Ilus viski-ilm

Toomas Mikkor pajatab, kuidas ta Šotimaa viskivabrikutes tuuritas – neli ühe päevaga.

Toomas Mikkor pajatab, kuidas ta Šotimaa viskivabrikutes tuuritas – neli ühe päevaga.

Inglastel ja šotlastel on sarnasusi. Nad räägivad ilmast. Nii juhtub ka ühel suvelõpu varahommikul Glenfiddichi distiller ́i tühjal õuel.

“Kas pole suurepärane viski-ilm,” täheldab veidi üle keskealine pika põllega tegus naisterahvas tere asemel.

Kohates kõnetatu küsivat pilku, saab ta aru, et tegemist on võõraga.

“Ahaa, sa pole siitkandist,” asub ta seletama. “Vaata seda odrapõldu sellel mäeküljel. Näed, kuidas tuul paneb viljapead põllul kergelt lainetama? See ongi ilus viski-ilm – päike ja viljapäid õõtsutav kerge tuul. Sellise ilmaga küpseb parim oder. Mida enam selliseid päevi, seda parem tuleb viski!”

“Ma võiks sinuga neil teemadel rääkida terve päeva. Aga kahjuks pean tööle tagasi tormama. Me oleme hädas. Müüginumbrid lähevad aina ülespoole, jõuame toodanguga vaevu järele. Kas sa kujutad endale ette – hiinlased on hakanud viskit jooma! Sealsed läbimüüginumbrid ei ole nali,” lõpetab ta jutu ning palub üht vanahärrat, et see võõraga edasi tegeleks.

Härra osutub sõnakehvaks. Või on kontrast eelkõnelejaga liiga suur. Igatahes lipsan tema haardest minema ja uurin omapäi edasi.

Glenfiddichi õu on imetlusväärne. Vanad väärikad maakivist hooned on ideaalses korras. Laohoonetel paistavad olevat uued slate-kivikatused. Kogu hoov on sillutatud kivimosaiigiga. Kõikjal on uhked lillepeenrad ja võimsad roosipõõsad. Huvitav, mitu aednikku neil on?

Kontori esisein on mattunud ronitaimedesse. Aga ka see roheline müür on hooldatud. Peremeest ehk pealikku pole kohal – olla Aberdeenis. Haagin end esimese giidi sappa.

Umbes 90% viskivabrikute ekskursioonidel saadavast infost kattub. Kõik nad räägivad kunstist, kuidas vesi, oder ja turvas omavahel nii osavalt kokku põimida, et seda saaks kalli raha eest maha müüa. Et isegi hiinlased, kel kõike kolme komponenti endalgi küllalt on, ära meelitada ja pudelisse villitud lõpptulemust ihaldama panna.

Aga igal viskivabrikul on ka omad väiksed iseärasused. Neist on põnev teada saada ja kõrva taha panna; hiljem kusagil maailma teises servas single malt’i juues tore meenutada või koguni oma teadmistega ärbelda, kui kuulajaid on.

Glenfiddichi tuur algab pateetilise filmiga. Rakkus käed laovad paduvihmas vabriku müüre. No ärge ikka vaatajaid alahinnake – need müürid ei seisaks täna püsti, kui see nii oleks toimunud.

Edasi läheb ekskursioon läbi tootmistsükli. Ruudulises seelikus täidlane noor naisterahvas räägib, et Glenfiddich olla viimane viskivabrik, mis veel šotlaste omanduses. Ei hakka üle küsima, et kas Spey-äärsetest või Šotimaal üldse.

Järgmine Glenfiddichi iseärasus on tema suhteliselt väiksed destilleerimiskatlad. Suure müügiedu tõttu on nad ühed nuhtlused. Aga ringi vahetada ka ei või. Katla kuju ja suurus mõjutavad lõpptulemuse maitset. Katla vahetus tuleb kõne alla siis, kui vana vasekobakas on oma elu ära elanud – nii umbes kord iga kolmekümne aasta tagant. Või siis, kui kogu kupatus maha põleb või õhku lendab. Kumbki viimastest pole viski tegemise juures haruldased. Uue katlaga tuleb ka uus ajajärk. Koolitatud viskininad tunnevad uue maitse kohe ära.

Mõnusat kääritamislehka ja viskiauru täis tootmisruumidest kulgeb tee läbi värske õhu lattu. Siin on omad lõhnad. Palju õrnemad.

Siin viski küpseb. Osa šerritünnides, osa Ameerikast toodud burboonitünnides. Nii et, kui poleks šerrit ega ameerika burbooni, siis poleks ka scotch single malt’i. Vähemalt mitte sellisel kujul, nagu ta eksisteerib praegu.

Tünnid saabuvad vabrikusse lahtivõetult. Glenfiddich olla üks viimaseid, kel oma tündersepad.

Tuuri viimane vaatus on degusteerimine. Glenfiddich tuuri eest raha ei võta, aga degusteerimisel koonerdab. Kandikutel on kolm erinevat villi. Võid võtta ühe, aga mitte kõike kolme. Varahommikune lonks 12 aasta vanust viskit läheb kõrist alla nagu siidirätik.

