Maris ja Tiit Pruuli avastasid Brüsselis Belgia kokakunsti, maiustasid kuulsate vahvlitega, uurisid teadjamatelt õllede kohta ning muidugi ei saanud mööda vaadata ka rannakarpidest Belgia moodi, mis on tõelised kohalikud hõrgutised. Aga tõeliseks üllatuseks oli rosinatega verivorst.
Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva tähistati paljudes kohtades üle maailma. Muu hulgas hea eesti muusikaga. Sõitsime Brüsselisse Arvo Pärdi ja ErkiSven Tüüri kontserdile. Vaimutoit oli hea, aga vaimu ja hinge kodu − meie maine keha − vajab ka muud. Me tahtsime süüa Belgia toitu. Või Flandria toitu. Või Valloonia toitu. Ei teadnud isegi algul, mida me täpselt süüa tahaksime ses väikeses rahvaste paabelis, millest on saanud justkui kogu Euroopa pealinn. Võibolla oleks siin parim paik Euroopas, kus haugata kebabi ja halal-roogasid.
Igatahes on ses pealinnas tohutult palju tähtsaid ametnikke ja diplomaate. Crème de la crème. Nagu suhkrut peentes belgia küpsistes, mida kutsutakse Brugge pitsiks ehk Brugse kant.
Diplomaatiline etikett nõuab, et tuleb viisakalt oodata, kuni sind pidulikule vastuvõtule kutsutakse. Me ootasime. Ootasime aastaid. Kas see kutse on kuldse vapiga või ilma, polnudki lõpuks enam tähtis. No aga ei kutsunud meid keegi ühelegi Brüsseli vastuvõtule. Nõnda kirjutasime ise, raamat „Protokoll ja etikett” põlvedel, Eesti Vabariigi suursaadikule NATO juures: „Austatud Kyllike! Pole Sind ja Sinu abikaasat Indrekut ammu näinud. Mõtlesime, et teil oleks au ja hea meel kutsuda meid oma koju, kus saaksime arutleda Põhja-Atlandi alliansi koostöö üle. Võtaksime kaasa ka mõned Belgia õlled. Kas al fresco või fourchette, otsustage ise, meil suva.”
Esimene põhjendus (poliitiline) oli mõeldud proua suursaadikule ja teine (praktiline) tema mehele. Me lihtne plaan töötas hästi, saime kutse õhtusöögile suursaadiku residentsi. Niisiis otsustasime Pärdi-Tüüri kontserdile eelneval õhtul korraldada ühise guided tour’i ehk giidiga ekskursiooni Belgia kööki. Giidiks õnnestus hankida diplomaatide tandem Vivian ja Willy. Reisi moto leidsime „Eduka diplomaatilise suhtlemise käsiraamatust”, mille õige pealkiri võiks olla „Etikett idiootidele”: „Välismaal tuleb arvestada, et harjumuspärase välimusega toit võib erineva maitsestamise tõttu olla teistsuguse maitsega. Seetõttu võib koostada endale niinimetatud degusteerimistaldriku, kuhu võetakse igast toidust esialgu vaid lusikatäis. Hiljem saab meeldima hakanud toitu alati juurde võtta.”
Soojendusring vahvlitega
Enne Brüsselisse sõitmist tegime iseseisvalt eelsoojenduse, otsides internetist restorane ja raamatupoest häid kokaraamatuid. Kohale jõudes juba teadsime, kuhu peab turist esimesena minema, nimelt kogusime inspiratsiooni ühes Brüsseli vanimas (1829) vahvlikohvikus Maison Dandoy − Tea Room and Waffles.
Paljud Brüsseli vanad kohvikud ja baarid ulatuvad läbi mitme korruse. Nii ka see. Imekitsas nagisev puutrepp viis ülakorrusele ja oli määraks, kui palju head-paremat tellida tohtis, et sama teed ka alla mahuks, et mitte jääda karupoeg Puhhi kombel Jänese urgu lõksu.
