Kuidas sünnivad ligi 1000 osavõtjat kohale meelitava seiklusvõistluse Xdream rajad? Urmo Liblik ja Tõnis Erm paljastasid Kaja Pinole tagamaid. Kooskõlastamised maaomanikega, kohtumised metssigadega, ilma vembud...
Suvise seiklusspordiürituse ettevalmistamine algab eelne- va aasta novembris. See on ettevalmistuste põnevaim aeg, kui saab kaaluda erinevaid alternatiive ja fantaseerida, mida rajal pakkuda. „Kui ideed selginevad, siis hakkavad välja joonistuma ka jooned, mis maastikul peaks olema,“ räägib Tõnis. Rajameistritele on suureks abiks see, et nad on ise käinud orienteerumas pea kõikjal Eestis – paljudest maastikest on ettekujutus olemas.
Kuna üheks alaks on kõigil etappidel kanuusõit, pole raske mõista, et võistluspiirkonnas peab olema kanuusõi- duks (enam-vähem) sobiv veekogu. „Kanuuetapi nimel oleme kanuutatavaks saaginud 7 km neitsilikku jõge,“ toob Tõnis näite korraldajate elu köögipoolest.
Teiseks määrajaks saab piisavate võimalustega võistluskeskuse olemasolu, kus ligi tuhandele inimesele oleks tagatud nii pesemine, toitlustus kui parkimine. Võistluskeskuse kvaliteedi ja maastiku põnevuse vahel ollakse aeg-ajalt sunnitud tegema ka kompromisse: heal maastikul võib paraku olla kehv võistluskeskus, või vastupidi – igavama maastikuga piirkonnas on parem keskus.
„Kui need kaks – võistluskeskus ja veekogu – kokku viia, tuleb ka arvestada, et lühemat ehk B-rada ei ole võimalik korraldada, kui veekogu ja võistluskeskuse vahe ületab 10 kilomeetrit,“ toob Tõnis sisse veel ühe olulise määraja. Nii et vägisi kisub juba ainuüksi piirkonna valik mitme muutujaga võrrandiks.
„Ning kaardidki peavad olema korralikud, muidu ei saa ju rada maha planeerida,“ lisab Urmo veel ühe nüansi. Kuna võtmekorraldajatel on pikk orienteerumistaust, tuntakse isiklikult märkimisväärset osa Eesti viljakamatest kaardiautoritest ning kaartide saamine pole seetõttu olnud suuremaks probleemiks.
Eramaa! Sisenejaid tulistatakse!
Ligi sadakond kilomeetrit kulgev võistlusrada läbib metsi ja külasid, rabasid ja heinamaid. Teele jääb õuealasid ja viljapõlde ning muid võimalikke keelualasid. Kokkulepete sõlmimine eraomanike ja riigiasutustega algab tavaliselt siis, kui mingi nägemus rajast on juba olemas. Kooskõlastusteks peab varuma mitu kuud. Mõlemad korraldajad märgivad, et iga aastaga läheb kooskõlastuste saamine järjest keerulisemaks.
Kooskõlastatakse üldjuhul tõenäolised liikumisteed ning väljaspool neid kehtib igamehe õigus – õigus viibida tähistamata eramaal päikesetõusust päikeseloojakuni. Ent seiklussportlased teevad mõnigi kord üsna uskumatuid ja optimaalsest kaugel olevaid rajavalikuid ning üllatavad sellega maaomanikke, kes pole kooskõlastusest ega võist- lusest kuulnudki.
Mida kooskõlastamine tähendab? Mõned näited:
* Lõuna-Eesti osavõistluse kooskõlastamine ühe riigiasutusega nõudis kaks eraldi sõitu kohapeale, kokku 1000 km.
* Üht võistlust käis peakorraldaja kahes riigiametis kooskõlastamas neli päeva järjest. Igal päeval oli kaasas uus skeem. Üks riigiasutus andis iga kord heakskiidu, teine lükkas alati tagasi.
* Ühe osavõistluse kooskõlastuste paberimajandus on kokku ca. 25 lehekülge.
* Kooskõlastuste arvust annab aimu näiteks Mooste osavõistlus, mida korraldades sai räägitud rohkem kui 30 maaomanikuga.
Jah, pingutavad korraldajad mis pingutavad, kuid päris igale poole siiski kunagi ei jõua ja kõiki maju läbi ei käi. Ja tihti pole inimesi kodus. Ette tuleb ka ootamatusi, mida ei oska ette näha: näiteks läheb tee kaardil talust mööda, aga tegelikult läbi õue.
Kõige selle tõttu põhjustavad seiklusspordivõistlused aeg-ajalt maaomanike pahameelt, mis mõnikord võib võtta lausa ekstreemse vormi.
Xdream 2007 öine Otepää osavõistlus jäi B-raja tiimidele kindlasti meelde kui hullu maaomaniku etapp. Purjus tulivihane mees (kellega, nagu pärast selgus, olevat probleeme pea kõigil sealkandis toimuvatel võistlustel), ründas punkti siirduvaid rattureid raudkangi, põhjatuks löödud õllepudeli ja teab millega veel, üritas neid džiibiga alla ajada ja ähvardas maha lasta. Võistluse käigus tehti seepärast rada jooksvalt ringi ning A-raja võistlejaid kriitilisse kohta ei saadetudki: eelmisesse punkti Hobusemäel pandi kohtunik, kes suunas tiimid otse ülejärgmisse punkti.
Tõnis hindab, et üldiselt tunduvad Lõuna-Eesti inimesed siiski olevat lahkemad ja lausa tervitavad võistlejaid oma kodude läheduses. Põhja-Eestis kohtab rohkem negatiivset suhtumist ning on olnud ka mitmeid juhtumeid, kus maaomanike vastuseisu tõttu on tulnud esialgselt planeeritud rada oluliselt ringi teha.
Ent mõnikord on maaomanike vastutulelikkus lausa uskumatu. Üks sõbralik inimene kooskõlastas näiteks rattaetapi optimaalse liikumistrajektoori oma elumaja ja sauna vahele jäävasse 4-meetrisse vahesse. Teine aga leppis korraldajatega kokku, et lõikab vilja maha kolm päeva enne võistlust, et võistlejad saaksid otse üle põllu joosta.
Spektri teisest otsast mäletab Tõnis kokkulepet orien- teerujaid vihkava maaomanikuga: võistlejad võivad küll tema hoovist läbi minna, aga tigedat koera maaomanik kinni ei pane...
Loomulikult sekkub radade plaanimisse ka isake Murphy. “Alati jääb võistluspiirkonnast napilt kõrvale mõni eriti äge koht,“ võiks kõlada Murphy seaduse seikluss- pordi säte. Ja Ermi-Libliku täiendus sellele reeglile kõlaks nii: „Kui see koht siiski rajale sisse planeerida, muutub võistlus liiga pikaks.“
Punktide arvu piirab ajavõtusüsteemi SI-pulga mälude arv, seega on A-rajal kuni 50 ja B-rajal 30 punkti. Rusikareegel on ka see, et esimesed punktid ei tohi olla stardile liiga lähedal, kuna siis on võistlejaterivi liiga koos. Samal põhjusel peab esimestes punktides olema tihti mitu SI-jaama.
Punktide vahemaa või punktidevahelise maa läbimise aja osas piiranguid ei ole. Küll aga peab punktide tihedus olema selline, et punkti vahele jättes ei saavutaks võistkond edu: ajatrahv peab olema suurem kui punkti võtmiseks kulutatud aeg.
„Järjest rohkem oleme vältinud edasi-tagasi liikumist punktide juures ning viilimisvõimaluse pakkumist,“ märgib Urmo. Tänavusest aastast ei ole viilimine enam võimalikki, sest võistkonna kõigil liikmetel on SI-pulk randmele kinnitatud ning kohustus punktis vältimatult ära käia.
Suurt meelehärmi valmistavad korraldajatele võistlejate poolt vahel tahtmatult lõhutud või ümber paigutatud punktid. Näiteks Nõval sõideti vaiadel asuvad kanuuetapi punktid kanuudega katki. Keila-Joa punkris sattus aga korraldajate poolt koridori keskele õrna valgusvihku paigutatud punkt võistluse käigus (kogemata?) pimedasse taganurka, kust hilisematel võistlejatel oli seda raske leida.
Lisaülesannete kordumatu võlu
Xdreami lisaülesanded on raja vaieldava kerguse/raskuse kõrval peamine, mille tõttu korraldajad foorumites vastu päid-jalgu saavad. Mõni võistleja on vihastanud end siniseks viiele fakti- või loogikaküsimusele vastamise pärast, teise jaoks on olnud ületamatu laskuda jahimehesuuskadel lumevabast Valgehobusemäest, kolmas pole rahul kivide veeretamisega...
Lisaülesanded sünnivad nii maastikul nähtu põhjal kui õhtuse ajurünnaku käigus. Mõnikord tehakse ka n-ö teaduslikku lähenemist: ülesanne valitakse proovimata lisaülesannete nimekirjast, mis jaotab ülesanded vastavalt sellele, mis võimeid proovile pannakse (täpsus, jõud, kiirus jne).
Lisaülesande peamiseks kriteeriumiks on üllatuslikkus ja huvitavus, kuid see peab olema ka piisavalt hea läbilaskevõimega, et sooritamisel ei tekiks liiga suuri järjekordi. Omaette küsimuseks on sportlikkuse ja meelelahutuslikkuse suhe: kas panna võistlejad tegema orienteerumise täpsusülesannet või lasta neil hoopis puslet kokku panna.
„Jälgime pidevalt mujal maailmas toimuvat ning vaatame, kuhu suunas seal asja arendatakse,“ räägib Urmo.
„Olen ka ise püüdnud käia erinevatel välisvõistlustel, et saadud kogemusi siin rakendada.“
„Aeg-ajalt oleme võistluseelsel päeval ülesannet lihtsustanud,“ paljastab Tõnis. „Teinud lisatugesid, vähendanud ülesande sooritajate arvu, muutnud ülesande vabatahtlikuks... Ronimispunktides oleme püüdnud tagada, et kõik võistkonnad suudavad punkti võtta.”
Muidugi on ülesannete lihtsus või keerukus alati vaieldav. 2007. aasta Mooste veesuusatamisel suutis esimene testisik läbida 4 minutiga 400 meetrit, teine testisik 0 meetrit. Tundus, et ülesanne on mõnede jaoks võimatu. Korraldajad tegid ülesande pikkuseks kompromissina u 60 m, mis aga võistlejatele liiga lühikeseks osutus.
Võistlejatele meeldivad ülesanded, kus saab kasutada lahedaid vahendeid, möllata ootamatutes kohtades või mässata köitega: 2007. aasta osavõtjaküsitluses peeti parimateks just köieülesandeid ja takistusradu. Eriti hea sõnaga mäletati takistusrada Mooste mõisa hoonetes ja jamesbondilikku jooksmist rongi katusel. Urmo möönab, et kõik, mida inimene teeb oma keha jõuga, jääb ka hästi meelde. Samas arvab ta, et kindlasti on üks lahedamaid – ja ka vastakamaid emotsioone põhjustanud – ülesandeid olnud 54-tükilise pusle kokkupanek 2004. aasta kevadetapil Paunkülas. „Kiireimad panid selle kokku kolme ja poole minutiga, aeglaseimad pusisid 30 minutit. Vahed olid tohutud ning sealt oli võimalik palju edu saavutada.“
Jah, selle lisaülesandega kaasas käivad legendid räägi- vad raevunud võistlejannast, kes puslekarpi jalaga peksis, ja võistkonnast, kes terve hooaja süüdistas oma kesistes tulemustes esimesel osavõistlusel kokkupanemiseks valitud sebrapilti.