Spey jõe ääres on viskivabrikuid nagu rosinaid saia sees. William Granti loodud Glenfiddichist 10 minutit põhja poole sõites leiab Glen Granti. Sama klann, aga mitte sama perekond.

Glen Grant ja selle ümbrus on sama ideaalses korras kui Glenfiddich ja ka järgmised vabrikud sel päeval. Maitsekad ja korras hooned, puhtad kõnniteed, ilus haljastus.

Glen Grant kuulub itaallastele, Camparile. Ilmselt seetõttu, et ta on juhtumisi itaallaste poolt enim joodud single malt. Kuid kaua pole ta itaallaste omanduses veel jõudnud olla. Alles hiljuti kuulus ta prantslaste Pernod Ricardile. Viimane polevat Glen Grantist suuremat hoolinud ja lasknud müüginumbrid mõnevõrra alla käia, seletab giid. Aga nad pidavat nüüd uute peremeeste all pingutama. Et oma käest libisenud teine koht Glenfid- dichi järel tagasi võita.

Glen Granti omapäraks olla filtrid. Giid seletab, et katlast tulevad aurud surutakse läbi veeauru. See andvat nende viskile erilise puhtuse – läbi veeauru pääsevat vaid viski kõige puhtam osa. Kuidas see asi tehniliselt välja näeb, ei oska ta seletada. Näha on vaid seda, et iga katla väljalasketoru juures on tõesti omapärane vasksilinder mida teistes viskivabrikutes pole.

Laohoones selgub, et Glen Granti viskides on domineerivaks komponendiks šerritünnides laagerdunud viski.

Burbooni värv ja mekk on vähemuses. Hele ja pehme on Glen Grant tõesti. Selles saab veenduda tuuri lõpus härra Glen Granti hubases kabinetis.

Härra Grant oli olnud suur maailmarändur. Seetõttu on tema kabineti seinad täis jahitrofeesid, maakaarte ja reisiteemalisi fotosid. Tobe film ja laes vilkuvad tuled rikuvad suurepärase degusteerimise ära. Neid filmi ajal seintel rippuvaid jahitrofeesid fookusesse võtvaid valgusteid põhjendatakse härra Glen Granti tehnikalembusega. Aga peale viskiajamise oli tema teine suur kirg hoopis iluaiandus. Neid siinsamas distiller ́i kõrval asuvaid aedu ma siiski vaatama ei lähe, sest sel ilusal päeval on fookuses Spey jõe äärne viski ning ees ootab Cardhu!

Ilus viski-ilm püsib. Sõit Cardhu viskivabrikusse läheb juba hoopis lõbusamalt. Ussina looklevad põlluvaheteed ei tundugi enam nii kitsad ja vastassuunavööndis sõit polegi enam nii jube. Rääkimata kundeistmel roolimisest. Aga pikka sõitu pole. Ehk 10-15 minutit mööda külavaheteid lääne poole.

Cardhu on silmnähtavalt vähem külastatav kui kaks eelmist. Aga kindlasti pole see mingi teisejärguline viski. Cardhu on Johnnie Walkeri oluline komponent. Koguni sedavõrd oluline, et Johnnie Walker ostis ta juba ammuilma ära. Seepärast, et ilma Cardhuta ei oleks nende viski maitse see, mis peab. Ja ainult omanikuna võid olla kindel, et saad oma viskisegu jaoks õigel ajal õige koguse.

Cardhus räägitakse uhkusega, et nende distiller ́i rajajaks oli külanaisest salaviski ajaja. Tema valmistatud kraam olnud sedavõrd tähelepanuväärne, et ei jäänud muud üle, kui maksta maksud ja hankida litsentsid – lihtsalt nõudlus olnud nii suur, et seda poleks enam salaja kuuri all valmis keetnud.

Cardhu laos on mõnus viskilõhn nagu igas teiseski. Kõik riiulid, millel vaadid puhkavad, on maksuamet kinni pitseerinud. Kaks protsenti aastas aurab läbi vaadi seinte ja pragude ära. Kümne aastaga on viiendik läinud. Eks maksuamet võtaks hea meelega sellegi eest maksu. Aga seni on see teisiti. Maksustamisele läheb vaid see, mis pannakse pudelitesse. Mis ära aurab – nn angel share– läheb inglitele, nagu viskitegijad ise räägivad. Inglid peaksid Šotimaa kohal olema pideva auru all.

Giid teeb paar lihtsat tehet ja arvutab välja viiendiku kogu Šotimaa aastatoodangust. See kogus, mis taeva läheb, ei jäänud eelnenud ja järgnenud degustatsioonide tõttu meelde, aga see oli suur, väga suur!

Tuuri lõpul tuleb jälle mekkimine. Üks ameeriklane palub viski sisse jääd. Giid kahvatab soolasambaks.

“Ükskõik kus mujal, aga palun mitte siin,” anub ta.