Vahvli lõhn ajab suu vett jooksma igal juhul, olgu tegu õhukeste ja krõbedate või vetruvate ja paksude tainatoodetega. Belgia vahvlid on teistest Euroopa vahvlitest õhulisemad, krõbedamad ning iseäranis suurte ja sügavate ruutudega suure peopesa suurused ristkülikud. Neid kergitatakse põhiliselt pärmi ja munavalgega ning Brüsseli tänavate müügipunktides on need soojad maiused saadaval kõikvõimaliku kattega. Kõige levinum variant on tuhksuhkur ja maasikad vahukoorega, aga variatsioone on kujuteldamatu hulk puuviljade, šokolaadi, banaani, siirupi ja jäätisega. Vahvlilõhn on Belgia tänavatel olnud juba 18. sajandist ja retseptide hulk aina täieneb. Klassikaline õpetus, mille avaldas Louis-Auguste de Bourbon väljaandes Le Cuisinier Gascon 1740. aastal, soovitab teha järgmist: „Segada 1,7 liitrit või 7 tassi jahu soola ja ühe untsi õllepärmiga ning niisutada segu korralikult sooja piimaga. Siis kloppida vahule viisteist munavalget ja muule juurde segada. Järgnevalt lisada 490 grammi värsket võid ja lasta tainal kerkida. Siis võtta spetsiaalne vahvliraud, see kuumaks ajada, vormi mõlemad pooled riidesse mässitud võitükiga kokku määrida ja vahvlid ettevaatlikult, et need kõrbema ei läheks, ära küpsetada. Valmis vahvleid serveerida taldrikul suhkru ja apelsiniõieveega.” Sisuliselt sama lugu valitseb ligi kolmsada aastat hiljem. Kui kellelgi vahvlirauda pole või see juhtub rikkis olema, võib vahvlitainast päris tavalises ahjus ühe vahvlimaitselise koogi küpsetada.
Spekuloosid
Maison Dandoy valik polnud juhuslik ja me ei langenud pimesi nende lihtsate, aga mõjuvate reklaamide lõksu: „Only one étage away, our tearoom to sweeten your day.” Või „When nothing goes right, go speculoos!”. Just siinses perefirmas hoitakse juba mitmeid pagaripõlvkondi elus üht isemoodi küpsiste, spekulooside traditsiooni. Spekuloos on pisut piparkoogilaadne kergelt vürtsine küpsis, mida süüakse Belgias iseäranis rohkesti laste kaitsja Püha Nikolause päeval 6. detsembril, aga tegelikult lausa aasta ringi. Küpsise üks külg on sile, aga teisel on tingimata mingi kujutis või muster. Klassikaline spekuloos on lihtne nisujahust minimaalselt maitsestatud krõbe suutäis. Lisaks natuke võid ja tumedat suhkrut. Spekuloosivormid on traditsiooniliselt puust voolitud ja neisse on peegelpildis süvendatud soovitud kujutis. Kes elus, sh küpsistes rohkem värvi ja maitseid igatsevad, lisavad tainasse kõikvõimalikke vürtse, nagu muskaatpähklit, aniisi, kaneeli, kardemoni, ingverit, vanilli, nelki jne. Maison Dandoy kohvikute keti tegelased lubavad oma spekuloosidega tõelisi biskviidiseiklusi ja maitsemeeled vilkuma-tantsima panna. Neljanda põlve Dandoy kondiiter teab rääkida lugu, kuidas Belgia kuninga Leopold III (1901–1983) tarbeks käidi paar korda nädalas tema palvel spekuloose ostmas. Kord oli ostja välja lobisenud, et kuninga kallis kaasa Astrid ei luba mehel suhkrut süüa ja nii on tema kohus kuningale enne jahiretki salamahti natuke magusat küpsist taskupõhja kaasa panna.
Kyllikese ja Indreku ruumikas residents aga juba ootaski meid. Nende head sõbrad Vivian ja Willy olid juba käised üles käärinud ja köök oli me tulekuks valmis.
Belgia šokolaad
Enne pearoa juurde asumist näeb diplomaatiline etikett ette mõnd kõnet, kus kiidetakse vastuvõtvat rahvast. Kasutasime juhust ja rääkisime järgmise loo:
„Belgia on kuulus väga paljude asjade poolest. Siin on seigelnud Tintin ja kakelnud Jean-Claude Van Damme. Belgia on väike maa, aga tal on olnud oma kuningad ja oma Kongo.
Aga meie jaoks on kõige belgialikum asi ikka šokolaad. Meie lemmikuteks on kreeklase asutatud Leonidas ja türklaste omanduses olev Godiva, aga eriti Côte d’Or. Alati, kui sööme Aafrika kullaranniku järgi nime saanud šokolaadi, mõtleme neile lastele, kes korjavad kohviube, ja meenutame eesti lastelaulu: „Küllap väikestel neegripoistel Aafrikas, on sõrmed mustad ja magusad kui šokolaad…””
Tundsin, kuidas majaperemehe kinganina tabas mu sääreluud ja ettevalmistatud jutt takerdus. Hakkasime improviseerima õlleteemadel.
Õlu on Belgia vein
Brüsseli raekoja platsil on ka tillukene õllemuuseum, mille põhiline vaatamisväärsus on väärika õllemeistrina esinev muuseumitöötaja, kes viimase „eksponaadina” kallab vanaaegsest õllekraanist kõigile välja klaasikese ja habemeajaja elegantse liigutusega pühib noa abil klaasiservalt üleliigse õllevahu. Küllap pole muuseumil ka liiga suurt tähtsust, sest vanad õlletavad on Belgias vägagi elus. Õlu on belglastele nagu vein prantslastele või handsa setole, osa rahvuskultuurist, oma õllesort on igaks elujuhtumiks.
Kui veinituurid on üle maailma tuntud-teatud, siis Belgia pakub samal tasemel õlletuure, et tutvustada sadu kohalikke õllesorte igale maitsele, igaks puhuks, iga roa juurde, paljudel ka oma spetsiifiline klaas. Belgias on õlut pruulitud sajandeid ja pikka aega peeti õlut sanitaarses mõttes veest puhtamaks joogiks. Õllepruulijate gild loodi 14. sajandil ühe vanima ametiühendusena maailmas. Ja ettevaatust, karsklased − õlut siin mitte ainult ei jooda, seda kasutatakse ka paljudes kastmetes ja marinaadides, isegi küpsiste ja kookide valmistamisel.
Puuviljaõllede magus maitse sobib hästi salatikastmetesse või pardiliha juurde. Heledate õllede teravam maitse passib kenasti kala ja köögiviljaroogadega, iseäranis spargli, porrulaugu ja siguri juurde.
Belgias on sadu õllesorte kergelt vürtsikatest heledatest kuni tumedate ja tummiste Trappisti õllesortideni, mille traditsioone on mungad juba aastasadu elus hoidnud. Belgias asub kuus Trappisti õlle pruulikoda: Orval, Rochefort, Chimay, Achel, Westmalle ja Westvleteren. Enamikku neist saab poest või baarist osta. Erandiks on Westvleteren, mida pruulivad St. Sixtuse kloostri mungad, kelle juurde minekuks tuleb visiidi aeg eraldi kokku leppida. See on õllesõpradele justkui omamoodi palverännak.
Trappistide kõrval on veel eraldi kategooria kloostriõllesid, mille side ühe või teise kloostriga võib olla ka vaid geograafiline. Nende maitsed on rohkem kohandunud keskmise õllejooja maitse-eelistustega. Tuntuimad neist on näiteks Leffe, Grimbergen, Maredsous ja Affligem.
Populaarne õlu on veel nisuõlu, mis on hele ja hägune ning maitsestatud koriandri ja apelsinikoortega. Tuntuim sort on Hoegaarden. Samanimelisest linnast on väidetavalt pärit just selle õllesordi retsept aastast 1445.
Üheks kõige põnevamaks ja traditsioonilisemaks õllesordiks peetakse õlut nimega Lambic. Seda happelist ja kergelt kihisevat õlut kääritatakse ilma kultuurpärmita. Õlu jäetakse lahtiselt õhu kätte ning käärimine toimub looduslike pärmide toel, mida leidub Zenne jõe orus Brüsselist lõunas. Maitse on kergelt hapukas. Selle teistkordsel kääritamisel saadakse kihisev, vähem hapu ja kergelt puuviljamaitseline õlu Gueuze, mida kutsutakse hellitavalt ka Brüsseli šampanjaks. Kui sellele veel kirsse lisada, saame Kriek-Lambici nimelise populaarse puuviljaõlle.
Rusikareegel sellest virvarris orienteerumiseks on kokaraamatute kohaselt järgmine: nisuõlled sobivad kalaga, heledad õlled kanaga, tumedad õlled lihaga ja puuviljaõlled magustoitudega.
Sellega sai seltskondliku vestluse esimene voor õnnelikult läbi, pühkisime higi ja õllevuntsid kenasti ära. Napilt oleks me teinud järjekordse diplomaatilise fopaa ja tormanud pearoa kallale ilma eelroogadesse süvenemata.
Teemasse sisse elamiseks oli meil laual läbilõige Belgia populaarsematest suupistetest. Kõik vaimustavalt head! Belgias öeldakse toit olevat uhkuse ja mõnu allikas, mitte lihtsalt keha kütus. Kui inglased räägivad sageli ilmast, siis vähemalt sama palju arutlevad belglased toidu teemadel.
Eelroad
Selgus, et eestlased polegi ainsad, kes verivorstist teavad. Verivorst rosinatega oli aga meile midagi täiesti uut, kuid vääriks kindlasti järele tegemist. Toidutraditsioone peetakse kalliks ja neid kaitstakse sel määral, et belglastel on näiteks eraldi organisatsioon oma kohalike vorstide kaitseks (Orde van de Bloempanch). Brüsseli kuulus pissiv poiss riietatakse eriliste sündmuste puhul erinevatesse kostüümidesse. 25. juunil kannab ta kuulsate vorstide auks Verivorstiordu kostüümi ning ametliku tervituskõne ajal kell 5.30 pissib ta õlut.
Üks populaarsemaid eelroogi on sigurilehtedel hännakud ehk väikesed krevetid majoneesiga. Belgia linn Oostduinkerke Põhjamere kaldal on maailmas ainulaadne koht, kus krevetipüügile ei minda paadi, vaid hobusega. See tähendab, et juba oma kuussada aastat ratsutavad sealsed kalurid võrke järel vedades merre ja hall maius tõmmatakse merest välja suurte tugevate hobustega. Halli kreveti kohalik hellitusnimi on Põhjamere kaaviar ja selle auks korraldatakse juuni viimasel nädalavahetusel Oostduinkerkes uhket krevetifestivali püüdmisvõistluste, küpsetamise ja ohjeldamatu söömisega.
Arhailisele püüdmisviisile vastandub aga ehe näide globaliseerumisest. Neid tillukesi elukaid on tüütu ja kohalikke tööjõuhindu arvestades kallis puhastada. Hoopis odavam on seda teha näiteks Põhja-Aafrikas ja sinna suur osa neist kohe pärast püüdmist lennutataksegi. Sealt jälle tagasi Belgiasse, kus kohalik tooraine on väga au sees.
Restoranides on väga maitsev ja populaarne toit krevetikotletid või -kroketid. Krõbedasse leivapuruümbrisesse peidetud kreemist krevetipastat serveeritakse soojalt koos sidruni ja sageli ka peterselliga. Eelroaks pakutakse õige sageli krevetisuppi ja krevetisalatit ehk niisiis kokkuvõttes on krevett traditsioonilise belgia eelroa puhul peaaegu et obligatoorne komponent.