Kindlasti ei unusta keegi osalenutest ka 2006. aasta Pikasilla osavõistlust, kus kõik said tunda Eesti ravimuda, sest Võrtsjärves vett praktiliselt ei olnudki. Kui võistleja punkti võtmiseks kanuust lahkus, tuli tal ületada u 15 m mudast põhja. Kõndida ei olnud võimalik, mudas roomati.
Valed ajaprognoosid või nõrgad võistlejad?
Seiklusspordis ei väljendata võistluse pikkust mitte niivõrd kilomeetrites kui raja läbimisele kuluvas ajas.
Urmo meetod võitjaaja määramiseks on rada ise alade kaupa läbi teha, liita etappide ajad kokku ning korrutada tulemust Tambovi universaalkoefitsiendiga. Asi tundub töötavat: viimasel Türi sprindil jäid võitja ajad prognoositava 10 minuti sisse.
Muidugi ei pruugi alati nii hästi minna. Kui jälle isake Murphy mängu tuua, saab sõnastada ajaprognooside aksioomi: „Ajaprognoos eksib üldjuhul ühes suunas: võistlejad on aeglasemad, kui korraldaja arvas.“
Miks see nii läheb? Urmo hindab, et väga palju võib planeeritud aega muuta ilm. Kui võistluspäeval on kanuuetapil kõva vastutuul, ei liigu kanuu kuidagi nii kiiresti kui vaja. Ja kui pikalt sajab, muutub rattarada sopaseks või liiv kleepuvaks, nii et sõidukiirused langevad drastiliselt.
Näiteks 2005. aasta Ilumetsa osavõistlusel muutis paduvihm liivateed nii pehmeks, et võistlejad läbisid A-raja rattaetapi terve tunni aeglasemalt kui kuiva ilmaga rajal olnud testisõitja. Nõva etapil oli üks kuu enne võistluse toimumist vesi Nõva jões nii madal, et kanuuga sõita ei saanud ja kandmine olnuks kiirem. Võistluse ajal oli veetase rohkem kui meeter kõrgemal – ja kanuuga ei saanud vastuvoolu sõita, kuna vool oli liiga tugev.
Reeglina on nii, et rajameister käib läbi kogu raja. „Samas ei ole meil kõik rajameistrid ühesuguse füüsilise vormiga ja seega ei saagi nõuda päris 100% võitja aja tabamist,“ märgib Urmo.
Kui kasutatakse testvõistlejaid, läbivad nad konkreetse etapi, vahel ka mitu. Testvõistlejad ei läbi reeglina kogu rada järjest, kuna üksi pingutades ei suudaks nad kuidagi saavutada sama aega, mida võistlejad tiimitöös ja võistlus- hasardis. Keskmiselt kasutatakse etapil viite testijat.
Ajaprognoosi puussemineku põhjused:
• Halb ilm. Eriti tundlik ilmale näib olevat rattaetapp.
• Võistlejad teevad vigu. Isegi liidritel võib koguneda vigu kuni 15 minutit.
• Rajameister unustab ajavaru (vahetusalad, ootejärjekorrad jms) sisse planeerida. • Võistlejad väsivad. Eriti lööb väsimus aja pihta raske
läbitavusega rajalõikudel.
• Summa oleneb liidetavate järjekorrast. Kui läbida etapid järjekorras jooks-kanuu-ratas, on lõpuaeg erinev sellest, kui järjekord oleks ratas-kanuu-jooks. Ei usu? Proovige järgi!
Kuidas punktid metsa saavad?
