Ajakirjandusõppejõudu ja Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektorit Mart Raudsaart võib viimastel aastatel aina enam kohata hoopis Hispaanias. Andaluusia kultuur ja loodus on teda niivõrd palju ära võlunud, et ta on otsustanud sealkandis pikemalt peatuma jääda.
Minu jaoks on Hispaania tähendanud tagasipöördumist lapsepõlve. Siis kulges aeg hoopis aeglasemalt. Värvid ja valgus olid intensiivsemad. Igas teises majas peeti koduloomi ning hommikuti kires kukk. Inimesed olid üldiselt sõbralikud. Ja suved olid suve moodi, kuumad ja päikesepaistelised.
Seetõttu on juhtunud nii, et sõidan Hispaanias ringi juba viiendat aastat ning olen alustanud seal ka kodumajutusega. Ma tean, et mõnedele inimestele meeldib käia kogu aeg erinevatel maadel. Minu huvi on olnud minna sügavuti ning ma saan teile juba rääkida asjadest, mida te tavalisest reisijuhist ei leia. Järgnev kirjeldus on mõeldud neile, kes soovivad leida Hispaaniast enamat, kui enda grillimine rannaliival keset inglise ja saksa turiste. Ning kuna riik on väga suur, siis keskendun vaid ühele osale sellest – Andaluusiale.
2014. aastal sõitsin diagonaalis läbi terve riigi, alustades Kataloonia suvituskuurordist Rosesest ning lõpetades lõunas Málaga lähedal asuva Nerjaga. Paar aastat enne seda olin kogenud lumesadu Kataloonia kiirteedel ja mu kindel soov oli leida koht, kus võiks sellest ilmastikunähtusest lõplikult pääseda ja mis pakuks ühtlasi süvavaadet Hispaania kultuuri. Mulle meeldib väga Barcelona, Zaragoza ja Madrid, kuid tõeliselt kodus tundsin end Axarquia valgetes mägikülades ning Sevillas ja selle ümbruses.
Probleem on aga selles, et Lõuna-Hispaaniasse pole Eestist üldse lihtne pääseda. Kui Suurbritanniast lendab Málaga lennujaama (mida peaks ühenduste rohkuse tõttu eelistama Sevilla, Granada ja Almería lennujaamale) päevas suur hulk odavaid lende, siis Tallinnast pääseb sinna kõige hõlpsamalt kas Finnairi, Lufthansa või Ryanairi abil. See tähendab aga kas öiseid lende (Finnair), mõnikord Oslos või Londonis lennujaama vahetust (Ryanair) või pikki tunde ootamist lennujaamas. Aga see kõik on paratamatu.
Tean, et enamik eestlastest reisiselle sõidab Málagast itta päikeserannikule (kuhu jäävad linnad Torremolinos, Fuengirola, Marbella, Estepona). Olen selle ranniku läbi sõitnud kuni Gibraltarini ning pean ütlema, et nähtu mulle väga ei meeldinud: see oli liiga turistlik ning kohati ka tõusiklik, mis varjutab ehtsat Hispaania kultuuri. Vahelemärkusena peab nentima, et peaaegu kogu Andaluusia lõunakallas on katkematus rodus täis ehitatud kõrgemaid ja madalamaid korterelamuid ning villasid, mille ainus eesmärk on majutada miljoneid turiste. See oli innisvaraarendajate paradiis, millega kaasnes massiliselt poliitilist korruptsiooni – kuni ülemaailmse finantskriisi alguseni. Paljud toonased linnapead istuvad nüüd kinni. Ning uut kinnisvaraarendust on Andaluusias väga keeruline alustada. Olen näinud, kuidas väikesele tööriistakuurile ehitatakse ilmselt juurdeehituse sildi all külge suur korrusmaja.