Willy sõnutsi peaksid eestlased oma 1300-kilomeetrise rannajoonega püstiõnnelikud olema. Belgial on merepiiri alla 70 kilomeetri, aga kui kuningas Leopold II viis omal ajal Belgia krooni Kongosse, siis teatas ta kahtlejatele, et riik, millel on tervelt 68 kilomeetrit rannajoont, ei saa olla väike! Belglased armastavad oma rannikut, kus on ridamisi mereannirestorane ja kalamüügipunkte.
Järgmine maiuspala oli Jambon sec des Ardennes ehk Ardenne’i kuiv sink. Targad raamatud hoiatavad, et seda ei tohi mitte mingil juhul segi ajada prantslaste singiga, mille nimi on eksitavalt sarnane (nagu sink ise ei oleks!). Neis asjus ollakse sealmail väga pedantsed. Ametliku tunnustuse sai nimetatud õilis singisort 1974. aastal ja siis pandi ka detailselt paika, kus provintsides seda teha tohib ja millised on tegemise täpsed reeglid.
Ardenne’i sinki töödeldakse soolaga, siis kuivab see üldjuhul õhu käes ja on volitatud seda tegema üksnes Luxembourgi, Liège’i või Namuri provintsides. Viimase kahe puhul on ka eraldi välja toodud kantonid, kus seda õiget Ardenne’i sinki teha mõistetakse. Soolalahust ei süstita lihasse mitte mingil juhul. Sinki võib ka suitsutada, aga mitte mingil juhul ei tohi kasutada lehtpuusuitsu. Põnev teada ja hea kergendatult ohata, et Eestis on singiks saamine kahtlemata vähem reguleeritud ja mõnevõrra lihtsam.
Saucisson Gaumais on tüüpiline suitsune lihatoode Lõuna-Belgiast, Luxemburgi ja Prantsusmaa piirilt. Sealkandis asub väike linnake St Hubert, mis on end pidulikult kuulutanud Euroopa jahipidamise ja looduse pealinnaks. Teadaolevalt on see ka ainuke koht maailmas, kus iga aasta novembri alguses õnnistatakse pühapäevase jumalateenistuse lõpus ka kõiki koeri ja hobuseid, jahimehe truid abilisi. Neile mõeldes haukasime õhukesi maitsvaid vorstiviile.
Ameerika filee on loomalihast boeuf à la tartar’i laadne roog. Selle nime taga on peen iroonia. Nimelt eelistavad ameeriklased enamasti well-done ehk tugevalt küpsetatud liha, mis belglastele tundub barbaarne. Sellepärast nimetasid nad toorest lihast lemmiku naljaviluks ameeriklaseks.
Täiuslik eelroog kõhus (me ei hakka kirjeldama Antwerpeni pasteeti, kitsejuustu ja muid vähemtähtsaid suupisteid, sest kõht on niikuinii juba lootusetult täis), suundusime Viviani juhtimisel pliidi juurde.
Moules
Karpe ostab Vivian tavaliselt hispaanlaste poest suurte kilekottidega. Jaanuar on suurepärane kuu, mil rannakarpe süüa. Levinud arusaama kohaselt on karbid, nagu ka austrid, head neil kuudel, mille nimes on r-täht. Suvekuudel karbid paljunevad ja on n-ö piimased ehk mitte eriti head. Külmutusseadmete areng lubab restoranidel neid serveerida juba aasta ringi, ent paljud belglased ise eelistavad nende tarvitamisel pigem põrisevate kuude juurde jääda.
Belgias süüakse aastas umbes 40 000 tonni karpe, mis teeb neli kilo inimese kohta. Karpe ostes arvestatakse umbes kiloga iga sööja kohta ehk et meie panime tulele kaks suurt katelt, et oma kuuene seltskond pluss lapsed kenasti ära toita.
