PUUTUMATA MÄEL
JUHTKIRI
Siin ma nüüd seisan, reisiguru!
Rahvusvahelisel turismipäeval jagati Estonias auhindu. Ei salga, et olen tänulik ja uhke, et kolleegid otsustasid mulle anda Eesti esimese reisiguru tiitli.
Reisimisel on minu jaoks ikka olnud kaks poolt – töö ja lõbu. Räägin praegu esimesest.
11 aastat tagasi esinesin ma turismiteemadel Äripäeva aastaplaani konverentsil ja ütlesin alustuseks, et nüüd võite silmad kinni panna ja unistada sellest, kuidas puhkate palmisaarel.
Sel aastal samal konverentsil ma sellist pehmo mehe sissejuhatust teha ei saanud. Selleks polnud aega. Mitte seda, et mu ettekandeks eraldatud aeg oleks olnud kuidagi lühike, vaid Eesti turismil pole aega. Ühelt poolt seepärast, et väljaminevate turistidega on praegu hirmus palju tööd, eestlane reisib nagu pöörane. Teisalt seepärast, et sissetuleva turismiga pole lood kõige paremad – sel aastal on välisturistide arv kahanenud ja siin peaks kiiresti mitu asja ette võtma.
Turism on endiselt üks kiiremini kasvavaid majandussektoreid maailmas. Maailma majandus tervikuna kasvas 2017. aastal 3%, turismisektor 4,6%.
Nagu ütles Hendrik Hololei oma äsjases ettekandes Eesti turismikonverentsil, töötab Euroopas turismi ja reisimisega seotud sektoris kokku 14 miljonit inimest. Turismisektor tervikuna moodustab praegu üle 10% globaalsest rahvamajanduse kodutoodangust ning hõlmab samas proportsioonis töötajaid.
49 OECD riigis on turismi panus sisemajanduse kogutoodangusse 4,2%, tööhõivesse 6,9%. Eesti on esimese puhul täpselt keskmine, tööhõives siiski paar protsenti allpool keskmist. Meie heaolu ei sõltu turismist küll sellisel määral nagu kreeklastel või horvaatidel, oluliselt aga siiski.
Aga miks meil on kiire?
On objektiivseid asjaolusid, millega meil on raske võidelda. Olgu nendeks siis maailmamajanduse tsüklilisus või nafta hind. Viimane on selle aasta oktoobris juba üle kahe korra suurem kui eelmisel aastal samal ajal. Nafta hinnal on aga otsene seos transporti ja turismi laiemalt.
Kiirustama panevad aga ka subjektiivsed asjaolud, millega Eestis ei ole osatud võidelda.
Esiteks ei ole meie turismialane konkurentsivõime võrreldes naabritega selline, nagu me tahaks. Läti ja Leedu avavad kolme-nelja aasta pärast oma spetsiaalsed konverentsikeskused. Me oleme selgelt maha jäänud, aga ehk mitte veel lootusetult. Alkoholiaktsiisi tõstmise üks läbimõtlemata aspekte oli teiste kõrval ka selle sammu mõju turismile.
Eesti on oma sissetuleva turismi poolest natuke nagu kunagine monokultuurne Vändra alevik – käib hoogne Mistra vaipade tootmine, aga kui Mistra enam ühel hetkel kaubaks ei lähe, siis on tükk tegu, et ellu jääda. 65% meie reisiteenuste ekspordist tuleb vaid neljast naaberriigist.
Teine probleem on lennuühendused. Vaid 14–13% Eestisse tulevatest turistidest tuleb siia lennukiga. Aga me teame, et just lennureisijad on siin rohkem öid, jätavad siia rohkem raha.
Kolmas küsimus on planeeritav turismimaks. Eesti Panga andmetel sai Eesti 2017. aastal turismist tulu 1,9 miljardit. Oletame, et kehtestame turismimaksu näiteks 1 euro iga öö eest ja seetõttu otsustab ööbivast 3 244 903 turistist 1% siia mitte tulla. See on 19 miljonit, mis meil jääb saamata. Aga riigi- või linnakassa teenis 4 miljonit eurot ööbitud ööde pealt. Majanduse kogukahju 15 miljonit. Ja seda langeva turistidearvu juures!
Tiit Pruuli