Suunaga itta
Sõites Málagast itta Almería poole muutub pilt huvitavamaks. Tunniajase autosõidu kaugusel on võimalik leida kinnisvaraarendusest puutumata rannikut (näiteks Maros või Almuñécarist möödudes). Vähetähtis pole ka asjaolu, et siin on kogu suurepärane kiirteede võrgustik kasutajatele tasuta. Turiste on vähem, hinnad odavamad ja näha ehe maaelu. Tõsi, turistilõksu võib langeda siingi. Clint Eastwoodi spagetivesternide austajana soovisin näha filmide kunagist võttepaika Tabernases, kuhu on rajatud teemapark (midagi Viikingite küla taolist). Täiskasvanu pileti eest küsiti 90 eurot (neli inimest ja laps üle 400 euro). Otsustasime teha selle rahaga midagi targemat.
Nagu juba öeldud, on üks mu lemmikpiirkond Axarquía – mägine ja pisut metsik piirkond Málagast idas. Veel 1970. aastatel hoiatati turiste siia tuleku eest, kuid tänapäeval on ümbrus väga turvaline ja meeldiv (Muidugi, idioot võib saada peksa igal pool – kui tulla konservatiivsesse külla ning hakata jaurama, et meil on nii ja meil on naa, ning näidata oma oletatavat moraalset üleolekut – see hispaanlastele ei meeldi.). Piirkond pakub midagi nii rannasõpradele kui mägimatkajatele. Rannikul võib külastada selliseid linnu nagu Torre del Mar, Nerja, Almuñécar. Minu väljakujunenud lemmik on Torre del Mar. Siin on suured rannad, kus on alati ruumi, ning linna ääres on suur kaubanduskeskus Eroski toidupoega, mis on avatud ka siesta ajal.
Ei saa mööda siestast
Enne mägiküladesse siirdumist paar sõna siestast. Hispaanias saab kõige paremini asju ajada kella kümne ja ühe vahel hommikul. Kella ühe ja kahe vahel valdav enamik poode suletakse, pangad panevad uksed kinni (ja paljud neist ei avagi samal päeval enam), samuti lõpetavad töö restoranid. Poed avavad oma uksed uuesti kella viie paiku, kuid restoranide köögid hakkavad tööle alates kella seitsmest-kaheksast. Tuleb arvestada, et meie mõistes lõunasööki on Hispaanias väga keeruline saada ning moon tuleb kaasa võtta või leppida kiirteede äärsete söögikohtade pakutavaga – või lülituda kohalikule elustiilile, kus kõrvetava päikese eest varjutakse aknaluukide ja ribakardinate taha.
Rääkides Axarquía valgetest mägiküladest (pueblos blancos), olgu nimetatud Frigiliana, Cómpeta, Canillas de Albaida ja Árches. Kes kardab mägiteid, selle jaoks võiks olla valik Frigiliana, mis on rannikule kõige lähemal. Kindlasti tasub võtta ette matk mäkke kunagise mauride kindluse varemetesse, kus on näha Sierra de Tejeda rahvusparki ning suure tõenäosusega ka mägikitsi. Kes tahab saada kõiki mugavusi (restoranid, ujula, postkontor, rahaautomaat), võib minna umbes 3700 elanikuga Cómpetasse. Kes tahab saada osa mauride arhitektuurist ja hindab suuremat privaatsust, võib valida Canillas de Albaida või Árchesi kasuks. Algajatele mägimatkajatele julgen soovitada 2,5-kilomeetrist marsruuti Cómpeta ja Canillas de Albaida vahel, mis möödub suuremate tõusude-langusteta, kuid pakub vapustavaid
vaateid ümbruskonna loodusele ning oru sopis on näha ka Vahemerd. Árchesist veel edasi mägedesse jääb pisikene Sedella, kus on üksainus restoran. Mulle tundus seda külastades, et suurimaks vaatamisväärsuseks olime meie – gringod, kes satuvad sinna harva ning keda kogu küla tuli kokku vaatama.
Matkates on aga möödapääsmatu kanda mütsi ning võtta kaasa joogivett. Suvel on temperatuur keskpäevast enamasti kõvasti üle kolmekümne kraadi – inimese kehatemperatuur on aga vahemikus 36–37 kraadi. Päikesepiste ja kurnatus on väga kerged ründama ning see on päikest armastavatele põhjamaalastele karmiks ohuks. Südasuvel hakkab temperatuur normaliseeruma alles alates kella seitsmest-kaheksast (mitte ilmaasjata ei ava restoranid uksi sellel ajal). Matkamiseks kõige mõnusamad kuud on september, oktoober ja mõnikord ka november, kui Andaluusias valitseb mõnus Eestimaa suvi (aga ilma vihmata). Kevadel veebruaris märtsis on vihmaperiood ja võib esineda koguni tulvavett.
Kui kellelgi peaks mõttes mõlkuma tulla siia aga talvel, siis tuleb ikkagi kaasa võtta kampsun ja soojad riided. Detsembris-jaanuaris võib väljas päikese käes käia pluusi väel, kuid vilus ning õhtu saabudes läheb kiiresti külmaks ning temparatuur võib langeda pluss viie kraadini. Kõige suurem probleem on aga see, et enamikus majades pole küttesüsteeme. Hispaanlased kannatavad oma kaks-kolm talvekuud üle paksudes riietes ning mitme teki all magades, mis meile võib tunduda harjumatu.
Pöörame pilgu Málagast loodesse. Siin meeldivad mulle Sevillasse suunduva tee äärde jäävad linnad Antequera, Estepa ja Osuna. Keskaegse Antequera lähedal asub looduse ime – El Torcal. See on kunagine merepõhi, mis on geoloogiliste protsesside käigus muutunud mäestikuks. Merepõhja settekihid on erineva tugevusega ning osa neist on päikese, tuule ja sademete koosmõjus kulunud. Tulemuseks on sarnased kivitornid, nagu võib neid näha Saaremaa randades – üksnes palju hiiglaslikumad. Külastuskeskuses on observatoorium ning on võimalik imetleda päikesetõusu (kuid siis tuleb taas väga soojalt riidesse panna!).
Osuna (mille härjaareen kuulsa lohestseeniga ja kindlus olid üheks „Troonide mängu” sarja võttekohaks) hämmastab oma säilinud keskaegse palgega. Ronides kõrgendikule linna servas, on võimalik vaadata korraga kogu asulat ja selle lugematuid kirikutorne. Linna piir on just nagu noaga lõigatud: ei mingeid aedlinnu. Viimaste majade lõppedes algavad kohe oliivisalud, mis ulatuvad silmapiirini, kus mäeharjadel keerlevad tuulikud ning särab päikeseelektrijaama peeglite poolt kuumutatav veetorn nagu Sauroni silm. Osuna olen valinud oma Hispaania majutusbaasiks keskse asukoha poolest: siit on ümmarguselt tund sõitu nii Sevillasse, Málagasse kui ka Cordobasse ning kaugele ei jää ka Granada.
Hispaania keel on boonus
Hispaania sisemaa nautimiseks on muidugi möödapääsmatu hakata õppima hispaania keelt. See on uskumatu, millist positiivset efekti evib juba vähese vigase hispaania keele purssimine. Teenindajad on niigi sõbralikud, kuid nüüd – palju õnne! – olete astunud hierarhias sammu kõrgemale. Juba esimesel aastal tunnustas üks bensiinijaama müüja mind ning möönis, et teda häirivad need inglased, kes tulevad Hispaaniasse elama, kuid ei soovi õppida ega oska sõnakestki hispaania keelt, vaid istuvad üksnes oma kaasmaalaste seas rannarestoranides. Hispaanlased on nimelt oma maa suured patrioodid (ja meil on sellest õppida). Nende seas on veel levinud arusaam, et välismaa kaup on hea, kuid teenuste puhul eelistavad nad selgelt kaasmaalaste ärisid. Nad on suhteliselt edukalt lahendanud immigratsiooniprobleemi (vastavalt lepingule Marokoga saadetakse illegaalsed sisserändajad sinna tagasi). Vestlustes soovitan vältida Kataloonia teemat, härjavõitluse keelustamise teemat ning hinnanguid kindral Franco ajale ja tegevusele.
Viimane on teema, mille keerukust suudame mingil määral mõista oma ajaloo nõukogude perioodi näitel. Kui Saksamaal toimus denatsifitseerimine, siis Eestis ei toimunud samasugust desovetiseerimist. Ühel hetkel pöörati ajaloos teine lehekülg ning elasime endiselt külg külje kõrval edasi (muidugi oli meil tegemist võõrvõimu okupatsiooniga ning tuleb arvestada sedagi, et tõepoolest oli palju neid, kes ajasid kommunistlikus parteis tegelikult Eesti asja). Sarnane asi juhtus Hispaanias 1978. aastal, kui uue põhiseaduse kehtestamisega tuli demokraatia. Eelmise režiimi esindajate üle ei peetud kohtuprotsesse ning nad said ühiskondlikus elus jätkata. Vaatevinklid sellele vähekäsitletud teemale on erinevad: mõned arvavad, et Franco päästis Hispaania kommunistide käest, mõnede meelest olid tema režiimi teod inimsusevastased. See on väga keeruline küsimus, mille võiks jätta arutada hispaanlastele ja ajaloole.
Niisamuti pole meil õigus öelda, mida peaksid hispaanlased tegema härjavõitlusega. Saan aru, et ärritan loomaõiguslasi, kuid olen härjavõitlust vaatamas käinud ning see väga nüansirohke vaatemäng on veel üks uks mõistmaks hispaanlaste olemust. Selle keelamine võrduks hispaania kultuuri kohitsemisega. Nõustun täielikult sellega, mida kirjutas Friedebert Tuglas sada aastat tagasi raamatus „Teekond Hispaania”: „... tulin võitlusest otsekui joobunud seni tundmatust mürgist: läheksin ikka uuesti ja uuesti, esimesel võimalusel. Paljastub siin metsinimese kirgede küllus kultuurinimeses või on see ühe erilise kultuuri veetlus, mis meile nii võõras, kuid olemuselt nii terve ning jõuline?”
Üks Hispaania tuntumaid härjavõitlusareene asub Rondas, sadakonna kilomeetri kaugusel Málagast. Siin arendas Pedro Romero 18. sajandil välja tänapäevase härjavõitluse stiili. Peamine põhjus seda linna külastada on samal sajandil rajatud vapustav sild (Puente Nuevo), mis ühendab üle 100-meetrise Tajo kuristiku kindluse all-linnaga. Sellel sillal seistes võib mõista, miks oli Ronda üks viimaseid mauride kantse, mis langes kristlaste kätte.
Piiratud mahu tõttu ei jõua pikemalt kirjutada Córdobast ja Granadast, mida võib soovitada mauri arhitektuuri sõpradele, ning samuti Sierra Nevadast, mis on Euroopa lõunapoolseim mägikuurort, kus saab veel suusatada märtsikuus; ega ka mitte Lanjarónist, väga sümpaatsest tervisevete linnast, kus tänaval voolab kraanidest Sierra Nevada tasuta mineraalvesi. Aga kuidagi ei saa lõpetuseks üle ega ümber mu lemmiklinnast Sevillast.
Sevilla, mitte ainult flamenko
Sevillat võib pidada flamenko kodulinnaks ning siin on ka flamenko muuseum, kus korraldatakse väga häid etendusi – erinevalt turistidele tehtavast haltuurast, mida võib siin-seal rannikul veini kõrvale näha. Oluline on aga piletid varem ette broneerida, sest kohapeal on neid hooajal raske saada.