Karbid pestakse voolava vee all hoolega puhtaks. Poti põhja laotatakse köögiviljasegu. Belgias võib sobiva valmissegu osta igast poest. Kui seda käepärast pole, tuleks kokku segada järgmist: seller, sibul, ürdid (pune ja tüümian), küüslauk, petersell, loorber, sool, valge pipar. Köögiviljasegule laotatakse pestud karbid ja kallatakse peale valge vein. Meie kasutasime või raiskasime selleks prantsuse Muscadet’d.
Belgia vein
Belgias on samuti juba oma paarkümmend aastat veini tehtud, algtõukeks sai see, kui rikkad belglased hakkasid viinamarjaistandusi ostma Bordeaux’s, Champagne’is ja mujal. Wranked on näiteks Belgia perekond, kes teeb šampanjat. Tundub, et Belgia vein on siiski pigem nišitoode, mida meil oli poodidest isegi raske leida. Teatud valik oli siiski olemas lennujaamas. Küsisime ka paarist restoranist, aga neil kohalikku veini polnud. Ühe restorani sommeljee nentis kuivalt, et see oli tema isiklik valik need välja jätta. Umbes kuuekümnene ulja hobusesabaga ettekandja teatas aga puusa nõksutades, et on ülepea rohkem „like a grappa chic” ja et vein ajab tal pea valutama. Aus vastus.
Ilmselt pole see belglastel geenides, nii nagu on õllepruulimine. Viimasel on Belgias pikaajalised traditsioonid ja kui vahepeal tundus, et suurtootjad suretavad pisipruulijad lõplikult välja, siis ühel hetkel hakkas neid taas hulgaliselt tekkima. Willy vend näiteks avas oma uue pruulikoja ja nad naersidki, et kui miski on kakskümmend aastat olematu olnud, aga siis taas tärkab, siis järelikult on see geenides. Ja belglased valivad meelsasti Carrefouri ostukeskuse asemel natuke pikema teekonna väiksesse õllekotta, et meelepärast ja põnevat märjukest maitsta ning selle tootjate fluidumist ja loost osa saada.
Lobisesime ja ootasime karpide valmimist. Üks ülioluline oskus on eristada terveid värskeid karpe kõlbmatutest. Üksainus „tõrvatilk” ehk surnud ja ülikiiresti riknev ning tormiliselt toksiine tootev karp võib kogu potitäie põhjalikult ära rikkuda.
Esmalt pidime karbid kraanikaussi puhtasse külma vette kallama ja katkised välja korjama. Teiseks tuli eemaldada need, mis veepinnale hõljuma jäid.
Kolmandaks tuli ülisuurt umbusku üles näidata eriliselt raskete karpide suhtes. Need võivad olla nn mudakarbid, mis tähendab, et sisu on surnud juba merepõhjas ja karp on täitunud mudaga. Tugev kolks kraanikausi ääre pihta paneb sellise raskekaallase avanema ja tegelikku palet näitama. Keedes avaneks selline karp samuti ja rikuks kogu toidu. Samuti tuleb eemaldada vähegi irvakil karbid. Neidki võib kontrolli mõttes kopsida. Kui kokku tõmbuvad, järelikult on korras. Ülejäänud tuli lihtsalt korralikult puhtaks pesta. Eriliselt hõõruda-kraapida ei soovitata, see pidi keeduvedeliku koledaks halliks muutma.
Kokaraamatud soovitavad karpe keeta esmalt tugeval kuumusel mõne minuti, siis tublisti segada ja veel viis minutit väiksemal kuumusel. Liiga vähe keenud karbi sisu olevat austri sarnane, ülekeedetud kummine, ideaalselt küps aga nagu Haribo kummikaru. Meie keetsime selgelt kauem, aga toit tuli hõrk ja maitsev, parem igasugusest kummikarust!