Punktide paigutamine kaardil märgitud paikadesse on üks keerulisemaid ülesandeid, sest nõuab suurt täpsust ning on kogu võistluse aluseks. Täpsus tagatakse kas nii, et peakorraldaja on eelnevalt märgistanud punktide asu- koha lipikutega või siis viivad punkte metsa ainult väga hea klassiga orienteerujad – peaaegu kõik punktiviijad on olnud erinevatel aegadel orienteerumise Eesti koondises.
Punktid hakkavad metsa minema hommikul kell 5.30. Selleks, et kõik punktid kohale jõuaks, töötab keskmiselt viis väljaviijat. Korraldajate teada on senini metsa pandud u 880 kontrollpunkti kõik olnud õiges kohas. Kui ka on tulnud nurinat, on see olnud tingitud kaardi ebatäpsus- test punkti piirkonnas. “Väga kardame siiski päeva, kui mõni hommikuunine väljaviija eksib,” märgib Tõnis.
Praeguseks hingusele läinud X-Adventure sarjast mä- letavad võistlejad siiani aastatetagust lugu Vetla rattaetapi punktiga, mida mitu võistkonda võsas ragistades taga otsis ja kuidagi ei leidnud. Lõpuks, kui otsimine lõpetati ja edasi sõideti, tuli metsast täiesti suvalisest kohast välja tülpinud moega punktipaigutaja – käes seesama tagaotsitud punkt...
Raja testimine kui suur seiklus
Korraldajate elu teevad huvitavamaks ka Eesti ilmastiku vingerpussid. 2004. aastal oli nädal enne kevadist võistlust aprilli lõpus kanuutamiseks plaanitud Paunküla veehoidla kaetud nii paksu jääga, et kalamehedki peal. Kalamehed arvasid siiski, et vast läheb jää ära. Läkski.
Sama aasta suvise osavõistluse eel olid aga vihmad teinud Nõmmeveski kärestikust möllu. Testijate esimene paat pääses läbi, täitudes hiiglaslikes lainetes poolenisti veega, kuid teise paadiga nii hästi ei läinud. See põrkas hooga vastu puud ja läks ümber, nii et üks testija hulpis 300 meetrit mööda jõge allavoolu, enne kui välja pääses. Vool kandis kanuu jõkke kukkunud puudeni ja murdis pooleks. Ehkki tõmmati nelja mehe jõuga, ei saadud kanuuvrakist tükkigi kätte.
2005 oli jälle metssigade aasta. Kosel oli rajatestija sunnitud põgenema puu otsa, kui teda ründas metse- mis. Siga röhkis vihaselt ringi oma 10 minutit, enne kui lahkus. See oli üllatav, kuna tavaliselt metsloomad inimest nähes põgenevad. Kuna lähedal oli näha põrsaid, lõi ilmselt ohtlikult lõkkele emainstinkt. Järgmisel etapil Ilumetsas (öine osavõistlus) laskus rajatestija hämariku hakul rattaga lohku ja avastas end keset seitsmepealist metsseakarja. Seekord käitusid metssead õigesti – põgenesid.
Rajameistrid
2008. aastal on Tõnis Erm esimese ja Urmo Liblik kolmanda etapi peakorraldaja, lisaks on Urmol tänavu juba seljataga vastutus Winter Xdreami peakorraldaja ülesannetes. Tõnis, kellel on magistrikraad ärijuhtimises, töötab argipäeviti ettevõtete finantsnõustajana oma osaühingus Ironstram. Kõrgema Sõjakooli sõjaväelise juhtimise lõpetanud Urmo on aga Üksik-sidepataljoni S4 staabiohvitser.
Raja ettevalmistamise põhituumikusse kuulub lisaks rajameistrile kümmekond inimest: jooksu-, ratta-, kanuu- ja rulluisuetapi testijad, punktikohtade märgistajad ja punktide väljaviijad. Võistluspäeval on aga erinevate tegevustega hõivatud 40 inimest.