Aga Sevilla ei ole vaid flamenko. See on suurepärane arhitektuur (näiteks La Giralda, Sevilla katedraali kellatorn, mida kiidab juba Tuglas oma reisikirjas), see on vapustavalt hea toit ning muretu suurlinnamelu. Mitte protestantistlik-asjalik, kus kostüümides inimesed tormavad portfellidega edasi-tagasi. Tõsiseltvõetavad Hispaania ärimehed kannavad ka kuumaga ülikonda, kuid nagu on öelnud mulle mu sõber, Zaragoza (või Tuglase järgi Saragossa) kirjastaja Fernando de Yarza − hispaanlased ei ela selleks, et töötada, vaid töötavad selleks, et elada. Nende jaoks on ülimalt olulised perekond ja sõbrad ning ühised sumedad õhtusöögid. Midagi pole parata, meie kliima seda ei soodusta, kuid siiski on meil hispaanlastega veel üks oluline kultuuriline erinevus, mida arvestada ning mis ilmneb minu meelest eriti selgelt Andaluusias ja Sevillas.
Kui meil on äris olulised professionaalsed oskused ja CV, siis Hispaanias on oluline see, kes sa inimesena oled. Sellega kõik algab ning seetõttu võtab ka kõik palju rohkem aega, kui me harjunud oleme. Teisalt – mehe sõna on mehe sõna ning see maksab enam kui mistahes kirjalik kokkulepe. Sageli sõlmitakse kirjalikud kokkulepped alles tagantjärele (kuid kui olete juba Hispaanias alustanud ettevõtlusega, ärge unustage hankimast endale head kohalikku juristi!).
Sevillasse on tipptunnil autoga pisut raske jõuda ning keeruline on leida ka parkimiskohta vanalinna kitsastel tänavatel. Olgem ausad, see on tegelikult võimatu. Parkimismajade lämbed ja hämarad katakombid on samuti üsna kitsavõitu. Kuid Sevillasse ei pea tulema Málagast autoga. Hispaanias on ülimalt hea rongiühendus. Kiirrong AVE on kallivõitu, kuid sõidab viie tunniga läbi terve riigi. (NB! Rongis ei ole ikka veel internetti.) Väga korralikud on ka aeglasemad ja odavamad rongid, mis viivad Málagast Sevillasse kuus korda päevas kahe ja poole tunniga (aga ka neis ei ole internetti).
Ent olles juba kohal, pole midagi võimsamat Guadalquiviri jõekaldast. Vanalinnas leiab restorane ja poode igale maitsele. Enamasti istutakse väljas ning aeg-ajalt jahutatakse kundesid õhku piserdatava veekardinaga. Mul pole ruumi peatuda pikemalt kulinaarsetel imedel, kuid soovitan sulanduda kohalikku ellu ning käia söömas pigem seal, kus käivad söömas kohalikud, ning kindlasti proovida grillitud mereande. Napi eelarve puhul tasub vaadata tänavale riputatud päevapakkumisi (Menu del Dia), kus mõistliku hinna eest saab kolm käiku ja joogi.
Istudes Sevilla tänaval, on võimalik oma elule rahulikult vaadata. See on linn, kuhu saabus Kolumbus 31. märtsil 1493, olles avastanud Ameerika, ning see on linn, mis kujunes Vana ja Uue Maailma kaubanduse vahejaamaks, mis pani aluse oma kujuteldamatutele rikkustele. Pean taas nõustuma Tuglasega, kes on sada aastat tagasi kirjutanud: „Ja siiski, kui ilus on Sevilla! See on linn, mis ühendab endas veelgi kõike seda, mida romantiliselt Hispaanialt traditsiooni pärast nõuame. See on veelgi dueñade, kitarride, palkonite, serenaadide, lehvikute, lillede, mustlastantsude, kirikupidude ja härjavõitluste linn.”
Sada aastat on möödunud, aga endiselt on Tuglasel õigus. Kuid selle avastamiseks peate võtma aega ja laskma end sellel voolul kanda. Siis, võib juhtuda, olete näinud imet.
Tekst ja fotod: Mart Raudsaar