Suurepärase karbiroa järel tundus, et kõht on pilgeni täis ja oma kolm päeva võib nüüd muretult kunsti nautida. Kuni Vivian tõi lauale juustuvaliku. Kui head juustud ja kui ilusad nimed! Suur kollane Vieux Bruge, Chèvre d’Ardenne, Bouquet des Moines, Chèvre au Cuberdon, St Bernardus.
Viimasele sekundeeris ka vastav kloostriõlu.
Taas oli aeg mõelda etiketile, et üks igati imeline õhtu pidulikult lõppenuks kuulutada. Etiketiõpik on ses vallas kuiv ja lakooniline, liiga elementaarne, et tõsiselt võtta: „Tõuske püsti, vaadake silma, naeratage, ulatage käsi ja tänage. Tänuga ei tohiks koonerdada ja tänu peaks olema siiras! Märku lahkuda vastuvõtulauast annab peoperenaine, kes tõuseb esimesena.”
Täitsime kõiki ettekirjutusi kuhjaga – vaatasime kogu aeg silma, tänasime ja naersime üheskoos, tänasime jälle, kiitsime ja olime õhtu edenedes üha siiramad. Rikkusime üksmeelselt vaid esimest ettekirjutust ehk jorutasime püstitõusmisega nii kaua kui võimalik ja see oli igati reeglitekohane, sest peoperenaine Kyllike istus me keskel rõõmsalt lobisedes nagu vana rahu ise.
Kartulikuningriik
Järgmisel päiksepaistelisel päeval tegime veel Brüsselis auringe ja uurisime restoranide akendel rippuvaid menüüsid. Belgia köögist rääkides tuleks kindlasti nimetada ka kartulit.
Kartul ja majonees, kes neid jõuaks belglasest lahuta. Neid on kõikjal ja need on maitsvad. Stoemp on tummine kartulivormiroog, mida belglased välismaalastele alati esimesena pakuvad. Sellest kartulitoidust võib leida plejaadi teisi köögivilju, mis mõjutavad maitset ja annavad värvi: kollased ja punased paprikad, rohelised oliivirattad. Sisuliselt on stoemp kartulipuder vabalt valitud köögiviljadega.
Kartulilaastud ehk chips’id on samuti tohutult populaarsed, neid pakutakse ka tipprestoranides, lisandina pearoale või ka iseseisva toiduna. Igal sammul rõhutatakse, et just belglased ja mitte prantslased on selle üleilmastumise üheks sümboliks saanud masstoote leiutajad. Hea kartulilaastu saladus on see, et neid praetakse kaks korda. Oluline on ka kartuli sort, seda tuleb hoolikalt valida. Jahust ja tärkliserohket Bintje sorti loetakse parimaks, see annab chips’ile krõbeduse ja kuldse värvi.
Uskumatult paljude toitude lisandiks on majonees. Seda on lihtne ka ise kokku segada: munakollane, sinep, sidrun, õli, sool, pipar. Lisada võib kõikvõimalikke maitseaineid.
Nagu rõhutasid me kohaliku toiduilma teejuhid – Belgia köök pakub prantsuse hõrgutisi saksa kogustes. Kui ühelt eestlannast sõbralt küsisime, mida viimased tööaastad Brüsselis paiknevas rahvusvahelises postiliidus talle andnud on, siis ütles ta naeru lõkerdades, et umbes viisteist lisakilo ja et need tulevad imehea toidu peal täiesti märkamatult.
Kui keegi kutsuks, läheks Belgiasse kindlasti veel sööma, sest proovimata jäi veel paljutki, sealhulgas Antwerpeni eliksiir. Sellesse imejooki segatakse üle kolmekümne taime ja ürdi. Lisaks rõõmule ja soojale andvat see jook inimestele leevendust kõhuvalude puhul ja aitavat koguni hobuseid koolikute korral. Jook on saanud mitu tähtsat autasu, ühele neist on 1887 alla kirjutanud Louis Pasteur. Küllap see tark mees teadis, millele alla kirjutas
Tekst: Maris ja Tiit Pruuli | Fotod: Shutterstock