Jää vangistab nii viski maitse kui lõhna. Jäätükk single malt ́i klaasis on Šotimaal sama rõve kui kärbes tordi peal. Kõikjal, kus single malt ́i juuakse, on käeulatuses Šotimaa mägiallikate vesi. Väike sorts viski sekka ning lõhn tõuseb lendu ja maitse avaneb.

Pärast Cardhud on juba päris hea olla. Hommikul Glenfiddichist Glen Granti sõites sai möödutud Speyside Cooperage’ist – tünnitehasest. Ei olnud mõtteski neid vaatama minna. Pärast kolme viskivabriku külastamist aga hoiak muutus. Tündersepad ei ole siin mingid lihtsad mustatöölised, vaid pigem kunstnikud ehk loovinimesed. Täiesti võrdses seisus viskitegijatega, sest ilma hea vaadita ei ole ka viskit.

Tünderseppi saab küll vaadata, aga mitte pildistada. Nende ja külaliste vahele on pandud paks pleksiklaas. Ikka turvalisuse pärast – võivat juhtuda, et tündersepa vasara alt läheb midagi lendu ja tabab mõnd turisti. Siis olla karta, et tuleb selle turisti advokaat ning võtab neilt oma kliendi valu leevendamiseks ära nii vaadid kui ka vasarad. Hea, kui asi veel nii kergelt läheb.

Aga tünderseppade töö on tõesti kunst: koostamine, tihendamine, põletamine (et puu oleks poorne ja viski imbuks sisse) ja mida kõike veel. Ja see täppistöö käib näiliselt kui mängides. Ainult inimene, kes ise oma kätega midagi valmis suudab teha, mõistab neid vaadates, et see siin on kunst, mitte lihttöö.

Väike pettumus on see, et tuuri lõppedes antakse vaaditehases mitte viskit, vaid klõmakas viskilikööri.

Ilus viski-ilm on päeva õhtusse viinud. Kiire kalkulatsioon näitab, et kähku tehes jõuaks veel pisut lõuna poole jäävasse Glenliveti distiller ́isse.

Autos on viskiaure vist pea sama palju kui viskivabriku laos. Sedasi aurupilves ja kõrgendatud meeleolus ei või kiirustada. Nii jõuangi Glenlivetisse siis, kui tuur on juba alanud. Aga šotlased, mis sest et prantslaste palgal, on külalislahked – hilineja juhatatakse kärmelt tuurile järele.

Giid, valge pluusi ja lipsuga varastes kahekümnetes noormees, parasjagu küsib, kas keegi tema auditooriumist on varem mõnda distiller ́it külastanud. Ainsana tõstab käe hilineja.

“Millistes?” küsib giid. “Kas täna või üldse,” palub hilineja täpsustada. Ootamatust vastusest satub giid korraks segadusse. “Täna on see neljas,” saab ta välja aidatud. See peaks olema pisut ka juba näost näha. “Kas on seni jäänud midagi selgusetuks või on seoses scotch single malt ́iga mõni küsimus,” uurib giid. “On küll,” vastan. Aga ta ei oska vastata, miks single malt maitseb Šotimaa distiller ́is jumalikult, aga kusagil teises maailma otsas läheb kõrist alla nagu okastraat.

Giid väidab, et degusteerimisel pakutakse täpselt sama toodangut, mis läheb eksporti. Võivat esineda imeväikseid maitsenüansse ja needki olla ära tuntavad vaid tõelisele degustaatorile. Kontrastide kohta ta muud seletada ei oska, kui et maitse võib varieeruda olenevalt jooja meeleolust või sellest, mida ta on äsja söönud. Nagu ladudel, on maksuameti pitserid peal ka seadmetel, kust on võimalik äsja destilleeritud märjukest välja lasta. Ja kui on tarvis proovi võtta, tuleb maksuametnik, võtab pitseri maha ja paneb selle hiljem jälle peale. Ning määrab, et palju peab viskivabrik oma proovi võtmise eest maksu maksma.

Viski meeldib ka hallitusele. Glenliveti laohoone on nii seest kui väljast kaetud musta tahmaga. Tegelikult on see teatud liiki viskilembeline hallitus, mis on katnud ka viskivabrikut ümbritsevad puud, värvides nende tüved süsimustaks. Sellega polevat mõtet võidelda, seletab giid. Pärast hävitamist tulevat paari nädalaga tagasi – nii kangesti meeldivat talle siin viski aurus.

Glenlivet on müüginumbrite poolest Glenfiddichi järel teisel kohal. Glenlivet ja Glenfiddich on ka ainsad viskivabrikud, kus tuur ja degusteerimine on tasuta. Glenlivet lööb aga teisi sellega, et annab ette kolm klaasi, igaühes erineva vanusega märjuke. Ja kallaja ei hakka lõuga võdistades ning vabandusi otsides keelduma, kui refill’i küsida!

Sõit Aberlouri linnakesse öömajale kulgeb taas põldude vahelt. Üha madalamale vajuv päike pleegitab endiselt. Ja viljapõlde lainetama panev tuul on sama mis hommikul. Kogu päev on olnud ilus viski-ilm!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga