on muutunud käänulisemaks ning kaldad kõrgemaks. Endiselt on teel tublisti puid ja risu. Kirves tuleb pidevalt käepärast hoida.
Päev venib tasahilju pikemaks ja rahutus poeb vaikselt hinge, kuid ikka veel pole kindel, millise jõe ääres tervitada maa ärkamist.
Kahel korral oleme sõudnud Koival ja Võhandul. Piusa maalilised liivapaljandid on võrratud ja Soomaa vaikus kosutav. Oleme kuulanud vete mühinat Jägala joal ning Valgejõe Nõmmeveskil. Me ei armasta sõita tallatud radu ning väike ootamatus lisab elule jumet...
„Lähme Selja jõele!“ otsustasime ühel kevadel pärast sellist mõttemõlgutust.
Selja jõgi asub Lääne-Virumaal – algab Hulja alevikust Pandivere kõrgustikus ning suubub Karepa külas Soome lahte.
Pärast lõunat on veevulin veelgi valjemaks muutunud. See on õnn, et voolukiirus paadile hoogu juurde annab, sest selg on valus ja käed aerutamisest haiged.
Lõpuks on see käes – järgmise jõekääru taga ei ole peidus järgmist käänakut, on ainult üksainus avarus ning merelaine kõigutab kummipaati nii armsasti.
Kevad on leitud ning esmaspäev kontoris on ilmast hoolimata päikseline.
Hiidkanuuga Emajõe deltas
Eesti veematkanduse uusima sõiduriista – hiidkanuu – proovimiseks on üks paremaid paiku Emajõe delta, mis tavalise kanuu või süstaga sõitmiseks on liigagi lai ja rahulik. Kuni kümmekond inimest mahutav hiid- ehk tiimikanuu on väikestest veesõidukitest stabiilsem. Veematkagiid Bert Rähni kirjeldab: „Katsetele eskimopööret teha [arvatavasti siis esimest poolt pöördest – toim.] reageeris paat loiult õõtsudes. Ka selle peale, kui mõni mees kanuus püsti tõusis, ei juhtunud midagi.“
Samuti on hiidkanuuga hõlpsam sõita vastutuuleotsi, mis avaratel veeväljadel 1-3 inimese sõiduriistas tuju nulli võivad viia. Hiidkanuumatku pakkuva firma 360 Kraadi Emajõe standard- matk algab Kavastu lähedalt ning kulgeb Emajõel ja Koosa jõel; sõudmisele vahelduseks käiakse soos räätsadega kõndi- mas. Kanuusõitu tuleb kokku ca. 13 km.
Emajõgi on muidugi pikem kui 13 km. Kellel rohkem aega ja jõudu, võib alustada näiteks Tartust, kust Kavastusse on 35 km, sealt edasi Peipsini veel 15 km; lisaks on võimalik põigata Emajõe lisajõgedele – Koosa ja Kalli jõele.
Villu Zirnask
Vt ka www.emajoe-suursoo.ee